Jazz ja meeste mängud

Valentinipäeval käisime mehega jazzi kuulamas, mängisid Dave Koz ja sõbrad. Dave Koz on meil juba vana tuttav. Kuus aastat tagasi kuulasime iga nädal tema raadioshowd, aga see oli eelmises elus, kaugel siit, ja ma ei mõelnud kunagi selle peale, et Dave Koz on päriselt ka olemas, mitte ainult raadiohääl. Sõbrad olid David Benoit, Jonathan Butler ja veel üks mees, kellel oli pagana hea hääl, aga nimest ma ei saanudki aru.

Igatahes pani see show mind mõtlema, et meestel on ikka oma mängud ja jazz on üks neist. Kui mehed koos mängivad, siis mängivad nad nii pühendunult, nagu poleks maailmas mitte kedagi ega midagi peale nende ja muusika, ja nende vahel tekib selline tugev side, mis on vist ainult meeste vahel võimalik. Neid mehi laval vaadates jäi selline tunne, nagu oleksid nad ära unustanud, et saalis publik ka on. Nad hingasid ühes rütmis ja mõistsid üksteist sõnadetagi. Oli ainult muusika ja nemad. Ja neil oli hea olla, ja nad naersid koos, ja patsutasid üksteisele õlale. Tõeline male bonding. Ehk teen ma naistele liiga, aga mulle tundub, et suurem osa naisi on lihtsalt liiga tõsised ja korralikud, et ennast täiesti vabaks lasta.