Jälle on käes aeg otsustada, keda ja kuidas jõulude puhul meeles pidada. See küsimus valmistab parasjagu peamurdmist ka ameeriklastele endale, isegi
etiketispetsialistide soovitused varieeruvad. Kindel on aga see, et teatud inimeste puhul on meelespidamine kirjutamata seaduseks. Suhteline üksmeel valitseb ka selles, et parim kink on raha… Kuigi minu arvates näitab hoolivust pigem karp omaküpsetatud piparkooke kui kaardi vahele pandud 20-dollarine rahatäht.
Näiteks töötab Manhattani kortermajades tihti terve meeskond – uksehoidjad, töömehed, koristajad – neile kingitakse tavaliselt jõulukaardi vahel sularaha ja soovituslik summa inimese kohta on üldiselt vahemikus 10…80 dollarit. Aga nagu
siit võib lugeda, on mõned ka $5000 saanud… Sel aastal lahenes asi õnneks lihtsalt, sest kogu raha läheb ühisesse kingifondi, mille siis management ise töötajatele jagab. Eelmisel aastal elasime teises kohas, kus pidime ise otsustama, kui palju kinkida igale inimesele, keda oli kokku 14.
Kui sul käib mõni ajaleht, mis hommikuti ukse taha tuuakse, siis saad ühel hommikul ajalehega kaasa jõulutervituse, millele oodatakse vastutervitust. Meelespidamist ootab ka kirjakandja, kes muu posti kohale toob, kuigi postitöötajatel pole lubatud sularaha vastu võtta. Meeles tuleb pidada “ihujuuksurit”, lapsehoidjat, koristajat ja koerajalutajat. Kui sa elad eramus, siis ootavad sinult jõulutervitust ka prügivedajad.
Minu projektijuhist mehelt oodatakse, et ta viib võtmekliendid restorani lõunale ja kingib nende assistentidele shokolaadikarbid. Lisaks annetab ta raha fondi, millest ostetakse oma firma tehnikutele ja assistentidele kinkekaardid.
Tahaks küll loota, et jõulutervituse saajad arvet ei pea, kas ja kui palju keegi andis, ja siis vastavalt sellele oma suhtumist ja käitumist ei muuda.
