Veidi koolist

Uue õppeaasta algusest on nüüd mitu nädalat möödas (lapsel, mitte minul) ja esimesed muljed käes. Nagu tavaliselt, jaotati lapsed jälle paralleelklasside vahel ümber. Nii et kooliaasta esimesel päeval lähed kooli ja siis alles saad nimekirjast teada, kes su õpetaja on ja kes su klassis on. Lapsel kiskus algul suu veidi viltu, sest ühegi suurema kambajõmmiga eelmisest aastast teda kokku ei pandud. Ilmselt nii see mõeldud oligi, sest sellised sõpruskonnad kipuvad klassis väga lärmakalt oma asju ajama. Aga loomulikult leidis ta juba esimese päeva lõpuks oma klassist kaks uut sõpra, kes sama innukalt Runescape'i mängivad.

Eelmisel nädalal oli koosolek, kus lastevanematel oli võimalus tutvuda õppeprogrammi ja õpetajaga. Kuigi õpetajad on meie koolis kõik väga head, on nad üsna erinevad isiksused ja esimesel kohtumisel tundus, et nii mõnigi vanem tundis oma tupsununnukese pärast muret, sest meie õpetaja jättis üsna karmi mulje. Näiteks teatas ta alustuseks, et ta ei poolda seda teooriat, et lapsi tuleb pidevalt kiita, sest see kasvatab lastes eneseusku. Tema arvates kasvab eneseusk hoopis oskuste kasvades. Ühesõnaga, kui väike Johnny matemaatikaülesandega hakkama ei saa, siis tuleb talle matemaatika selgeks õpetada, mitte tal pead paitada ja talle rääkida, kui hästi tal ülesanne välja tuli. Makes sense to me... Siis rääkis ta veel enesekontrolli olulisusest. Aga samas soovitas ta vanematel lasta lastel olla lapsed ja mitte lubada neil vaadata igasuguseid jõledusi telekast. Ja sünnipäevakoogi kõrvale soovitas pakkuda piima (meil tähistatakse koolis sünnipäevi). See viimane oli ilmselgelt mõnele vanemale liig, aga mulle hakkas ta päris meeldima. Tundsin isegi veidi kadedust, et tal on see piiride seadmine tunduvalt paremini käpas kui mul. Ah jaa, lapsele muidugi meeldib õpetaja väga, muuhulgas ka sellepärast, et "ta ei ole range"...

Üllatus akna taga

Eile õhtul toimus meie akna taga jõel ilma igasuguse hoiatuseta 15-minutine ilutulestik, mis oli peaaegu sama uhke kui iseseisvuspäeva oma. Oleks see päev varem toimunud, siis oleks see sobinud hästi tähistama minu lapse sünnipäeva, aga 20. septembriga ei osanud me ühtegi püha seostada. Hiljem selgus, et tähistati New York Water Taxi 5. sünnipäeva.

Eestis on rohi rohelisem

Nii. Nüüd on juba neli nädalat möödas sellest, kui me Eestist tagasi jõudsime. Nagu ikka, lõppes puhkus liiga ruttu. Mõned sõbrad ja sugulased jäidki kahjuks nägemata, sest meil ei õnnestunud samadel kuupäevadel Eestis viibida... Kuna ilm on New Yorgis soe, siis sai mõnda aega veel teeselda, et suvi ikka veel kestab. Paar nädalat võis nautida üleminekuperioodi, kuni jätkus eesti leiba, kommi ja juustu, ja kuni Eestist toodud raamatud polnud veel läbi loetud. Nüüd aga, kui kool on jälle täies hoos ja temperatuur on langenud kahekümne kraadini, tuleb tõele näkku vaadata: suvi on selleks korraks läbi.

Ma ei tea, kas ma idealiseerin Eestit üle, aga iga kord Eestis käies tundub mulle, et Eestis läheb järjest ilusamaks ja paremaks. Võib-olla on asi selles, et Eestis olen ma puhkusel ja ei pea ennast vaevama igapäevaprobleemidega. Võib-olla on asi ka selles, et Eestis käin ma suvel ja päevad on päikest täis ja autolt pole vaja jääd kraapida. Või ehk vaatan ma Eestit uue pilguga. Eestis elades ei mõelnud ma eriti sellele, kas Eesti põllud on ilusad, või sellele, kas mustikaid täis metsaaluses on midagi erilist. Kõik tundus nii enesestmõistetav. Enesestmõistetav tundus ka see, et arstiabi on tasuta. Ja näiteks see, et poodides ripuvad rõivad puudel, mitte ei vedele põrandal. Ja see, et poes süüa ostes ei pea alati kõiki silte läbi lugema. Ja palju muud.

Jah, rohi on Eestis rohelisem ja taevas sinisem.


Pühajärve ääres meeldis mu mehele nii väga, et ta hakkas juba rääkima, et me võiksime sinna kunagi maja osta. Selle peale tekkis meil vaidlus, kas Otepää on Tallinna lähedal või mitte. Tema arvates on. Minu arvates on juba Tartu Tallinnast kaugel, mis siis veel Otepääst rääkida...

Hr. Hajameelne

Mees tegi täna kena triki. Tuli rahulikult töölt koju ja alles kodus avastas, et oli kellegi pintsaku pihta pannud. Kusjuures tal oli täna seljas tumesinine ülikond, aga võõras pintsak oli must ja hoopis teise koega kangast. Imekombel suurus klappis, hoolimata sellest, et ta on tihti hädas ülikonna leidmisega, sest ta on pikk ja peenike.

Olen ise ka tähele pannud, et mälu pole enam see, mis nooruses, aga kolleegide riideid pole veel ära ajanud.

Erakordne vedamine!

Just leidsin oma postkastist sellise teate:

From: James Chuks
Manchester M27 5FX,
United Kingdom.

This is to inform you that your funds of US$15 Million has been approved for immediate delivery to you.

For the purpose of clarification,you are advised to reconfirm your Full Names,Direct Telephone Numbers,Physical Address with Zip Code so that
there will be no error during the delivery of the funds to you in your country of residence.

Your quick response will be highly appreciated.

Thanks
James Chuks

Tõttan Jamesile kirjutama...