Tunnistuste aeg

Neljapäeval saadeti koju selle kooliaasta esimene tunnistus. Meie koolis saavad lapsed tunnistused kaks korda aastas: jaanuari lõpus ja juunis enne kooliaasta lõppu. Numbrilisi hindeid veel ei panda, selle asemel on iga õpetaja poolt kirjeldus, mida lapsed on õppinud, ja siis hinnang, kuidas laps õppetööga toime tuleb, kui hoolas ta on ja kuidas käitub. Tunnistused pannakse vanemate jaoks kinnikleebitud ümbrikku. Meil muidugi oli laps selle lahti kakkunud ja tunnistuse läbi lugenud. Kui ma küsisin, miks ta ümbriku lahti tegi, siis vastas laps süütu näoga, et aga eelmine kord ta tegi ka ja ma ei öelnud midagi... Mina muidugi ei mäleta sellest midagi, äkki oligi nii. Mitte et seal nüüd mingit suurt saladust oleks...

Suuri üllatusi tunnistusel ei olnud, õppimisega pole seni probleeme olnud ja tundub, et ülbamine on ka veidi vähemaks jäänud, õpetaja lausa kirjutas, et rõõm on kuulda, kuidas laps on viisakusväljendid selgeks õppinud (palun, tänan ja muud keerulised sõnad). Muusikaõpetaja kurtis endiselt selle üle, et laps kipub tundi segama. Vanemad kipuvad teadagi negatiivset üle tähtsustama, seetõttu rõhutab koolijuhataja oma iganädalases kirjas vanematele enne tunnistuste saatmist alati seda, et lapsega tuleb kõigepealt rääkida positiivsest ja teda tunnustada saavutuste eest. Kahjuks on see ju enamasti tõsi, et head käitumist peetakse loomulikuks ja selle eest ei kiideta, kuigi tegelikult soovitatakse hea käitumise puhul kiita ja halba käitumist ignoreerida.

Siin koolis üldiselt õppimist ja õpetajaid ikka austatakse ja selle üle on mul hea meel. Ei kujuta küll ette sellist olukorda klassis, nagu youtube'is levivates videoklippides. Kas Eesti koolides on tõesti olukord nii hull või on see ainult valitud koolides nii, et õpetajat ei peeta kellekski? Eks meie ajalgi oli igasuguseid õpilasi, aga lausmöla tunni ajal või õpetajatele vastuhaukumist küll meelde ei tule.