Kodusõda

Meie korterikompleksis on käimas väike kodusõda üürnike ühenduse ja kompleksi juhatuse vahel. Nimelt on juhatus välja tulnud plaaniga muuta elanikele kohustuslikuks pikaajaliste külaliste registreerimine. Üürnike ühenduse reaktsioon sellele on väga valulik. Tänagi pisteti ukse alt sisse järjekordne lendleht, millest võis lugeda, et osa üürnikke võrdleb juhatuse plaane ‘eluga Gulagis’ või viibimisega ‘piiratud ligipääsuga tuumajaamas’. Ühelt poolt tõesti, me maksame korteri eest üüri ja edasi peaks olema juba meie enda asi, keda, millal ja kui kauaks me siia korterisse lubame. Teiselt poolt, ehk jääb mul midagi lihtsalt kahe silma vahele, aga what’s the big deal?

Täpsustan, et külaliste registreerimine puudutab neid, kes jäävad mitmeks päevaks, seega võime iga päev korraldada õhtusööke 12 inimesele või lapsele pleideite ja ei pea külaliste nimesid kellelegi teatama. Seega, kui sulle tulevad Eestist kaheks nädalaks sugulased külla, siis tuleb management office’isse nende nimed teatada ja külalistele antakse ajutised kaardid, mis annavad majja sisenemise õiguse. Loomulikult ei tähenda see seda, et neil oleks mingit õigust dikteerida, kes võib sulle külla tulla. Näiteks eelmisel suvel, kui ise Eestis olime, elasid meie korteris sõbrad, kes olid Genfist kaheks nädalaks siia sõitnud. Pidime lihtsalt office’isse teatama nende nimed ja saabumiskuupäevad. Minu meelest on see elanike enda turvalisuse huvides, kui iga tundmatut uksest sisse ei lasta. Ja vaevalt, et management office neid nimesid FBI-le või CIA-le edasi saadab.

Tegelikult tekkis meil isegi kahtlus, et osa üürnikke tegeleb millegagi, millega nad ei peaks tegelema. Nimelt on osa kortereid siin rent-controlled, mis tähendab turuhinnast tunduvalt madalamat üüri (riigi poolt subsideeritud programm vaesematele). Selliste korterite puhul pole lubatud neid edasi üürida ega kaasüürnikku omada. Loomulikult ei taha keegi sellist lepingut käest anda, seega juhtub mõnikord, et lepinguomanik elab ise mujal, aga üürib korterit ebaseaduslikult edasi.

Siis tuli mul veel meelde kunagi New York Timesist loetud lugu mehest, kes oma korteris ebaseaduslikult bed-and-breakfasti pidas. Igatahes pole siin mitte nagu Eestis, et oma tuba, oma luba. Igasuguseid reegleid on palju. See aga ei tähenda, et inimesed keelatud asjadega ei tegeleks. Kes teab, mis saladusi meie maja endas peidab.