Blackberry tapab teie aju ja pereelu

Delfi toimetajad oskavad vist mu mõtteid lugeda, miks muidu leidsin ma teadusuudiste rubriigist loo mulle nii südamelähedasel teemal, nimelt 'meilide lugemine teeb lolliks'. Lugu ise oli küll kahjuks delfilikult ära hakitud, nii et jäi veidi segaseks, aga kiire internetiotsing tuvastas, et tegemist on juba kaks aastat tagasi CNN-is kajastatud uudisega. Tegu on siis Inglismaal läbi viidud uuringuga, mille tulemusena selgus, et pidev e-maili kontrollimine ja mailidele vastamine väsitab inimesi, ei lase neil tööle kontsentreeruda, ja kahandab nende IQ-d rohkem kui marihuaana tarbimine. Kaks kolmandikku uuringualustest kontrollis e-maili ka õhtuti ja puhkusel olles ja pool töötajatest vastas e-mailidele hiljemalt tunni jooksul.

Mina lisaks veel nimekirja, et pidev e-maili kontrollimine võib mõjuda hukutavalt teie pereelule. Vähe sellest, et leiutati mobiiltelefonid, kellelgi oli vaja ka Blackberry välja mõelda! Kui mobiili puhul on inimesed enamasti piisavalt viisakad, et nädalalõpul tööasjus mitte helistada, siis e-maili võib ju igal ajal saata. Ja tundub, et mees pole veel Blackberry off-nuppu üles leidnud, seega on tal vaja pidevalt seda ekraani passida ja igale e-mailile kohe vastata. Pole just eriti meeldiv tänaval kõndida, restoranis einestada või vestlust arendada inimesega, kes pidevalt silmanurgast ekraani passib. Tõesti, mõnikord tahaks selle värgi lihtsalt aknast välja visata. Seetõttu saatsin CNN-i artikli muidugi kohe mehele edasi, aga tundub, et isegi IQ kahanemine ei hirmuta teda. Või ei mahtunud artikkel lihtsalt Blackberry ekraanile ära...

Söök vs sport

Zone dieet! Ameerika ainuke viietärnidieet! kisendab postkastist leitud voldik (nimeliselt mulle adresseeritud, nagu suurem osa rämpsu - küllap on nad mind salaja jälginud ja ülekilod üle lugenud...). Suurepärane pakkumine - $39.99 päevas ja sulle tuuakse igal hommikul kella viieks koju kätte kolm tasakaalustatud söögikorda. See teeb siis $1200 kuus ühele inimesele, tõesti suurepärane pakkumine.

Sellest veidi väiksema raha eest saab kogu meie pere spordiklubi liikmeks terveks aastaks.

Valisime spordi.

Õpime eesti keelt vol. 2

Täna õhtul. Laps istub ja loeb raamatut, ninast nagu tilguks midagi. Mees: "What is this? You have some nuuska coming out of your nose"

Õpime eesti keelt

Kakskeelse lapse kasvatamise juures on minu jaoks üks probleeme see, et põhiosa kodusest jutust lapsega kipub meil ikka olema selline tule sööma - mine magama tasemel jutt ja seega on lapse eestikeelne sõnavara suhteliselt piiratud. Siinkohal meenub Kristi Luige meenutus tema "Veidrike printsessist", kuidas ta suure lapsena ikka rääkis "ma lähen nüüd potile" - no nii hull meil ikka asi pole ;) Lasteraamatute lugemine ja filmide vaatamine aitab kindlasti mingil määral sõnavara arendada, eks näis, kas õnnestub edaspidi suunata laps eestikeelseid õpikuid/entsüklopeediaid lugema.

Kuigi mees pole kunagi proovinud eesti keelt õppida, on ta pereelu kõrvalt siiski omandanud järgmised enamkasutatavad väljendid:
"kõtt välja!" - see oli esimene eestikeelne väljend, millega ta mu ema üllatas (ärge kohe halvimat arvake, meil olid kunagi õuekoerad...)
"ma armastan sind"
"tule palun siia"
"tule sööma"
"mine hambaid pesema"
"lõpeta ära"
"head ööd!"
"kurat küll" (mitte lapse kuuldes...)

Haldjas, palun ära hammast võta

Käisime täna lapsega hambaarsti juures piimahammast eemaldamas, mis polnud lapse sõnul üldse valus (kohaliku tuimestusega). Mind saadeti kabinetist välja, kuigi ma ei ilmutanud üldse närvilisuse tundemärke. Laps arvas, et ma võiksin ikka jääda, et ma saaksin talle pärast rääkida, kuidas see ikkagi TÄPSELT välja nägi. Aga arst arvas, et võib ise rääkida.

Teel koju küsis laps minu käest, miks mõned tema klassikaaslased arvavad, et jõuluvana ja hambahaldjas on tegelikult hoopis nende vanemad. Mina ei osanud selle peale midagi arvata. Laps ütles, et meie ei ole kindlasti mitte jõuluvana, sest ta oli jõulu ajal meil silma peal hoidnud ja kingid ilmusid kuuse alla siis, kui meid kuuse läheduseski polnud.

Lapse padja alt leidsin hamba ja kirja (inglise keeles): kallis hambahaldjas, palun ära vii hammast ära, aga jäta mulle raha. Aitäh!

Jazz ja meeste mängud

Valentinipäeval käisime mehega jazzi kuulamas, mängisid Dave Koz ja sõbrad. Dave Koz on meil juba vana tuttav. Kuus aastat tagasi kuulasime iga nädal tema raadioshowd, aga see oli eelmises elus, kaugel siit, ja ma ei mõelnud kunagi selle peale, et Dave Koz on päriselt ka olemas, mitte ainult raadiohääl. Sõbrad olid David Benoit, Jonathan Butler ja veel üks mees, kellel oli pagana hea hääl, aga nimest ma ei saanudki aru.

Igatahes pani see show mind mõtlema, et meestel on ikka oma mängud ja jazz on üks neist. Kui mehed koos mängivad, siis mängivad nad nii pühendunult, nagu poleks maailmas mitte kedagi ega midagi peale nende ja muusika, ja nende vahel tekib selline tugev side, mis on vist ainult meeste vahel võimalik. Neid mehi laval vaadates jäi selline tunne, nagu oleksid nad ära unustanud, et saalis publik ka on. Nad hingasid ühes rütmis ja mõistsid üksteist sõnadetagi. Oli ainult muusika ja nemad. Ja neil oli hea olla, ja nad naersid koos, ja patsutasid üksteisele õlale. Tõeline male bonding. Ehk teen ma naistele liiga, aga mulle tundub, et suurem osa naisi on lihtsalt liiga tõsised ja korralikud, et ennast täiesti vabaks lasta.

Ettevalmistused valentinipäevaks

Igasugu pühad ja tähtpäevad saabuvad teatavasti alati ootamatult, seetõttu olin ma väga uhke oma ettenägelikkuse üle ja küsisin lapselt juba reedel, kas ta kavatseb sõpradele valentinikaarte ka teha. Laps teatas, et sel aastal pole klassis postkastegi üleval ja tema ei taha teha. Õnneks teatas õpetaja koolis juba eile, et kõigile klassikaaslastele tuleb kaardid teha, seetõttu oli mul võimalik täna lõuna ajal poes käia ja osta valged kaardid, klepsud ja muu vajalik. Laps vehkis õhtul kolm tundi kaarte kaunistada-kirjutada.

Siiski oli lapse koolikotis ees ootamas üks üllatus, nimelt teade homse bake sale'i kohta, mille ma olin täiesti unustanud. Õhtul kell seitse suhteliselt väsinult töölt koju tulles on uuesti poodi minek ja muffinite küpsetamine küll viimane asi, mida tahaks teha. Bake sale on tegelikult veidi naljakas üritus, sa küpsetad küpsetisi ja saadad need kooli ja annad lapsele raha kaasa, et laps saaks neid küpsetisi osta. Ja raha läheb koolile, et kool saaks midagi toredat osta. Igatahes on need Ameerikas väga populaarsed. Üldiselt olen ma selliste asjade suhtes väga kohusetundlik, aga mitte täna. Õnneks on neid küpsetajaid piisavalt.

Kui idee kohaselt peaks valentinipäev olema armastajate päev, siis siin on sellest saanud tavapärane kommertsüritus. Kaarte ja shokolaadi kingitakse mitte ainult kallimale, vaid ka sugulastele, töökaaslastele ja kellele iganes. Ameerikas on selliste kommertspühade kohta käigus termin "Hallmark holiday", mis on nime saanud Ameerika suurimalt kaardifirmalt, kes igaks elujuhtumiks suures valikus kaarte toodab. Esimesel aastal pärast siiakolimist olin ma üsna üllatunud, kui laps sai klassiõelt kaardi, millele oli kirjutatud "you are my tootsie roll"... (tuntud iirise-taoline maiustus) Selgus, et sellel siiski mingit tagamõtet pole ;)

Tee endast karikatuur

Millega ma siis eile õhtul tegelesin... proovisin tükk aega, aga ei ole neil valikus ei minu juukseid, silmi ega kulme. Lõpuks jõudsin sellise tulemuseni:

Olin sellega juba üsna rahul, aga siis tuli mees ja teatas, et see pole absoluutselt minu nägu.
Proovisin siis uuesti, aga sellega ta ka rahule ei jäänud:

Aga proovige ise järele...

Brunchisõltuvus

Meil on üks kauaaegne sõltuvus, millest oleme korduvalt püüdnud vabaneda, aga seni tagajärjetult. See sõltuvus on nädalalõpubrunch Café Orlinis East Village'is. Brunch on New Yorgis tüüpiline nädalalõpueine ja tavaliselt serveeritakse seda kella kolme või neljani pärastlõunal, et ka hilja magama läinud klubitajad nälga ei jääks ;)

Esimest korda sattusime Café Orlini üle aasta tagasi. Käisin kõrvaltänavas juuksuris ja küsisin temalt, kas ta ei oska mõnda mõnusat kohvikut soovitada. Juukselõikus polnud just suurem asi, aga kohvikusoovitus tabas otse naelapead. Ei oskagi täpselt öelda, mis selle kohviku juures kõige rohkem võlub. Üks asi on kindlasti maitsvad toidud ja tavalisest omletist-peekonist natuke huvitavam menüü. Teine asi on atmosfäär. Teenindajad on väga sõbralikud ja kuidagi inimlikud. Klientuur koosneb põhiliselt noorematest inimestest, seal käib palju üliõpilasi ja kunstnikutüüpe. Mulle meeldib selline melu, pole just eriti hubane tunne, kui oled kohvikus ainuke klient...

Café Orlini populaarsusega kaasneb kahjuks ka negatiivne külg, nimelt järjest sagedamini tuleb meil ukse taga järjekorras lauda oodata, mis pole külma ilmaga just eriti meeldiv. Ausalt öeldes olen ma paar korda vastu võtnud kindla otsuse, et enam sinna ei lähe, pärast seda, kui meile on öeldud, et ooteaeg on 15 minutit, aga tegelikult oleme 25 minutit oodanud. Aga kaks-kolm nädalat hiljem on eelmise korra kogemus juba ununenud ja seame jällegi sammud sinnapoole... Sõltuvusest vabaneda pole nii lihtne.

Peldikusein

Lapse koolis tüdrukute tualeti seinal on kiri Painu helvettiin pässi.

Inimene õpib kuni elab

Viimastel päevadel erutab ameeriklasi lisaks mähkmeid kandvale naisastronaudile veel üks teema: kuidas Bush rängalt Barack Obamat solvas. Mis oli siis see jube solvang, mille Bush kuuldavale tõi? Ta ütles, et Obama on "attractive and articulate" ehk siis umbkaudses tõlkes "atraktiivne ja oskab kõnes oma mõtteid selgelt väljendada". Oot-oot, aga kas ei kõla see mitte pigem komplimendina kui solvanguna? Ei, sest tuleb välja, et "articulate" võib küll öelda valge inimese kohta, aga afroameeriklaste jaoks tähendavat see "räägib nagu valge inimene". Rassiteemadel lihtsalt ei ole võimalik võita. Kõige õigem on lihtsalt suu kinni hoida, sest iga asja annab solvanguna tõlgendada.

Hiireke ründab

Täna sai töö juures jälle actionit. Meil on üks vaba töökoht ja olime just direktori kabinetis üht kandidaati intervjueerimas, kui järsku kostis kõrvalruumist kõrvulukustav kriiskamine. Küllap käisid kõigil peast läbi igasugu jubedad variandid. Tormasime siis kõik välja, ja mis selgus - ebastabiilsuse poolest tuntud naiskolleeg oli oma kabinetis pisikest hiirekest silmanud! Tema nõudmisel otsisid kaks nooremat meeskolleegi ruumi läbi, aga hiirekest ei õnnestunudki leida. Läks päris mitu tundi, enne kui naisterahvas jälle nõustus oma kabinetti sisenema. Mis mulje intervjueeritaval sellest kõigest jäi, pole teada.

Hiirtega on meil varemgi probleeme olnud. Tavaliselt nad ennast päeva ajal ei ilmuta, küll aga jätavad öösiti maha mitmesuguseid märke. Tõeliseks hitiks kujunes hiirte poolt pooleldi ära söödud Always, mis ühel kolleegil sahtlis oli vedelenud.

Minu kõige traumaatilisem kogemus hiirtega oli umbes 10 talve tagasi Eestis, kui hakkasin pika säärega (ja ilma lukuta) saapaid jalga tõmbama ja tundsin saapaninas midagi sooja ja pehmet. Ma pole sellest ajast saadik suutnud üle saada umbusaldusest pika säärega saabaste vastu.

Tunnistuste aeg

Neljapäeval saadeti koju selle kooliaasta esimene tunnistus. Meie koolis saavad lapsed tunnistused kaks korda aastas: jaanuari lõpus ja juunis enne kooliaasta lõppu. Numbrilisi hindeid veel ei panda, selle asemel on iga õpetaja poolt kirjeldus, mida lapsed on õppinud, ja siis hinnang, kuidas laps õppetööga toime tuleb, kui hoolas ta on ja kuidas käitub. Tunnistused pannakse vanemate jaoks kinnikleebitud ümbrikku. Meil muidugi oli laps selle lahti kakkunud ja tunnistuse läbi lugenud. Kui ma küsisin, miks ta ümbriku lahti tegi, siis vastas laps süütu näoga, et aga eelmine kord ta tegi ka ja ma ei öelnud midagi... Mina muidugi ei mäleta sellest midagi, äkki oligi nii. Mitte et seal nüüd mingit suurt saladust oleks...

Suuri üllatusi tunnistusel ei olnud, õppimisega pole seni probleeme olnud ja tundub, et ülbamine on ka veidi vähemaks jäänud, õpetaja lausa kirjutas, et rõõm on kuulda, kuidas laps on viisakusväljendid selgeks õppinud (palun, tänan ja muud keerulised sõnad). Muusikaõpetaja kurtis endiselt selle üle, et laps kipub tundi segama. Vanemad kipuvad teadagi negatiivset üle tähtsustama, seetõttu rõhutab koolijuhataja oma iganädalases kirjas vanematele enne tunnistuste saatmist alati seda, et lapsega tuleb kõigepealt rääkida positiivsest ja teda tunnustada saavutuste eest. Kahjuks on see ju enamasti tõsi, et head käitumist peetakse loomulikuks ja selle eest ei kiideta, kuigi tegelikult soovitatakse hea käitumise puhul kiita ja halba käitumist ignoreerida.

Siin koolis üldiselt õppimist ja õpetajaid ikka austatakse ja selle üle on mul hea meel. Ei kujuta küll ette sellist olukorda klassis, nagu youtube'is levivates videoklippides. Kas Eesti koolides on tõesti olukord nii hull või on see ainult valitud koolides nii, et õpetajat ei peeta kellekski? Eks meie ajalgi oli igasuguseid õpilasi, aga lausmöla tunni ajal või õpetajatele vastuhaukumist küll meelde ei tule.

Uuest kodukorrast

1. veebruarist rakendus meie uus ja rangem kodukord, millest eelmisel pühapäeval veidi kirjutasin, ja olgu selle külaliste registreerimisega kuidas on, aga üks aspekt selle kodukorra juures häirib mind küll. Nimelt peavad elanikud nüüd ka uksehoidja juures asuva ukse avamiseks oma uksekaarti kasutama. Eelnevatest infolehtedest olin ma aru saanud, et kaarti läheb vaja ainult keldrikorrusel sisenemisel, kus uksehoidjat pole, aga ei. Absurdne ju, uksehoidja tunneb ja tervitab meid kõiki nimepidi, aga kui meil uksekaarti kaasas pole, siis on ta sunnitud meilt dokumenti küsima ja meie nime kirja panema. Eks näis, kui rangelt seda tegelikult järgima hakatakse. Täna juhtus hoopis nii, et kui ma poest mitme kotiga tulin, siis tegi uksehoidja mulle ukse lahti ja ütles, et kui keegi tuleb suurte pakkidega, siis võib uksehoidja talle ukse lahti teha. Absurd ju. Kui ma ilma pakkideta tulen, siis uksehoidja ei tunne mind ja kui mul uksekaarti kaasas pole, siis küsib dokumenti. Kui ma pakkidega tulen, siis teeb ta mulle ukse lahti ega küsi midagi. Tuumajaam, ma ütlen.