Eesti leiva otsinguil

Kui välismaal elava eestlase käest küsida, millest ta puudust tunneb, siis ilmselt on üks esimesi vastuseid "eesti leivast". New Yorgis leiab musta rukkileiba küll, kuigi tihti on maitsel siiski mingi vale nüanss juures, või siis on leiva konsistents kuidagi švammitaoline. Üks võimalus on sõita Brighton Beachile vene poodidesse, kus müüakse erinevat sorti rukkileiba, nii ukraina, läti kui leedu päritolu. Tuleb lihtsalt erinevaid leibu proovida, et õige leida. Minul pole seni eriti näkanud ja iga kord pole aega nii kaugele sõita. Õnneks on ka lähemal võimalusi.

Union Square'i iganädalasel farmerite turul müüakse rukkileiba küll, aga mitte musta. Kui ma üks kord ühelt leivamüüjalt küsisin, kas nad musta rukkileiba ka teevad, siis sain vastuseks, et rukkileib ei ole kunagi must :)

Aga sealsamas Union Square'il on Whole Foods, kus müüakse isegi 3-4 sorti tumedat rukkileiba. Sealt ma leidsingi oma lemmiku, valmistajaks Amy's Bread. Selle leiva puhul sobib kõik, nii maitse kui konsistents. Kahjuks lõpetati mingil ajal selle müük nädalalõpul ja nädala sees ma Whole Foodsis ei käi. Seetõttu olen proovinud ka teisi müügilolevaid leibu. Whole Foodsi enda toode, orgaaniline pumpernickel rye (pildil) on ka täitsa maitsev, mis siis, et natuke švammi meenutab. Siis proovisin veel "When Pigs Fly" tumedat rukkileiba, see tundus natuke liiga magus. Igatahes valikuvõimalust on. Muide, nende leibade juures rõõmustab ka see, et nad on täiesti võimelised hallitama ja halvaks minema, mis annab lootust, et nad ei ole säilitusaineid täis. Nüüd on vaja veel kodune leivategu ka ära proovida.

Eestlased kodumaale tagasi?

Lugesin SL Õhtulehest, et välismaal elavaid eestlasi hakatakse kampaania korras Eestisse tagasi meelitama. Väga huvitav oleks teada, mida selleks ette võetakse, ja millisele sihtgrupile see kampaania suunatud on. Kui ma mõtlen neile väliseestlastele, keda ma ise tean, siis elab suurem osa neist välismaal erinevatel isiklikel põhjustel, mitte lihtsalt sellepärast, et välismaal on rohi rohelisem. Näiteks paljud elavad välismaal sellepärast, et nad on välismaalasega abielus. Sellisel juhul oleks pigem vaja meelitada seda välismaalasest abikaasat, aga immigratsioon on teadagi tundlik ja vastuoluline teema. Siis tean veel inimesi, kes teevad välismaal sellist (teadus)tööd, mida Eestis ei tehta ja milleks ilmselt niipea võimalusi ei teki. Ja tean ka neid, kes elavad-rändavad mööda maailma lihtsalt seiklushimust, ja vaevalt et seda seiklushimu kampaaniaga maha saab materdada.

Kätte jõudnud suvi!

Tundub, et sel aastal kauaks jäänud talv on lõpuks ometi läbi ja saame nautida aasta parimat aega, kuni saabub 30-kraadine lämmatav kuumus. Suve algust käisime täna tähistamas Brooklynis Prospect Parkis. Tunnistan ausalt, et käisin seal esimest korda elus (pargis muidugi, mitte Brooklynis). Püüan siiski end parandada ja mitte muutuda snoobiks, kelle arvates New York koosneb vaid Manhattanist.

Niisiis, Prospect Park meeldis mulle väga. See on kavandatud Central Parki autorite poolt ja olen lugenud, et nad ise eelistasid Prospect Parki Central Parkile. Ma ei oska võrrelda, kumb mulle rohkem meeldib, aga Prospect Parki juures meeldis see, et seal oli rohkesti metsikut muru ja tundus, et seal on vähem reegleid selle kohta, kus ei tohi palli mängida jne. Inimesi oli pargi lõunaosas vähem, aga põhja suunas liikudes päris tihedalt. Üks muruväljak oli täis pesapallimängijaid. Mõned lamasid lihsalt murul, mõned mängisid sulgpalli, mõned olid isegi võrkpallivõrgu üles pannud. Igatahes hea, et njuujorklastele sellised suured pargid alles on jäetud, selle asemel, et neid miljonikortereid täis ehitada.

Ja mida sa tol hetkel tundsid?

See on lihtsalt jäle, millise show teeb ameerika meedia igast kurvast või jubedast sündmusest, mida annab siis hommikust õhtuni ja nädalate kaupa vahetpidamata kedrata. Praeguseks pole vist ükski Virginia Techi üliõpilane jäänud telekanalite poolt intervjueerimata. Mis kell sa kooli jõudsid? Kus sa tulistamise hetkel viibisid? Mida sa tol hetkel tundsid? Mida su vanaema hommikuks sõi? Mitut tapetut sa tundsid? Mitu pilti sa oma mobiiltelefoniga said tehtud? Ja vaadake, siin on meie uusimad laibapildid. Ja siin suurendatud foto nutvatest tudengitest. Meie ajalehest võite leida skeemi, kus on täpselt näidatud tulistaja liikumisteekond. Küsimus, kas igal vaimselt ebastabiilsel isikul peaks ikka olema juurdepääs relvadele, jääb seejuures üsna tahaplaanile.

Luisa superstaariks!

Tänu tv.ee kodulehele on ka minul olnud võimalus superstaari valimisi jälgida ja minu südame on võitnud Luisa. Eriti meeldis mulle see, kuidas ta sõnad ära unustas :P Mul oli kohe kahju, et teda finaali ei valitud, aga järgmises saates saab ta veel ühe võimaluse, nii et sugulased ja tuttavad, kellel oma lemmikut pole, hääletage palun siis minu eest Luisa poolt, eks ole!

Kujutan ette, et 20-30 aastat tagasi oli hoopis teine tunne välismaal elada, kui polnud ei internetti, e-maili ega skype'i. Ainsaks suhtlemisviisiks olid kirjad, mis nädalaid teel viibisid. Suhteliselt kallid telefonikõned muidugi ka, kui õnnestus ühendust saada. Ise mäletan veidi hilisemat aega, veidi üle 10 aasta tagasi, kui esimest korda Ameerikas elasin. Siis oli e-mail juba käigus, aga ei mingeid ajalehti internetis ega muud sellist. Kõva sõna oli Vilo uudised, mida e-mailiga edasi saadeti, nende kaudu tuli põhiline informatsioon Eestist. Natuke hiljem tulid BNS-i uudised.

Praegu ei kujuta ettegi elu ilma igapäevase Eesti uudiste ja telesaadete vaatamise võimaluseta. Lisaks veel foorumid-peldikuseinad, mis annavad siiski mingi pildi ühiskonnast. Isegi kaugel elades on võimalik Eesti eluga suhteliselt hästi kursis olla. Vähemalt mulle tundub, et olen Eesti eluga vähemalt sama hästi kursis, kui Eestis elades. Nii et pole põhjust üle paari aasta välismaal elanud eestlastel valimistel osalemist ära keelata, nagu keegi kuskil välja pakkus. Ja kultuurishokk ilmselt ka ei ähvardaks, kui peaksin homme Eestisse kolima. Aga American Idolist pole ma isegi ühtegi osa näinud...

Andsin alla...

... ja võtsin ühe koleda Sudafedi, sest olin juba kolm tundi ainult läbi suu hinganud. Pärast seda, kui olin ära proovinud kõiksugu aurud, küüslaugu, C-vitamiini, jalavannid jms. Nagu ehk aru saate, olen ma loodusravi pooldaja. Nüüd saan ma jälle hingata, aga siiski kuskil veidi kripeldab. See on ju kõigest nohu, mis möödub nii või teisiti nädalaga. Aga hingamisvõimalus on ka midagi väärt.

Aga kui nüüd üldisemalt ravimisest rääkida, siis oli mul enne siiakolimist ettekujutus, et ameerika arstid on kõik sellised, et nii kui kabineti uksest sisse astud, kirjutavad kohe antibiootikumid välja. Tegelikult olen ma meie siinse lastearstiga väga rahul. Mõlemal korral, kui oleme lapsega arsti juures käinud, on arst punetavast kurgust bakteriproovi võtnud ja kuna see pole midagi näidanud, ei ole ka antibiootikume välja kirjutatud. Kooli jaoks peab laps igal aastal käima arstitõendit võtmas ja arst ei ole isegi vereproovi tegemist vajalikuks pidanud, sest kolm aastat tagasi oli see normis ja muud näitajad on korras, laps ise rõõmus ja roosa. Mõni ameeriklane ehk arvaks, et arst on hoolimatu... Ei tea, minu jaoks on hea arst see, kes liigselt ei torgi.