Minu uus hobi on see, et ma käin lapsega passipilte tegemas. Täna käisime kolmandal katsel, mis jällegi ebaõnnestus. Ega ausalt öeldes poleks arvanudki, et see nii raskeks osutub :)
Põhjalikud instruktsioonid olid mul välja trükitud, hoolikalt läbi loetud ja pähe õpitud. Kahjuks selgus, et fotograafe minu instruktsioonid eriti ei huvita. Nemad teevad ainult Ameerika passi jaoks pilte meetodil "klõpsa siia". Õnneks on USA passipilt Eesti omast veidi suurem ja väiksemaks lõigata saab ju pilti alati. Mis aga kvaliteeti puutub, siis tundub, et USA passi puhul see eriti oluline polegi.
Niisiis, esmaspäeval lahkusin töö juurest pool tundi varem, et jõuaks lapse kaasa haarata ja enne kuut fotograafi juurde. Pilt nägi minu arvates päris kena välja, värvid normaalsed, silmad olid õigel kõrgusel ja pea oli küll väiksem kui täiskasvanu puhul nõutakse, aga lapse puhul peaks pass.ee andmetel ka väiksem pea sobima. Läksin siis rõõmsalt järgmisel päeval avaldust konsulaati viima. Konsul ütles kohe, et pilt ei sobi, sest kõrvade all on varjud. Pagan, neid varje ei pannud ma üldse tähele. Ja siis veel, et pea võiks ikka ka suurem olla... Olgu, ma ei hakanud jälle töölt varem ära minema, vedasin õhtul lapse järgmisesse kohta, mis õnneks kauem lahti oli. Sealt sain sellise jubeduse, millega ei hakka üldse katsetamagi. Nägu on kaunilt kollane ja ülevalgustatud, lõuaalust varju ma ei mainigi... Järgmine koht, mida soovitati proovida, oli muidugi juba kell viis kinni pandud.
Täna oli mul vaba päev, laps aga vabanes alles kell neli, nii et tormasime ummisjalu järgmise fotograafi juurde. Esmamulje oli hea, sest nägin seinal väljatrükke erinevate riikide passipiltide nõuetest, Eesti oma küll polnud, aga tean, et eestlasi oli seal varemgi käinud. Sain siis pildid kätte, kõik tundus kena, pea oli otse, varjud olid minimaalsed, silmad õigel kõrgusel, pealae ja lõua vahemaa õige... Vudisime siis jälle koju. Kodus võtsin pildid välja ja esimene asi, mida nägin, on kenad punased silmad. Kusjuures võiksin vanduda, et fotograafi juures need silmad punased ei olnud, ei tea, kas oli valgus teine või mis, aga igal juhul pole mingit kahtlust, et need pildid ei kõlba. Lapsel hakkab huul juba kergelt värisema, kui ta kuuleb sõna "fotograaf" või "passipilt". Positiivne on asja juures see, et enne juulit tal ilmselt ühtegi reisi ette ei tule, nii et tühja sellest jaanuaris aeguvast passist, suveks ehk saame selle õnnetu pildi ikka kuidagi kätte ;)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
6 kommentaari:
No näed, teil samad mured, mis meil :)
Me siin just veetsime mõned õhtud dokumendipilte valmistades. Polnud küll passi jaoks vaja, aga mõõdud olid ette antud, et mitu tolli näopikkust ja mitu tolli silmade kõrgus pildi allservast. Ja pildi mõõte 2x2 tolli.
Kuna meil oli vaja ainult ühte pilti, siis mõtlesime, et pildistame kodus ja siis teeme pharmacys automaadis ID-pildid valmis, 25 senti lugu (6 pildiga leht selle eest). Koha peal pildistades nad küsivad üle 8 dollari sama lehe eest :)
Käisin mina siis mälupulgaga automaadis ära, aga tulid udused pildid, resolutsioon oli liiga väike ja seda automaat mulle ka kohe alguses teatas, aga proovisin valmis teha ikka, see ei maksnud ju midagi.
Kuna kodus võttis see pildistamine meil mitu tundi, polnud ju enne sellist asja teinud ja olime igasuguste varjudega hädas, siis otsustasime, et ok, maksame selle 8 raha neile ja las siis teevad professionaalid, sest pildiga hakkas kiireks minema ja päeval on mees ju tööl.
Aga see fotograafi värk oli päris jama. Esiteks ei tahtnud keegi tulla meiega tegelema - see tädi, kes muidu seal leti taga toimetab, pani pharmacys hoopis kaupu välja ja ei teinud meist üldse välja - korra trügis meid veel leti eest ära, et saaks aga kaupu panna. Ei küsinud üldse, et kas ta saaks meid kuidagi aidata. Küsisime siis teiste poe töötajate käest, et kas me saame passipilte teha. Siis otsiti üks tüdruk välja, kes näris laia suuga nätsu ja läks selle esimese tädiga rääkima. Esimene tädi ilmselt olnud nõus neid pilte tegema ja siis see beib loivas kohale ja ütles, et ta teeb siis need pildid ära. Tõmbas valge ruloo laest alla ja see kõikus laia kaarega mu mehe selja taga pildistamise ajal, aga tibi see ei häirinud. Ta pildistas mingi väikese digikaga (see oli lisaks veel sinise teibiga paigatud) nii möödaminnes ja pani siis mälukaardi automaati, aga pildid olid kehvad ja ta proovis uuesti. Aga siis unustas mälukaardi aparaati panna :) No siis pildistas veel korra ja tegi automaadis pildid valmis, enne veel pidime teeda moosima, et ta erandkorras teeks meile pildid kohe valmis, ilma tunnise ooteajata, sest pood hakkas uksi kinni panema.
Need järgmised pildid olid täiesti mööda õigetest passipiltidest. Terve pilt oli nägu täis ja silmad olid täiesti varjus, aga beib teatas nätsu venitades, et kõik on õige ja keegi pole talle kunagi öelnud, et selline pilt ei tohi olla. Meie ütlesime, et pole õige ja ei võtnud neid pilte ja raha ka ei maksnud. Tulime hoopis koju, laenasime naabrimehelt vingema fotoka ja hakkasime jälle ise kodus pilte tegema. Nüüd oli meil kogemust rohkem ja pildid tulid nagu päris. Jah, mehe pildile natuke heledat varju jäi, aga selle sai edukalt Coreliga ära kaotada. Minu pildile varju ei jäänud, sest mul on pikad juuksed ja vari jäi nende taha :) Aga meil oli just mehest pilti vaja ja siis nikerdasime varjude kallal ka. Ja pildi ning näo mõõdud saab Corelis parajaks rihtida. Resolutsiooniks panime prooviks 200 ja 300 DPI, 200-ne jäi pärast natuke udune, aga 300-ne resolutsioon sobis hästi. Mees tegi pildid järgmisel päeval Manhattanil oma töökoha lähedal ühes poes automaadis valmis.
Ja siis arvasime, et teeme omale passipiltide tegemise äri :)
Jõuame siin USA-ski selleni, et kõiki asju tuleb osata käesolevatest vahenditest ise kodus valmistada :)
Edu teile edaspidisel katsetamisel!
Ja head jõulu ka :)
Täitsa tuttav lugu, eriti just see tühi pilk ja suhtumine, et ah, mis te mind siin tüütate, mul on vaja hetkel nätsu närida. Nii et müüdid suurepärasest teenindusest siin sageli ei kehti. Meie saaga aga jätkub. Neljandale katsele saatsin mehe, sest mul oli kahtlus, et mina hakkan seal poes lihtsalt nutma. Mees läks tagasi sinna kohta, kus punaste silmadega pilt tehti. Fotograaf võttis musta vildika ja tegi kaks täppi ja ütles, et probleemi ju ei ole. Mees arvas, et on ikka küll. Tulemuseks on pilt, millel laps näeb välja nagu smurf, nägu sinine ja nina juures veidi kollast. Ilmselt teeme järgmise katsetuse ka kodus.
42 st on olemas fotograaf, kes teeb tapselt eesti vabariigi passinoutele vastavaid pilte. ja konsulaat, vahemalt endine konsul signe matteus on alati koik passitaotlejad sinna suunanud. tegin ka ise seal ara ja sain esimese korraga id kaardi kohe katte.
oli see nyyd 42 st ja 5 avenyy?
Aitäh soovituse eest! Ehk on tegu sama kohaga, kuhu meil oligi plaanis järgmisena minna, Doi Photo 42. tänaval Madisoni ja 5. avenüü vahel, mis reklaamib ennast kui erinevate riikide passipiltide spetsi. Selle koha leidsime internetist, konsulaadis soovitati ainult sealsamas kõrval kahte kohta, millest kumbki ei kannata kriitikat.
tapselt seesama! sisse minnes vaid mainida, et eesti passi jaoks pilte ja kutt teeb ise muu vajaliku. edu siis!
Taname huvitava blogi
Postita kommentaar