Taksolugu nr. 1: taksojuht diabeetikust koeraga

New Yorgis on umbes 45 tuhat taksojuhti, aga ainult mõned neist jäävad meelde.

Juhtus see selle aasta kevadel. Istusin maja ees taksosse ja tundsin spetsiifilist märja koerakarva lõhna. Juhi kõrvalistmel lamaski väike valge pikakarvaline kuts. Et midagi öelda, küsisin, kas see on tema koer. Kas sa tõesti arvad, et ma mingi võõra koeraga ringi sõidan, järgnes sarkastiline vastus. Head õhtut sullegi, mõtlesin, ega vastanud midagi. Edasi muutus juht aga väga jutukaks ja pooletunnise sõidu jooksul ei vaikinud ta hetkekski. Sain teada, et ta sõidabki päevad läbi koeraga ringi. Koeral on nimelt diabeet ja ta peab koerale iga paari tunni tagant ravimeid manustama ja teda toitma. Lisaks sain teada, et taksojuhi hoole all on tema kaks lapselast, ja juttu jätkus kauemaks, alustades põhjaliku ülevaatega Upper West Side'i erakoolide tugevatest ja nõrkadest külgedest ja lõpetades detailse kirjeldusega, kuidas ta suviti Kreekas purjetamas käib. Mul oli tunne, nagu oleksin ma ootamatult sattunud mõnda Woody Alleni filmi ja lõpuks ei jaganud ma enam ööd ega mütsi.

Kus mujal, kui New Yorgis...