Ameerika apteegid

Siin on nii, et lähed retseptiga apteeki, ravim on neil apteegis kenasti olemas ja midagi pole vaja kokku segada vms, aga nad mitte ei ulata sulle riiulilt seda karpi, vaid ütlevad, et tunni aja pärast võid järele tulla. Ma tahaks tõesti teada, mida nad tund aega teevad?

Edit: pärast ravimi äratoomist saan aru, millega nad tund aega tegelevad. Inimestele tuleb ju kõik ilusti läbi nämmutada, et poleks vaja liigselt pead murda. Ravimit ei antud mulle mitte originaalpakendis, vaid apteeker oli pannud vajaliku arvu tablette ilusti purki, millel peal lapse nimi ja aadress ja kiri, et ravimi edastamine teisele inimesele on seadusevastane. Kaasas polnud mitte tavapärane väikses kirjas kümnel lehel infoleht, vaid ainult üks paber, millel suures kirjas kõige olulisem info: võtta kaks korda päevas, allergia puhul mitte võtta, ja kui on rohkem küsimusi, siis pöörduda arsti poole.

Telli toit autosse!

Nägin teel koju huvitavat vaatepilti, tänava ääres seisis politseibuss. Bussi juurde sõitis jalgrattaga mees hiina restoranist, toidupakid kaasas. Ilmselt oli politseinikel käsil tähtis operatsioon, mille juurest lahkuda ei saanud. Aga miskipärast tuli mulle silme ette pilt, kuidas ma helistan restorani ja palun endale toidu tuua 27. tänava ja 3. avenüü nurgale punasesse Mazdasse. Ei noh, New Yorgis on ju kõik võimalik.

Murphy seadus ja uitmõtteid korea matuselt

Eile õhtul olime me varakult riides ja kammitud, aga Murphy seaduste vastu ilmselt ei saa. Algas see sellest, et lapsehoidja pidi eile õhtul tulema kell viis. Kuna tavaliselt on tal kombeks tulla viis minutit varem, siis olime väga üllatunud, kui teda viis minutit pärast viit ikka kohal polnud. Helistasime ja selgus, et tema arvates olime me kokku leppinud, et ta tuleb poole kuueks. Õnneks elab ta kõrvalmajas, nii et varsti oli ta kohal. Otsustasime siis, et hüppame ruttu takso peale ja sõidame Grand Centralisse, et number 7 metrooga Flushingisse sõita. Paari minuti pärast tuligi takso, jõudsin juba mõelda, tore on, jõuame siiski õigeks ajaks, ja kujutage ette, ma olin vihast täiesti sinine, see jobu sõitis lihtsalt 34. tänavast JA 35. tänavast mööda. Ja kuigi me kohe kisa tõstsime, siis pole mitte midagi teha, kui sa juba sõidad mööda FDR drive'i põhja poole, siis ei saa sealt mingi nipiga maha enne kui kuskil 63. tänaval alles. Kui eelmistest juttudest on kellelegi mulje jäänud, et New Yorgi taksojuhid jagavad kõik naeratusi ja paberlilli, siis ei, see ei ole nii, pooled neist on just siia saabunud ja ei tea üldse, kuhu ja kuidas sõita, ja teine pool teab küll, kuhu sõita, aga ei viitsi sellega eriti pead vaevata ja sõidab sinna, kuhu juhtub. Ah ma ei või. Loomulikult jäime veel mitu korda autoderivi taha toppama, ja iga nurga peal oli punane tuli.

Igatahes jäime me 20 minutit hiljaks sellisele üritusele, kuhu mitte üldse hiljaks ei taha jääda, nimelt matusetseremooniale. Või ma ei teagi, kuidas nimetada sellist tseremooniat, kadunuke oli küll kohal, aga matmine/tuhastamine toimub hoopis teisel päeval. Nimelt juhtus selline kurb lugu, et mu sõbranna ema suri ära. Sõbranna vanemad kolisid siia Koreast, aga sõbranna ise on New Yorgis üles kasvanud ja korea keelt ei räägi. Kui me siis kohale jõudsime, oli terve saal täis ainult korealasi, välja arvatud sõbranna mees. Ja tseremoonia toimus kõik ainult korea keeles, kuigi mu sõbranna ja tema õde-vend sellest eriti aru ei saa.

Minu jaoks on see täiesti hämmastav, kuidas siin elab igasuguseid rahvusi nagu omaette maailmas. Näiteks need korealased, kelle vana-vanemad on kunagi siia saabunud, elavad mitmendat põlve kõik pundis koos, käivad Chinatownis kimchid ostmas, räägivad omavahel korea keeles ja suhtlevad ja abielluvad ainult korealastega. Sõbranna on mulle rääkinud, et need korealased suhtuvad temasse üsna negatiivselt, sest ta ei abiellunud korealasega ja ei räägi korralikult korea keelt. Tegelikult on mu sõbranna maailma toredaim ja lahkeim inimene, ma arvan, et tunduvalt toredam kui see ülejäänud punt kokku.

Igatahes räägiti pikad jutud maha ja lauldi korea keeles. Lõpuks võtsid kõik rivvi ja avaldasid järjekorras pereliikmetele kaastunnet, käesurumine ega embamine ilmselt pole kombeks, piirduti vaid jäiga kummardusega.

Puhka rahus.

Elagu jalgpall!

Aasta algusest märtsi lõpuni mööduvad meie pühapäevad nüüd jalgpalli tähe all, kool pani huvilistest võistkonnad kokku ja igal pühapäeval on mängud. (Jutt on ikka 'päris' jalgpallist, mitte ameerika jalgpalli nimelisest käsikähmlusest.) Kui muidu on raske last arvuti juurest ära saada, siis jalgpall meeldib talle väga. Tema lemmikpositsioon on väravavahi oma. Kui mingil ajal oli mul väike kahtlus, et ta lihtsalt ei viitsi platsi peal joosta, siis nüüd olen ma aru saanud, et ta on tõesti hea väravavaht. Üks õige ameerika ema ütleks siinkohal, et jah, minu poeg on maailma parim väravavaht! Tõesti, oleks juba aeg üle saada sellest suhtumisest, et mis nüüd mina...

Eelmisel nädalal võitis lapse võistkond 6-3 ja täna jäi viiki 3-3. Üldiselt on minu arvates jalgpalli ise mängida huvitavam kui näiteks maailmakarikat telekast jälgida, aga neid koolimänge on küll põnev vaadata, sest actionit on rohkem kui maailmakarikal. Mõned vanemad lähevad lastest rohkemgi hasarti, vaata et jooksevad ise platsile. Laste hulgas on ka paar tõelist ladina-ameerika tähte, üks poiss näiteks pandi endast kaks aastat vanemate võistkonda, et vastastel ka ikka mingi võimalus oleks. Mind hakkas see väga huvitama, kas tõesti on see talent geenidega kaasa antud või on asi selles, et juba beebipõlves antakse mõnele lapsele kõristi asemel jalgpall kätte?

USAs sünnivad lapsed muidugi hoopis pesapallikinnas käes, 'euroopa' jalgpall siin eriti populaarne pole. Kui isad lastega nädalalõpul parki lähevad, siis on neil kaasas pesapallikinnas ja -pall, mitte jalgpall.

Lemmikkunstniku lemmikpilt

Selline on tulemus, kui koolis antakse karm käsk joonistada troopikalind. Kui lasta kunstnikul endal valida, siis valmivad eranditult ainult musta pliiatsiga kritseldatud miniatuursed koletised ja võitlusstseenid (Runescape!). Kas anda kunstnikule vabad käed või püüda teda suunata vastavalt vanemate ilumeelele?

Kodusõda

Meie korterikompleksis on käimas väike kodusõda üürnike ühenduse ja kompleksi juhatuse vahel. Nimelt on juhatus välja tulnud plaaniga muuta elanikele kohustuslikuks pikaajaliste külaliste registreerimine. Üürnike ühenduse reaktsioon sellele on väga valulik. Tänagi pisteti ukse alt sisse järjekordne lendleht, millest võis lugeda, et osa üürnikke võrdleb juhatuse plaane ‘eluga Gulagis’ või viibimisega ‘piiratud ligipääsuga tuumajaamas’. Ühelt poolt tõesti, me maksame korteri eest üüri ja edasi peaks olema juba meie enda asi, keda, millal ja kui kauaks me siia korterisse lubame. Teiselt poolt, ehk jääb mul midagi lihtsalt kahe silma vahele, aga what’s the big deal?

Täpsustan, et külaliste registreerimine puudutab neid, kes jäävad mitmeks päevaks, seega võime iga päev korraldada õhtusööke 12 inimesele või lapsele pleideite ja ei pea külaliste nimesid kellelegi teatama. Seega, kui sulle tulevad Eestist kaheks nädalaks sugulased külla, siis tuleb management office’isse nende nimed teatada ja külalistele antakse ajutised kaardid, mis annavad majja sisenemise õiguse. Loomulikult ei tähenda see seda, et neil oleks mingit õigust dikteerida, kes võib sulle külla tulla. Näiteks eelmisel suvel, kui ise Eestis olime, elasid meie korteris sõbrad, kes olid Genfist kaheks nädalaks siia sõitnud. Pidime lihtsalt office’isse teatama nende nimed ja saabumiskuupäevad. Minu meelest on see elanike enda turvalisuse huvides, kui iga tundmatut uksest sisse ei lasta. Ja vaevalt, et management office neid nimesid FBI-le või CIA-le edasi saadab.

Tegelikult tekkis meil isegi kahtlus, et osa üürnikke tegeleb millegagi, millega nad ei peaks tegelema. Nimelt on osa kortereid siin rent-controlled, mis tähendab turuhinnast tunduvalt madalamat üüri (riigi poolt subsideeritud programm vaesematele). Selliste korterite puhul pole lubatud neid edasi üürida ega kaasüürnikku omada. Loomulikult ei taha keegi sellist lepingut käest anda, seega juhtub mõnikord, et lepinguomanik elab ise mujal, aga üürib korterit ebaseaduslikult edasi.

Siis tuli mul veel meelde kunagi New York Timesist loetud lugu mehest, kes oma korteris ebaseaduslikult bed-and-breakfasti pidas. Igatahes pole siin mitte nagu Eestis, et oma tuba, oma luba. Igasuguseid reegleid on palju. See aga ei tähenda, et inimesed keelatud asjadega ei tegeleks. Kes teab, mis saladusi meie maja endas peidab.

Ilmast, jällegi

Uudistest võis kuulda-lugeda, et USA kirdeosas möllas sel nädalal kole lumetorm, ja saime ka paar e-maili, kus uuriti, kuidas me selle tormi üle elasime. Raporteerin, et New Yorgi linnas pole mingit tormi olnud, isegi korralikku lumesadugi mitte. Hetkel on majaesine plats kohati kaetud õrna lumekirmega.

Hommikul helistasid sõbrad kõrvalmajast ja kutsusid lapse "lumega mängima". Õnneks pole lastel rõõmuks palju vaja, ka seda vähest annab kühvliga edasi-tagasi ajada ja suhu toppida. Mul on muidugi hea meel, et sai jälle (vist juba kolmandat korda) käiku lasta kaks aastat tagasi lapsele ostetud lumepüksid, mis järgmiseks aastaks kindlalt väiksed on. Sel aastal jätsin esimest korda talle talvesaapad täiesti ostmata. Kooli neid niikuinii jalga panna ei saa, sest vahetusjalanõusid ei kasutata. Tegelikult pole saapaid vajagi, sest lörts ja pori on siinsetel tänavatel väga harv nähtus. Nii et enamasti käivad lapsed talv läbi tossudega.

Taksolugu nr. 3: Jack the Hack

New Yorgi juures üks toredamaid asju on see, et sa kunagi ei tea, kes või mis sind ees ootab. Sina mõtled, et lähed lihtsalt last sõbra sünnipäevapeole viima, aga taksos ootab sind Jack the Hack.

Taksojuht nägi välja nagu tavaline sõbralik vanapapi, kes oleks võinud arvata, et tegemist on kuulsusega? Esimene asi, mida taksosse istudes märkasin, oli koopia taksojuhti tutvustavast ajaleheartiklist ja sünnipäevakaardid. Aga ega taksojuhtki kaua suud kinni hoidnud. Noh, kuidas läheb? naeratas ta laialt. Edasi saime teada, et tema nimi on Jack, aga hüütakse teda ‘Jack the Hack’ (hack on kõnekeeles taksojuhtide hüüdnimi). Siis teatas ta meile, et ta on New Yorgi vanim taksojuht, kes on üle 55 aasta siin taksot sõitnud, ja et ta tähistas just oma kaheksakümnendat sünnipäeva! Muuhulgas kutsus ta meid oma 90. sünnipäeva tähistamisele. Edasi saime teada, et tema südameasjaks on iga reisija naeratama panna, sest taksojuhitööd alustades pani ta tähele, et New Yorgis on liiga palju tõsiseid ja murelikke inimesi. Sellepärast kingib ta igale reisijale lilli – tõsi küll, paberil. Lillepilte on lapsepõlvest saadik joonistanud tema tütar, kes on praegu üle 40 aasta vana. Lisaks lillepildile sain ma endale ka märgi kirjaga “have a happy day”. Ilmselt tundus Jackile, et ma polnud ikka veel piisavalt lõbus, seetõttu andis ta mulle ka pastaka kirjaga “have a happy day” ja lapsele õhupalli sama tekstiga. Selle peale ei suuda küll keegi tõsiseks jääda!

Aga see pole veel kõik, Jackil on rohkesti lugusid reisijate kohta, kellle hulka on 55 aasta jooksul sattunud nii mõnigi kuulsus. Meile rääkis ta jutu Bill Gatesist, kes palju aastaid tagasi tema tütre pilti nähes pakkus talle tütre eest miljon dollarit. Loomulikult vastas Jack, et tal on Billist kahju, sest Billil on ainult miljonid (see oli enne seda, kui tal pere tekkis), aga Jackil on midagi palju väärtuslikumat – tema naine ja lapsed. Arvate, et see ongi kõik? Sugugi mitte, järgmisena teatas Jack, et ta on vabamüürlane ja esindab New Yorgis Idaho loozhi. Iga aasta juunis korraldab ta vabamüürlaste majas New Yorgis suure peo, ja järgmisele peole oleme me kogu perega oodatud. Kui nüüd kõrvale kalduda, siis tundub, et vabamüürlus esineb maailma erinevates nurkades väga erineval kujul. Siin on tegemist suhteliselt avaliku asjaga, mida Eestis ette ei kujuta. Ja kui ma seda lugu rääkisin Keeniast pärit tuttavale, siis oli tema esimene reaktsioon, et pähh, vabamüürlased on ju kõik satanistid.

Aga kas ma pingviini juba mainisin? Mängupingviin sõidab Jackiga kaasa loodusfotograaf Bruno Zehnderi mäletuseks, kes oli üks tema püsikliente.

Kardan, et edaspidi tunnen juba väikest pettumust, kui taksosõiduga seiklust ei kaasne…


Taksolugu nr. 1
Taksolugu nr. 2

Müstilised lood

Teisipäeval märkasime, et meie kodutelefon ei tööta. Helistasime siis Verizonile, nemad kinnitasid, et liin on korras, seega on probleem meie korteris ja telefoniparandaja peab kohale tulema. Kuna meil polnud tahtmist tööpäeval kodus passida, pidi parandaja tulema laupäeva hommikul 8 ja 12 vahel (nii mõnus ju, et lühemat ajavahemikku kunagi ei pakuta...) Mõtlesime siis, kas peaks kella kaheksaks end üles ajama või mitte. On ju selge, et kui me kell 8 üles tõuseme, siis tuleb parandaja kell 12. Ja kui me ei tõuse, siis on ta raudselt kell 8 ukse taga. Ja guess what, eile mingil ajal hakkas telefon iseenesest jälle tööle.

Raamatuarvustus

Siinses koolis pööratakse suurt tähelepanu mitte ainult lugemisrõõmu arendamisele, vaid ka loetu analüüsimisele. Iga loetud raamatu kohta kirjutab laps arvustuse. Eilsest arvustusest võisin ma lugeda nii mõndagi huvitavat:

I chose this book because: I couldn't find any other book.

Ja kahe raamatu võrdlusest:

These things are similar: Nothing's similar except they both have a happy ending.

These things are different: Everything's different except for the happy ending.

Ja ongi läinud...

...kuusk nimelt. Seoses kuuse väljaviskamisega sai ka selgeks, et kauaoodatud pühad on tõesti läbi. Aga kuuse väljaviskamine ei olegi niisama lihtne, selleks tuleb vastav meeskond kohale kutsuda, sest kuusk on nimelt kõige tuleohtlikum asi üldse ja seda ei tohi niisama kinnisesse ruumi muu prügi juurde asetada. Meeskond koosnes kahest mehest, kellel oli kaasas suur lina, millesse nad kuuse mähkisid. Ükski ameeriklane ei usu, et Eestis on kombeks kuusepuud põlevate küünaldega kaunistada. Sellega seoses meenub mulle hoiatusfilm kaugest lapsepõlvest, mida ETV reklaamipausi asemel näitas. Seal klipis oli väike tüdruk põlevate küünaldega üksi tuppa jäetud ja kuusk süttis ja tüdruk puges nurka ja nuttis. Mul oli temast hirmus kahju ja ma alati mõtlesin, miks ta ometi nurkapugemise asemel toast välja ei jookse.

Kuidas pugeda väiksesse kasti

6. jaanuar ja 22 kraadi sooja. Palun lõpetage ometi see korralagedus.

South Street Seaportis näitas Yogi Lazer, kuidas pugeda 40x50cm klaaskasti. Enne seda demonstreeris ta oma kõhulihaseid, mida võite näha tema kodulehel slide show all (see on seal umbes keskel: manipulation of abdominal muscles).

Peaks vist lõpuks ometi terviseklubiga liituma. Kuigi kõhulihaseid võib ju ka kodus treenida.

Holiday train show

Sel nädalal puhkan koos lapsega, tema koolivaheaeg kestab nädala lõpuni. Otsustasime vahelduseks arvutimängudele ja telekavaatamisele minna botaanikaaeda, kus reedeni on veel lahti iga-aastane holiday train show. Tegemist on looduslikest materjalidest ehitatud vahvate majamudelitega, need pole mitte üks-ühele koopiad, aga igati äratuntavad. Katusekivideks on näiteks väikesed lehed ja läbipaistvad aknad on tehtud männivaigust. Majade vahele on üles pandud raudtee, millel sõidavad mudelrongid. Loomulikult on see show laste hulgas väga populaarne, aga täna oli vähe rahvast, sest suurem osa lapsi on koolis tagasi.

Kui Grand Centralis rongi peale läksime, kohtasime lapse koolikaaslast, kes oli samuti teel botaanikaaeda. Vahetasime paar lauset temaga kaasas olnud tädiga, kes seejärel äkki minult küsis, kas ma olen Inglismaalt. Ha-haa, see on midagi uut. Vastasin siis, et hoopis Eestist ja tädi lausus tunnustavalt, et minu English on väga hea. Selle peale olin ma suhteliselt kindel, et tädi pole mitte kohalik, vaid kuskilt kesk-USAst kohale sõitnud, sest inglise keelt rääkivaid välismaalasi on New York ju täis. Tädi küsis siis edasi, et kas ma ka mingeid muid slaavi keeli räägin. Mul oli isegi hea meel, et ta kohe aru sai, et ma olen Estoniast ja mitte Astoriast, nagu tavaliselt arvatakse, aga eesti keele osas tegin muidugi vastavat selgitustööd.

Botaanikaaias alustasime vihmametsaga, mida laps just koolis õppis, ja siis suundusime tema lemmikute lihasööjataimede juurde. Kahju, et nende söötmist kunagi ei demonstreerita, nagu loomaias söödetakse hülgeid ja muid selliseid. Ja siis juba olimegi majade ja rongide juures. Muide, New Yorgi Eesti Maja on ka seal esindatud, kuigi miskipärast ühe suurema taime taga peidus. Ilma sildita polekski ära tundnud.


Enid A. Haupt Conservatory, kus see näitus toimus.


Metropolitan Museum.


Jewish Museum.


Väike punane tuletorn.


Väljas nägime, et lennuk askeldas midagi taevasse kirjutada, laps nuputas välja, et see on Choo-choos ehk rongid valelt poolt vaadates.

2007!

Kõigepealt õnnitlesime üksteist siis, kui uus aasta saabus Eesti aja järgi, siin oli kell alles viis. Siis tekkis mõte helistada emale Eestisse ja uut aastat soovida. Kuna me tavaliselt kasutame helistamiseks kõnekaarte, siis tavatelefonil meil kaugvalimisliini polegi. Noja Skype’i me ka ei kasuta, mees ikka tögab mind, et mis eestlane ma selline olen. Ta oli paar nädalat tagasi leidnud internetist mingi eriti odava variandi välismaale helistamiseks, hakkasime siis seda linki otsima, mida ta favoritesi alla polnud lisanud, sest sellel oli nii lihtne ja meeldejääv aadress… loomulikult seda linki ei õnnestunudki leida, siis otsisime kõnekaarti ja nii edasi ja lõpuks oli kell Eestis juba 1, kui helistasin, aga ema oli õnneks veel üleval ja vaatas telekat. Mul tulid kohe vanad head vene filmid meelde, mida sai ikka uusaastaööl vaadatud, ei teagi, kas siin ka mõni selline filmitraditsioon on, või näidatakse ainult Times Square’i pidustusi, me ei teinudki telekat lahti 31. detsembri õhtul.

Kuna jõulune sealiha oli värskelt meeles, siis sõime seekord midagi kergemat ehk ahjulõhe. Hiljem küll selgus, et ka ahjulõhe on kõhu jaoks liiga raske, kui kavas on hiljem jooksma minna. Nimelt oli mees tõelise jooksunarkomaanina end registreerinud kesköisele nelja-miili jooksule Central Parkis. Kella üheteistkümneks läksimegi parki ja õnneks polnudki seal nii suurt rahvamassi, kui ma ette kujutasin. Suurem osa vist oli Times Square’ile kogunenud, kus pidi päris range see värk olema, enne kümmet peab kohal olema ja politsei kontrollib kotid üle ja korjab pudelid ära. Pargis igatahes midagi sellist ei olnud, mis oli päris üllatav, arvestades seda, kuidas siin tavaliselt igast asjast probleemi tehakse, mine tea, lööb sulle keegi pudeliga pähe ja siis sina võid ju linnavalitsuse kohtusse kaevata.

Muusika mängis ja lava ees hüppas juba parajalt lõbus rahvamass. Kell 11 toimus kostüümiparaad, nimelt paljud olid jooksma tulnud kostüümides. Ilm oli õnneks piisavalt soe, lumesajus ja -30 kraadi juures ilmselt poleks paljasäärsetel jooksjatel nii tore olnud. Istusime siis pingil ja meie laps, kes muidu iialgi ei väsi, jäi ootamatult magama, hoolimata muusikast ja saginast. DJ laval uuris, mis kandist inimesed pärit on. Küsis, kes on New Yorgist, kätemeri kerkis. Küsis, kes on välismaalt, jälle kätemeri ja kiljumine. Kes USAst väljaspool New Yorki – kätemeri ja hõisked. Suurem osa inimesi vist hõikas iga variandi puhul. Ei teagi, kuhu ennast liigitada, kas oleme New Yorgist või välismaalt? Ilmselt ikka New Yorgist. Keskööl anti stardipauk ja samal ajal läks lahti uhke ilutulestik, mille peale laps ka üles ärkas. Selleks ajaks olid fotoka patareid muidugi enam-vähem tühjaks saanud, sest keegi ei viitsi neid laadida. Meie kõrval seisis üks tädike, aktsendi järgi tundus, et venelanna, kes tahtis vist väga suhelda, aga päris raske oli temast aru saada. Kui ilutulestik läbi sai, siis küsis ta mult kella, sellepärast jäi mulle ka meelde, et paugutamine kestis 15 minutit järjest. Tädikese jutust sain veel niipalju aru, et ta on esimest korda elus uusaastaööl Central Parki tulnud ja tal on kaks täiskasvanud last kuskil kaugel. Ümberringi avasid mittejooksjad shampanjapudeleid. Varsti oli ka jooks läbi, mees kurtis kõhuvalu, aga oli tulemusega alla 30 minuti rahul. Ja oligi uus aasta käes. Meie jaoks on 1. jaanuar eriline päev ka selle poolest, et mina ja laps kolisime New Yorki 1. jaanuaril 2005. Nii et juba kaks aastat siin, vau, aeg läheb ikka kiiresti.

Head uut aastat kõigile!