The Singing Revolution

New Yorgis on viimased paar nädalat olnud võimalik vaadata dokumentaalfilmi Eesti laulvast revolutsioonist. Filmi näitamist pikendati kaks korda, kuna see osutus ootamatult populaarseks. Homme ja teisipäeval kell 12 saab filmi veel näha East Village'is 2. avenüü ja 12. tänava nurgal. Kui me käisime, siis oli täissaal (suhteliselt väike, aga ikkagi), kusjuures suur osa inimesi ei näinud välja nagu eestlased. Mõtlesin, et nii huvitav oleks teada, kes need inimesed on, miks nad seda filmi otsustasid vaadata, ja mida nad sellest arvasid. Aga hea film oli. Ise olin 20 aastat tagasi ju veel koolilaps ja selle ajaga läheb nii mõnigi asi meelest, praegu ju tundub Eesti iseseisvus nii enesestmõistetav. Mehele avaldas kõige rohkem muljet see, kuidas kõik toimus vägivallata. Laps tahtis teada, miks eestlased ameeriklasi B-52 pommitajatega appi ei kutsunud...

Neil, kes elavad USAs, aga mitte New Yorgis, on võimalik filmi kodulehel toetada filmi näitamist teie kodukohas.

HÄID JÕULE KÕIGILE!

Ühepäevapiparkoogid

Siiri tehtud taigen oli nii hea, et kaks plaaditäit piparkooke sai juba küpsetamise päeval viimseni ära söödud! Need piparkoogid olid sama maitsega kui tädi Alma tehtud piparkoogid minu lapsepõlves. Tädi Alma oli minu vanaema täditütar, tõeline perenaine, kes oskas imehästi nii süüa teha, õmmelda kui kududa. Kui ma väike olin, siis tegi tädi Alma suguvõsa lastele pühade puhul selliseid vahvaid kingikarpe, milles olid piparkoogid, küpsised ja mandariinid. Nende piparkookide maitse on mul siiani meeles.

Lapse koolis on piparkookidega terve sein ehitud. Piparkoogid on laste küpsetatud ja kaunistatud.

Minu uus hobi

Minu uus hobi on see, et ma käin lapsega passipilte tegemas. Täna käisime kolmandal katsel, mis jällegi ebaõnnestus. Ega ausalt öeldes poleks arvanudki, et see nii raskeks osutub :)

Põhjalikud instruktsioonid olid mul välja trükitud, hoolikalt läbi loetud ja pähe õpitud. Kahjuks selgus, et fotograafe minu instruktsioonid eriti ei huvita. Nemad teevad ainult Ameerika passi jaoks pilte meetodil "klõpsa siia". Õnneks on USA passipilt Eesti omast veidi suurem ja väiksemaks lõigata saab ju pilti alati. Mis aga kvaliteeti puutub, siis tundub, et USA passi puhul see eriti oluline polegi.

Niisiis, esmaspäeval lahkusin töö juurest pool tundi varem, et jõuaks lapse kaasa haarata ja enne kuut fotograafi juurde. Pilt nägi minu arvates päris kena välja, värvid normaalsed, silmad olid õigel kõrgusel ja pea oli küll väiksem kui täiskasvanu puhul nõutakse, aga lapse puhul peaks pass.ee andmetel ka väiksem pea sobima. Läksin siis rõõmsalt järgmisel päeval avaldust konsulaati viima. Konsul ütles kohe, et pilt ei sobi, sest kõrvade all on varjud. Pagan, neid varje ei pannud ma üldse tähele. Ja siis veel, et pea võiks ikka ka suurem olla... Olgu, ma ei hakanud jälle töölt varem ära minema, vedasin õhtul lapse järgmisesse kohta, mis õnneks kauem lahti oli. Sealt sain sellise jubeduse, millega ei hakka üldse katsetamagi. Nägu on kaunilt kollane ja ülevalgustatud, lõuaalust varju ma ei mainigi... Järgmine koht, mida soovitati proovida, oli muidugi juba kell viis kinni pandud.

Täna oli mul vaba päev, laps aga vabanes alles kell neli, nii et tormasime ummisjalu järgmise fotograafi juurde. Esmamulje oli hea, sest nägin seinal väljatrükke erinevate riikide passipiltide nõuetest, Eesti oma küll polnud, aga tean, et eestlasi oli seal varemgi käinud. Sain siis pildid kätte, kõik tundus kena, pea oli otse, varjud olid minimaalsed, silmad õigel kõrgusel, pealae ja lõua vahemaa õige... Vudisime siis jälle koju. Kodus võtsin pildid välja ja esimene asi, mida nägin, on kenad punased silmad. Kusjuures võiksin vanduda, et fotograafi juures need silmad punased ei olnud, ei tea, kas oli valgus teine või mis, aga igal juhul pole mingit kahtlust, et need pildid ei kõlba. Lapsel hakkab huul juba kergelt värisema, kui ta kuuleb sõna "fotograaf" või "passipilt". Positiivne on asja juures see, et enne juulit tal ilmselt ühtegi reisi ette ei tule, nii et tühja sellest jaanuaris aeguvast passist, suveks ehk saame selle õnnetu pildi ikka kuidagi kätte ;)

A New York moment...

Ootan tänava ääres, et jalakäijatele süttiks roheline (tegelikult küll valge) tuli ja saaks üle tee minna. Minust venib aeglaselt mööda katkematu autorida. Järsku näen otse enda nina ees järgmist vaatepilti: autos mängib mõnus rokk, mees istub autoroolis, trummipulgad käes ja lööb ennastunustavalt "trummi", nagu oleks oma bändiga laval. Hea tuju ülejäänud päevaks garanteeritud.

Halbade harjumuste ohver

Miks ei võiks inimesed ometi oma vigadest õppida, selle asemel, et neid korrata? Ikka ja jälle, kui mul on vaja ära teha mõni mitte eriti kutsuv töö, läheb käiku seesama tobe käitumismuster.

Esmaspäev: Võtan vastu otsuse, et töö saab tehtud reede õhtuks, sest ma lihtsalt ei kannata seda, kui pean terve nädalalõpu mingi töö pärast põdema.

Teisipäev: Hommikul tundub, et aega on küllalt, vaatan enne veel internetist uudised ja Eesti ajalehed üle. Pärastlõunal on aju liiga väsinud, seega tegelen teise tööga, mis eriti süvenemist ei vaja.

Kolmapäev: Vaba, hommikul vaja lapsega üks käik ette võtta, pärastlõuna: väsinud.

Neljapäev: Kes siis Tänupühade ajal tööd teeb, mõni vaba päev võiks ju inimesel ka olla?

Reede: Vt. teisipäev. Lisaks toimub töö juures mingi märul, sest pühade aeg ju. Vaikusest ja rahust pole juttugi.

Laupäev: Pagan küll, miks ei võiks ma teha sellist tööd, mida kohe kuidagi ei saa koju kaasa võtta? Unistuste ametid: juuksur, aeroobikatreener, müüja. Otsustan, et jätan töö pühapäevaks, sest üks vaba päev võiks ju inimesel ka olla.

Pühapäev: Vaatan hommikul kiiresti veel uudised üle. Lükkan märtritoonil tagasi pakkumise mehe ja lapsega parki ja muuseumi minna. Kella poole viie ajal võtan töö ette ja endalegi üllatuseks on see kahe tunni pärast valmis. Mõtlen kahetsusega, et oleksin need kaks tunnikest vabalt juba nädala alguses leidnud ja võtan vastu kindla otsuse mitte kunagi enam tegemata asju edasi lükata.

Aaarrrggghhhhh!!!

Must Reede

Stockmanni hullud päevad pole selle kõrval midagi. Jah, just täna on see päev, mida ostuhullud Ameerikas on pikisilmi oodanud. Nimelt tähistab Tänupühadele järgnev reede siin jõulu-ostuhooaja algust. Ja et keegi jumala eest seda maha ei magaks, siis avatakse paljud poed Mustal Reedel juba kell 4 või 5 hommikul ja pakutakse "piiratud koguses" kaupa eriti soodsa hinnaga. Mõned, tõsi küll, kogunevad sappa juba tund-paar varem. Aga sellest pole lugu, sest Tänupühad on ju traditsiooniline liigsöömispüha ja kui kõht on kalkunist punnis, siis magada niikuinii ei õnnestu. Arvate, et keegi ei viitsi hakata kella neljaks hommikul poodi minema? Eksite, sest mis saaks olla hullem sellest, kui et jõuad poodi alles kell 9, ja see allahinnatud träna, mida sul tegelikult vaja pole, on juba su naabrite poolt kõik ära ostetud. Hoolimata Ameerikat ähvardavast majanduskriisist ennustatakse, et ostlejad kulutasid täna 20 miljardit dollarit.

Surres võidab see, kel rohkem asju!