Ettevalmistused valentinipäevaks

Igasugu pühad ja tähtpäevad saabuvad teatavasti alati ootamatult, seetõttu olin ma väga uhke oma ettenägelikkuse üle ja küsisin lapselt juba reedel, kas ta kavatseb sõpradele valentinikaarte ka teha. Laps teatas, et sel aastal pole klassis postkastegi üleval ja tema ei taha teha. Õnneks teatas õpetaja koolis juba eile, et kõigile klassikaaslastele tuleb kaardid teha, seetõttu oli mul võimalik täna lõuna ajal poes käia ja osta valged kaardid, klepsud ja muu vajalik. Laps vehkis õhtul kolm tundi kaarte kaunistada-kirjutada.

Siiski oli lapse koolikotis ees ootamas üks üllatus, nimelt teade homse bake sale'i kohta, mille ma olin täiesti unustanud. Õhtul kell seitse suhteliselt väsinult töölt koju tulles on uuesti poodi minek ja muffinite küpsetamine küll viimane asi, mida tahaks teha. Bake sale on tegelikult veidi naljakas üritus, sa küpsetad küpsetisi ja saadad need kooli ja annad lapsele raha kaasa, et laps saaks neid küpsetisi osta. Ja raha läheb koolile, et kool saaks midagi toredat osta. Igatahes on need Ameerikas väga populaarsed. Üldiselt olen ma selliste asjade suhtes väga kohusetundlik, aga mitte täna. Õnneks on neid küpsetajaid piisavalt.

Kui idee kohaselt peaks valentinipäev olema armastajate päev, siis siin on sellest saanud tavapärane kommertsüritus. Kaarte ja shokolaadi kingitakse mitte ainult kallimale, vaid ka sugulastele, töökaaslastele ja kellele iganes. Ameerikas on selliste kommertspühade kohta käigus termin "Hallmark holiday", mis on nime saanud Ameerika suurimalt kaardifirmalt, kes igaks elujuhtumiks suures valikus kaarte toodab. Esimesel aastal pärast siiakolimist olin ma üsna üllatunud, kui laps sai klassiõelt kaardi, millele oli kirjutatud "you are my tootsie roll"... (tuntud iirise-taoline maiustus) Selgus, et sellel siiski mingit tagamõtet pole ;)