2007!

Kõigepealt õnnitlesime üksteist siis, kui uus aasta saabus Eesti aja järgi, siin oli kell alles viis. Siis tekkis mõte helistada emale Eestisse ja uut aastat soovida. Kuna me tavaliselt kasutame helistamiseks kõnekaarte, siis tavatelefonil meil kaugvalimisliini polegi. Noja Skype’i me ka ei kasuta, mees ikka tögab mind, et mis eestlane ma selline olen. Ta oli paar nädalat tagasi leidnud internetist mingi eriti odava variandi välismaale helistamiseks, hakkasime siis seda linki otsima, mida ta favoritesi alla polnud lisanud, sest sellel oli nii lihtne ja meeldejääv aadress… loomulikult seda linki ei õnnestunudki leida, siis otsisime kõnekaarti ja nii edasi ja lõpuks oli kell Eestis juba 1, kui helistasin, aga ema oli õnneks veel üleval ja vaatas telekat. Mul tulid kohe vanad head vene filmid meelde, mida sai ikka uusaastaööl vaadatud, ei teagi, kas siin ka mõni selline filmitraditsioon on, või näidatakse ainult Times Square’i pidustusi, me ei teinudki telekat lahti 31. detsembri õhtul.

Kuna jõulune sealiha oli värskelt meeles, siis sõime seekord midagi kergemat ehk ahjulõhe. Hiljem küll selgus, et ka ahjulõhe on kõhu jaoks liiga raske, kui kavas on hiljem jooksma minna. Nimelt oli mees tõelise jooksunarkomaanina end registreerinud kesköisele nelja-miili jooksule Central Parkis. Kella üheteistkümneks läksimegi parki ja õnneks polnudki seal nii suurt rahvamassi, kui ma ette kujutasin. Suurem osa vist oli Times Square’ile kogunenud, kus pidi päris range see värk olema, enne kümmet peab kohal olema ja politsei kontrollib kotid üle ja korjab pudelid ära. Pargis igatahes midagi sellist ei olnud, mis oli päris üllatav, arvestades seda, kuidas siin tavaliselt igast asjast probleemi tehakse, mine tea, lööb sulle keegi pudeliga pähe ja siis sina võid ju linnavalitsuse kohtusse kaevata.

Muusika mängis ja lava ees hüppas juba parajalt lõbus rahvamass. Kell 11 toimus kostüümiparaad, nimelt paljud olid jooksma tulnud kostüümides. Ilm oli õnneks piisavalt soe, lumesajus ja -30 kraadi juures ilmselt poleks paljasäärsetel jooksjatel nii tore olnud. Istusime siis pingil ja meie laps, kes muidu iialgi ei väsi, jäi ootamatult magama, hoolimata muusikast ja saginast. DJ laval uuris, mis kandist inimesed pärit on. Küsis, kes on New Yorgist, kätemeri kerkis. Küsis, kes on välismaalt, jälle kätemeri ja kiljumine. Kes USAst väljaspool New Yorki – kätemeri ja hõisked. Suurem osa inimesi vist hõikas iga variandi puhul. Ei teagi, kuhu ennast liigitada, kas oleme New Yorgist või välismaalt? Ilmselt ikka New Yorgist. Keskööl anti stardipauk ja samal ajal läks lahti uhke ilutulestik, mille peale laps ka üles ärkas. Selleks ajaks olid fotoka patareid muidugi enam-vähem tühjaks saanud, sest keegi ei viitsi neid laadida. Meie kõrval seisis üks tädike, aktsendi järgi tundus, et venelanna, kes tahtis vist väga suhelda, aga päris raske oli temast aru saada. Kui ilutulestik läbi sai, siis küsis ta mult kella, sellepärast jäi mulle ka meelde, et paugutamine kestis 15 minutit järjest. Tädikese jutust sain veel niipalju aru, et ta on esimest korda elus uusaastaööl Central Parki tulnud ja tal on kaks täiskasvanud last kuskil kaugel. Ümberringi avasid mittejooksjad shampanjapudeleid. Varsti oli ka jooks läbi, mees kurtis kõhuvalu, aga oli tulemusega alla 30 minuti rahul. Ja oligi uus aasta käes. Meie jaoks on 1. jaanuar eriline päev ka selle poolest, et mina ja laps kolisime New Yorki 1. jaanuaril 2005. Nii et juba kaks aastat siin, vau, aeg läheb ikka kiiresti.

Head uut aastat kõigile!