Blackberry tapab teie aju ja pereelu

Delfi toimetajad oskavad vist mu mõtteid lugeda, miks muidu leidsin ma teadusuudiste rubriigist loo mulle nii südamelähedasel teemal, nimelt 'meilide lugemine teeb lolliks'. Lugu ise oli küll kahjuks delfilikult ära hakitud, nii et jäi veidi segaseks, aga kiire internetiotsing tuvastas, et tegemist on juba kaks aastat tagasi CNN-is kajastatud uudisega. Tegu on siis Inglismaal läbi viidud uuringuga, mille tulemusena selgus, et pidev e-maili kontrollimine ja mailidele vastamine väsitab inimesi, ei lase neil tööle kontsentreeruda, ja kahandab nende IQ-d rohkem kui marihuaana tarbimine. Kaks kolmandikku uuringualustest kontrollis e-maili ka õhtuti ja puhkusel olles ja pool töötajatest vastas e-mailidele hiljemalt tunni jooksul.

Mina lisaks veel nimekirja, et pidev e-maili kontrollimine võib mõjuda hukutavalt teie pereelule. Vähe sellest, et leiutati mobiiltelefonid, kellelgi oli vaja ka Blackberry välja mõelda! Kui mobiili puhul on inimesed enamasti piisavalt viisakad, et nädalalõpul tööasjus mitte helistada, siis e-maili võib ju igal ajal saata. Ja tundub, et mees pole veel Blackberry off-nuppu üles leidnud, seega on tal vaja pidevalt seda ekraani passida ja igale e-mailile kohe vastata. Pole just eriti meeldiv tänaval kõndida, restoranis einestada või vestlust arendada inimesega, kes pidevalt silmanurgast ekraani passib. Tõesti, mõnikord tahaks selle värgi lihtsalt aknast välja visata. Seetõttu saatsin CNN-i artikli muidugi kohe mehele edasi, aga tundub, et isegi IQ kahanemine ei hirmuta teda. Või ei mahtunud artikkel lihtsalt Blackberry ekraanile ära...

Söök vs sport

Zone dieet! Ameerika ainuke viietärnidieet! kisendab postkastist leitud voldik (nimeliselt mulle adresseeritud, nagu suurem osa rämpsu - küllap on nad mind salaja jälginud ja ülekilod üle lugenud...). Suurepärane pakkumine - $39.99 päevas ja sulle tuuakse igal hommikul kella viieks koju kätte kolm tasakaalustatud söögikorda. See teeb siis $1200 kuus ühele inimesele, tõesti suurepärane pakkumine.

Sellest veidi väiksema raha eest saab kogu meie pere spordiklubi liikmeks terveks aastaks.

Valisime spordi.

Õpime eesti keelt vol. 2

Täna õhtul. Laps istub ja loeb raamatut, ninast nagu tilguks midagi. Mees: "What is this? You have some nuuska coming out of your nose"

Õpime eesti keelt

Kakskeelse lapse kasvatamise juures on minu jaoks üks probleeme see, et põhiosa kodusest jutust lapsega kipub meil ikka olema selline tule sööma - mine magama tasemel jutt ja seega on lapse eestikeelne sõnavara suhteliselt piiratud. Siinkohal meenub Kristi Luige meenutus tema "Veidrike printsessist", kuidas ta suure lapsena ikka rääkis "ma lähen nüüd potile" - no nii hull meil ikka asi pole ;) Lasteraamatute lugemine ja filmide vaatamine aitab kindlasti mingil määral sõnavara arendada, eks näis, kas õnnestub edaspidi suunata laps eestikeelseid õpikuid/entsüklopeediaid lugema.

Kuigi mees pole kunagi proovinud eesti keelt õppida, on ta pereelu kõrvalt siiski omandanud järgmised enamkasutatavad väljendid:
"kõtt välja!" - see oli esimene eestikeelne väljend, millega ta mu ema üllatas (ärge kohe halvimat arvake, meil olid kunagi õuekoerad...)
"ma armastan sind"
"tule palun siia"
"tule sööma"
"mine hambaid pesema"
"lõpeta ära"
"head ööd!"
"kurat küll" (mitte lapse kuuldes...)

Haldjas, palun ära hammast võta

Käisime täna lapsega hambaarsti juures piimahammast eemaldamas, mis polnud lapse sõnul üldse valus (kohaliku tuimestusega). Mind saadeti kabinetist välja, kuigi ma ei ilmutanud üldse närvilisuse tundemärke. Laps arvas, et ma võiksin ikka jääda, et ma saaksin talle pärast rääkida, kuidas see ikkagi TÄPSELT välja nägi. Aga arst arvas, et võib ise rääkida.

Teel koju küsis laps minu käest, miks mõned tema klassikaaslased arvavad, et jõuluvana ja hambahaldjas on tegelikult hoopis nende vanemad. Mina ei osanud selle peale midagi arvata. Laps ütles, et meie ei ole kindlasti mitte jõuluvana, sest ta oli jõulu ajal meil silma peal hoidnud ja kingid ilmusid kuuse alla siis, kui meid kuuse läheduseski polnud.

Lapse padja alt leidsin hamba ja kirja (inglise keeles): kallis hambahaldjas, palun ära vii hammast ära, aga jäta mulle raha. Aitäh!

Jazz ja meeste mängud

Valentinipäeval käisime mehega jazzi kuulamas, mängisid Dave Koz ja sõbrad. Dave Koz on meil juba vana tuttav. Kuus aastat tagasi kuulasime iga nädal tema raadioshowd, aga see oli eelmises elus, kaugel siit, ja ma ei mõelnud kunagi selle peale, et Dave Koz on päriselt ka olemas, mitte ainult raadiohääl. Sõbrad olid David Benoit, Jonathan Butler ja veel üks mees, kellel oli pagana hea hääl, aga nimest ma ei saanudki aru.

Igatahes pani see show mind mõtlema, et meestel on ikka oma mängud ja jazz on üks neist. Kui mehed koos mängivad, siis mängivad nad nii pühendunult, nagu poleks maailmas mitte kedagi ega midagi peale nende ja muusika, ja nende vahel tekib selline tugev side, mis on vist ainult meeste vahel võimalik. Neid mehi laval vaadates jäi selline tunne, nagu oleksid nad ära unustanud, et saalis publik ka on. Nad hingasid ühes rütmis ja mõistsid üksteist sõnadetagi. Oli ainult muusika ja nemad. Ja neil oli hea olla, ja nad naersid koos, ja patsutasid üksteisele õlale. Tõeline male bonding. Ehk teen ma naistele liiga, aga mulle tundub, et suurem osa naisi on lihtsalt liiga tõsised ja korralikud, et ennast täiesti vabaks lasta.

Ettevalmistused valentinipäevaks

Igasugu pühad ja tähtpäevad saabuvad teatavasti alati ootamatult, seetõttu olin ma väga uhke oma ettenägelikkuse üle ja küsisin lapselt juba reedel, kas ta kavatseb sõpradele valentinikaarte ka teha. Laps teatas, et sel aastal pole klassis postkastegi üleval ja tema ei taha teha. Õnneks teatas õpetaja koolis juba eile, et kõigile klassikaaslastele tuleb kaardid teha, seetõttu oli mul võimalik täna lõuna ajal poes käia ja osta valged kaardid, klepsud ja muu vajalik. Laps vehkis õhtul kolm tundi kaarte kaunistada-kirjutada.

Siiski oli lapse koolikotis ees ootamas üks üllatus, nimelt teade homse bake sale'i kohta, mille ma olin täiesti unustanud. Õhtul kell seitse suhteliselt väsinult töölt koju tulles on uuesti poodi minek ja muffinite küpsetamine küll viimane asi, mida tahaks teha. Bake sale on tegelikult veidi naljakas üritus, sa küpsetad küpsetisi ja saadad need kooli ja annad lapsele raha kaasa, et laps saaks neid küpsetisi osta. Ja raha läheb koolile, et kool saaks midagi toredat osta. Igatahes on need Ameerikas väga populaarsed. Üldiselt olen ma selliste asjade suhtes väga kohusetundlik, aga mitte täna. Õnneks on neid küpsetajaid piisavalt.

Kui idee kohaselt peaks valentinipäev olema armastajate päev, siis siin on sellest saanud tavapärane kommertsüritus. Kaarte ja shokolaadi kingitakse mitte ainult kallimale, vaid ka sugulastele, töökaaslastele ja kellele iganes. Ameerikas on selliste kommertspühade kohta käigus termin "Hallmark holiday", mis on nime saanud Ameerika suurimalt kaardifirmalt, kes igaks elujuhtumiks suures valikus kaarte toodab. Esimesel aastal pärast siiakolimist olin ma üsna üllatunud, kui laps sai klassiõelt kaardi, millele oli kirjutatud "you are my tootsie roll"... (tuntud iirise-taoline maiustus) Selgus, et sellel siiski mingit tagamõtet pole ;)