Halbade harjumuste ohver

Miks ei võiks inimesed ometi oma vigadest õppida, selle asemel, et neid korrata? Ikka ja jälle, kui mul on vaja ära teha mõni mitte eriti kutsuv töö, läheb käiku seesama tobe käitumismuster.

Esmaspäev: Võtan vastu otsuse, et töö saab tehtud reede õhtuks, sest ma lihtsalt ei kannata seda, kui pean terve nädalalõpu mingi töö pärast põdema.

Teisipäev: Hommikul tundub, et aega on küllalt, vaatan enne veel internetist uudised ja Eesti ajalehed üle. Pärastlõunal on aju liiga väsinud, seega tegelen teise tööga, mis eriti süvenemist ei vaja.

Kolmapäev: Vaba, hommikul vaja lapsega üks käik ette võtta, pärastlõuna: väsinud.

Neljapäev: Kes siis Tänupühade ajal tööd teeb, mõni vaba päev võiks ju inimesel ka olla?

Reede: Vt. teisipäev. Lisaks toimub töö juures mingi märul, sest pühade aeg ju. Vaikusest ja rahust pole juttugi.

Laupäev: Pagan küll, miks ei võiks ma teha sellist tööd, mida kohe kuidagi ei saa koju kaasa võtta? Unistuste ametid: juuksur, aeroobikatreener, müüja. Otsustan, et jätan töö pühapäevaks, sest üks vaba päev võiks ju inimesel ka olla.

Pühapäev: Vaatan hommikul kiiresti veel uudised üle. Lükkan märtritoonil tagasi pakkumise mehe ja lapsega parki ja muuseumi minna. Kella poole viie ajal võtan töö ette ja endalegi üllatuseks on see kahe tunni pärast valmis. Mõtlen kahetsusega, et oleksin need kaks tunnikest vabalt juba nädala alguses leidnud ja võtan vastu kindla otsuse mitte kunagi enam tegemata asju edasi lükata.

Aaarrrggghhhhh!!!