Milleks me reisime?

Viimasel ajal on Tripi reisifoorumist loetu suutnud mind korduvalt üllatada. Ma ei arva, et on olemas 'õige' või 'vale' viis reisida, aga mõne inimese puhul tekib küll tunne, et reisitakse sellepärast, et noh, naabrimees ju käis ka. Kui juba paar aastat on moes olnud Egiptus, siis nüüd on moodi läinud India, ilmselt tänu sooduspakkumistele, ja kuuldavasti ka 'palmidega reklaamile'.

Reklaam reklaamiks, aga siiski võiks enne natuke mõelda, kas sihtkoht ikka sobib. Mõne reisija 'kannatustest' lugedes tekib tahtmatult kahtlus, et tegemist on libateemaga, sest kas tõesti tuleb mõnele üllatusena, et Aafrikas või Indias on palju vaesust ja räpasust? Hallo, tegemist on maailma vaeseimate riikidega! Isegi, kui lugemisvara ainult Kroonikaga piirdub, võiks üks täiskasvanud inimene seda ju teada? Ja miks otsustab Indiasse sõita inimene, keda viib endast välja geko hotellitoa seinal? Samamoodi ei saa ma aru kaebustest, et kuskil Egiptuses või Tuneesias pakuti veidrat ja vürtsist toitu, mis üldse eesti toitu ei meenuta. Ja siis veel need vaesed rändurid, kelle tee juhtub kohalike 'brikettide' või 'murjanitega' ristuma, no mida veel, koristagu need end jalust, kui turist tuleb! Ei, ma ei väida sugugi, et kõigile peab nendes kohutavates, räpastes ja pealetükkivates maades meeldima (kuigi minu jaoks on seal huvitav), aga on ju võimalus valida puhtam ja kuivem sihtkoht, kus kõik on tsiviliseeritud ja toit maitseb nagu Eestis.

20 kraadi sooja ja kasukas

Vahelduseks lumepiltidele on meil täna 20 kraadi sooja. New Yorgi tänavapildi juures on huvitav see, et sõltumata temperatuurist võib näha väga erinevaid rõivavariante. Täna näiteks nägin rohkesti talvemantlisse ja salli mähkunud inimesi. Mõnel oli veel villane mütski peas, kuigi suurem osa inimesi käib ka talvel paljapäi. Samas oli näha ka esimesi plätutajaid, nimelt on siinsete neidude lemmikjalanõuks varbavaheplätud, mis tavaliselt otsitakse kapist välja kohe, kui temperatuur üle 12 kraadi tõuseb. Teiseks äärmuseks on UGGi lambanahksete saabaste austajad, kes nendega ka suvel käivad, aga need ei ole õnneks enam moes.

Omette grupi moodustavad inimesed (tavaliselt meessoost), kes on üles kasvanud soojas kliimas, näiteks Kalifornias, ja kes ei suuda ära harjuda pikkade pükstega ja mitmekihilise rõivastusega. Neid võib ka südatalvel näha lühikestes pükstes ja pusas.

Mis puutub lastesse, siis nende puhul kehtib alati reegel "mida vähem, seda parem". Ka suhteliselt külmade ilmadega on suurem osa kärutatavaid väikelapsi paljapäi ja paljakäsi, isegi siis, kui vanematel endal kindad käes on. Kooli iganädalases e-mailis on nii mõnigi kord vanematele meelde tuletatud, et miinuskraadide juures võiks lastele ikka kindad kooli kaasa panna. Sellegipoolest tundub, et siinsed lapsed eriti tihti haiged ei ole. Võib-olla on nad juba beebieast peale karastatud.

Esimene korralik lumi

Täpselt nii see oligi, neljapäeval oli 20 kraadi sooja ja reedel sadas hoopis lund. Märtsi lõpuks tuli Manhattanil esimest korda arvestatav lumi maha ja jäi paariks päevaks püsima. Mänguväljakul oli täna päris palju lund, aga mitte ühtegi last. Püherdamiseks oli palju ruumi.


Meil oli plaanis lumememm ehitada, aga hoolimata sulast ei hakanud lumi eriti kokku. Selle asemel ehitasime kökatsi, millest pidi algul tulema loss, aga kuidagi sai sellest hoopis Cindy. Laps arvas, et Cindy on koloniaalajast, sest siis kanti selliseid pikki ja laiu seelikuid.

Suveaeg

Et lõbusam oleks, siis otsustas USA alates sellest aastast juba märtsi teisel pühapäeval suveajale üle minna. Juba mitu nädalat hoiatatakse inimesi, et arvutid ja muu tehnika ei pruugi teada, et suveajale ülemineku kuupäeva muudeti. Loodan, et väikesed jalgpallurid homme ikka õigeks ajaks kohale ilmuvad.

Et veel lõbusam oleks, siis mõned USA osad ei lükkagi kella edasi-tagasi, näiteks Arizona ja Havai.

Kingi asemel annetus

Täna läheb laps sõbra sünnipäevapeole. Juba mitmendat korda näen sünnipäevakutsel palvet kingituse asemel teha annetus ühele heategevuslikule organisatsioonile. Tegelikult päris hea mõte. Mul on siiani meeles lapse viies megasünnipäev, kui väikese valearvestuse tõttu oli meil külas 25 last, kes igaüks tõi ka kingituse... oh seda kuhja siis... eks tänapäeva lastel ole niigi liiga palju mänguasju, neid lihtsalt koguneb. Enne siiakolimist ei puutunud ma sellise palvega kokku, aga võib-olla oli asi lihtsalt selles, et väiksemale lapsele on raske selgeks teha, et neid asju lihtsalt pole nii palju vaja. Need lapsed, kes on kinkidest loobunud (ma arvan, et vanemad ikka arutavad seda lapsega), on olnud vanuses 7-9 aastat. Ma usun küll, et minu laps oleks sellega nõus, kui talle asi ilusti ära seletada ja kokku leppida, et ta saab ainult meilt ühe kingi, aga selle eest just selle asja, millest ta kõige rohkem unistab.

Head naistepäeva!

Trikooväänamise aparaat

Eile nägin spordiklubis sellist asja, mida pole varem kohanudki, nimelt "ujumistrikoost vee eemaldamise aparaat". Nagu pisike pealtlaetav tsentrifuug.
Kahjuks polnud fotokat kaasas...
:D

Tähelepanekuid spordiklubist

1. Pärast iga kasutuskorda tuleb masinad hoolikalt desinfitseerida. Selleks võtad seinalt paberiautomaadist paberi, pihustad sellele desinfitseerivat vedelikku ja pühid kõik üle.
2. Pilateses ja joogas peab kandma sokke, et sa matte oma bakteritega ei nakataks.
3. Üle-nelja-aasta-vanustel poistel on rangelt keelatud naiste riietusruumi sisenemine.
4. Sauna pole ma veel julgenud proovida, sest kahtlustan, et seal kehtib mulle tundmatu etikett. Paljalt seal kindlasti ei käida. Pole seal kedagi juhtunud nägema ka. Lugesin ainult ukselt silti, et vett ei tohi elektrikerisele visata, ja et pikaajaline saunasviibimine on ohtlik.

Etioopia toit

Kuna eelmisel nädalal jõudis meieni informatsioon East Village'is asuva etioopia restorani kohta, mida etiooplased ise kiidavad, siis tuli see loomulikult esimesel võimalusel ära proovida, niisiis käisime seal eile õhtust söömas. Restoran ise on pisike ja dekooriga pole eriti vaeva nähtud, aga külastajaid oli päris palju, suurem osa neist ameeriklased. Tundus, et tegemist oli püsiklientidega. Keskmisel ameeriklasel võtab etioopia toiduga harjumine ilmselt natuke aega, alates juba sellest, et nuge-kahvleid-lusikaid söömiseks ei kasutada, ja lõpetades toidu väljanägemisega, mis pole just eriti kaubanduslik. Iga toidukorra aluseks on injera-nimeline hallikas ja auguline kerge äädikamaitsega suure pannkoogi taoline leib. Kogu toit serveeritakse injeral ja kui lihatükid välja arvata, siis suurem osa toidust on maalähedastes toonides püreetaoline mass, tehtud juurviljadest ja läätsedest. Söömiseks kasutatakse leivast rebitud tükke, millele siis see mass õngitsetakse. Toit oli Aafrikas tunduvalt vürtsisem, aga ka siin oli maitset piisavalt. Samas ei sarnane etioopia toit minu arvates näiteks india toiduga, sest maitseained pole samad. Võib-olla tõmbab mind selle toidu juures just see teistest köökidest erinev maitse. Või siis hoopis võimalus kätega süüa ja näppe lakkuda? Ainuke negatiivne asi on see, et terve tänase päeva on mul olnud tunne, nagu oleks pomm kõhus, sest toit on suhteliselt raske. Alkoholi ei pakuta, aga püsiklientidel oli kõigil oma vein kaasas.

Meskel, 3. tänava ja avenüü B nurk.

Kui New Yorgis sajab

Täna hommikul muudkui sadas ja sadas ja sadas...

Kui vihma sajab, käiakse siin värviliste kummikutega. Neid on roosasid, triibulisi ja täpilisi. Minu kummikud on kirssidega.