Elagu jalgpall!

Aasta algusest märtsi lõpuni mööduvad meie pühapäevad nüüd jalgpalli tähe all, kool pani huvilistest võistkonnad kokku ja igal pühapäeval on mängud. (Jutt on ikka 'päris' jalgpallist, mitte ameerika jalgpalli nimelisest käsikähmlusest.) Kui muidu on raske last arvuti juurest ära saada, siis jalgpall meeldib talle väga. Tema lemmikpositsioon on väravavahi oma. Kui mingil ajal oli mul väike kahtlus, et ta lihtsalt ei viitsi platsi peal joosta, siis nüüd olen ma aru saanud, et ta on tõesti hea väravavaht. Üks õige ameerika ema ütleks siinkohal, et jah, minu poeg on maailma parim väravavaht! Tõesti, oleks juba aeg üle saada sellest suhtumisest, et mis nüüd mina...

Eelmisel nädalal võitis lapse võistkond 6-3 ja täna jäi viiki 3-3. Üldiselt on minu arvates jalgpalli ise mängida huvitavam kui näiteks maailmakarikat telekast jälgida, aga neid koolimänge on küll põnev vaadata, sest actionit on rohkem kui maailmakarikal. Mõned vanemad lähevad lastest rohkemgi hasarti, vaata et jooksevad ise platsile. Laste hulgas on ka paar tõelist ladina-ameerika tähte, üks poiss näiteks pandi endast kaks aastat vanemate võistkonda, et vastastel ka ikka mingi võimalus oleks. Mind hakkas see väga huvitama, kas tõesti on see talent geenidega kaasa antud või on asi selles, et juba beebipõlves antakse mõnele lapsele kõristi asemel jalgpall kätte?

USAs sünnivad lapsed muidugi hoopis pesapallikinnas käes, 'euroopa' jalgpall siin eriti populaarne pole. Kui isad lastega nädalalõpul parki lähevad, siis on neil kaasas pesapallikinnas ja -pall, mitte jalgpall.