Siin on nii, et lähed retseptiga apteeki, ravim on neil apteegis kenasti olemas ja midagi pole vaja kokku segada vms, aga nad mitte ei ulata sulle riiulilt seda karpi, vaid ütlevad, et tunni aja pärast võid järele tulla. Ma tahaks tõesti teada, mida nad tund aega teevad?
Edit: pärast ravimi äratoomist saan aru, millega nad tund aega tegelevad. Inimestele tuleb ju kõik ilusti läbi nämmutada, et poleks vaja liigselt pead murda. Ravimit ei antud mulle mitte originaalpakendis, vaid apteeker oli pannud vajaliku arvu tablette ilusti purki, millel peal lapse nimi ja aadress ja kiri, et ravimi edastamine teisele inimesele on seadusevastane. Kaasas polnud mitte tavapärane väikses kirjas kümnel lehel infoleht, vaid ainult üks paber, millel suures kirjas kõige olulisem info: võtta kaks korda päevas, allergia puhul mitte võtta, ja kui on rohkem küsimusi, siis pöörduda arsti poole.
kolmapäev, 31. jaanuar 2007
teisipäev, 30. jaanuar 2007
Telli toit autosse!
Nägin teel koju huvitavat vaatepilti, tänava ääres seisis politseibuss. Bussi juurde sõitis jalgrattaga mees hiina restoranist, toidupakid kaasas. Ilmselt oli politseinikel käsil tähtis operatsioon, mille juurest lahkuda ei saanud. Aga miskipärast tuli mulle silme ette pilt, kuidas ma helistan restorani ja palun endale toidu tuua 27. tänava ja 3. avenüü nurgale punasesse Mazdasse. Ei noh, New Yorgis on ju kõik võimalik.
esmaspäev, 29. jaanuar 2007
Murphy seadus ja uitmõtteid korea matuselt
Eile õhtul olime me varakult riides ja kammitud, aga Murphy seaduste vastu ilmselt ei saa. Algas see sellest, et lapsehoidja pidi eile õhtul tulema kell viis. Kuna tavaliselt on tal kombeks tulla viis minutit varem, siis olime väga üllatunud, kui teda viis minutit pärast viit ikka kohal polnud. Helistasime ja selgus, et tema arvates olime me kokku leppinud, et ta tuleb poole kuueks. Õnneks elab ta kõrvalmajas, nii et varsti oli ta kohal. Otsustasime siis, et hüppame ruttu takso peale ja sõidame Grand Centralisse, et number 7 metrooga Flushingisse sõita. Paari minuti pärast tuligi takso, jõudsin juba mõelda, tore on, jõuame siiski õigeks ajaks, ja kujutage ette, ma olin vihast täiesti sinine, see jobu sõitis lihtsalt 34. tänavast JA 35. tänavast mööda. Ja kuigi me kohe kisa tõstsime, siis pole mitte midagi teha, kui sa juba sõidad mööda FDR drive'i põhja poole, siis ei saa sealt mingi nipiga maha enne kui kuskil 63. tänaval alles. Kui eelmistest juttudest on kellelegi mulje jäänud, et New Yorgi taksojuhid jagavad kõik naeratusi ja paberlilli, siis ei, see ei ole nii, pooled neist on just siia saabunud ja ei tea üldse, kuhu ja kuidas sõita, ja teine pool teab küll, kuhu sõita, aga ei viitsi sellega eriti pead vaevata ja sõidab sinna, kuhu juhtub. Ah ma ei või. Loomulikult jäime veel mitu korda autoderivi taha toppama, ja iga nurga peal oli punane tuli.
Igatahes jäime me 20 minutit hiljaks sellisele üritusele, kuhu mitte üldse hiljaks ei taha jääda, nimelt matusetseremooniale. Või ma ei teagi, kuidas nimetada sellist tseremooniat, kadunuke oli küll kohal, aga matmine/tuhastamine toimub hoopis teisel päeval. Nimelt juhtus selline kurb lugu, et mu sõbranna ema suri ära. Sõbranna vanemad kolisid siia Koreast, aga sõbranna ise on New Yorgis üles kasvanud ja korea keelt ei räägi. Kui me siis kohale jõudsime, oli terve saal täis ainult korealasi, välja arvatud sõbranna mees. Ja tseremoonia toimus kõik ainult korea keeles, kuigi mu sõbranna ja tema õde-vend sellest eriti aru ei saa.
Minu jaoks on see täiesti hämmastav, kuidas siin elab igasuguseid rahvusi nagu omaette maailmas. Näiteks need korealased, kelle vana-vanemad on kunagi siia saabunud, elavad mitmendat põlve kõik pundis koos, käivad Chinatownis kimchid ostmas, räägivad omavahel korea keeles ja suhtlevad ja abielluvad ainult korealastega. Sõbranna on mulle rääkinud, et need korealased suhtuvad temasse üsna negatiivselt, sest ta ei abiellunud korealasega ja ei räägi korralikult korea keelt. Tegelikult on mu sõbranna maailma toredaim ja lahkeim inimene, ma arvan, et tunduvalt toredam kui see ülejäänud punt kokku.
Igatahes räägiti pikad jutud maha ja lauldi korea keeles. Lõpuks võtsid kõik rivvi ja avaldasid järjekorras pereliikmetele kaastunnet, käesurumine ega embamine ilmselt pole kombeks, piirduti vaid jäiga kummardusega.
Puhka rahus.
Igatahes jäime me 20 minutit hiljaks sellisele üritusele, kuhu mitte üldse hiljaks ei taha jääda, nimelt matusetseremooniale. Või ma ei teagi, kuidas nimetada sellist tseremooniat, kadunuke oli küll kohal, aga matmine/tuhastamine toimub hoopis teisel päeval. Nimelt juhtus selline kurb lugu, et mu sõbranna ema suri ära. Sõbranna vanemad kolisid siia Koreast, aga sõbranna ise on New Yorgis üles kasvanud ja korea keelt ei räägi. Kui me siis kohale jõudsime, oli terve saal täis ainult korealasi, välja arvatud sõbranna mees. Ja tseremoonia toimus kõik ainult korea keeles, kuigi mu sõbranna ja tema õde-vend sellest eriti aru ei saa.
Minu jaoks on see täiesti hämmastav, kuidas siin elab igasuguseid rahvusi nagu omaette maailmas. Näiteks need korealased, kelle vana-vanemad on kunagi siia saabunud, elavad mitmendat põlve kõik pundis koos, käivad Chinatownis kimchid ostmas, räägivad omavahel korea keeles ja suhtlevad ja abielluvad ainult korealastega. Sõbranna on mulle rääkinud, et need korealased suhtuvad temasse üsna negatiivselt, sest ta ei abiellunud korealasega ja ei räägi korralikult korea keelt. Tegelikult on mu sõbranna maailma toredaim ja lahkeim inimene, ma arvan, et tunduvalt toredam kui see ülejäänud punt kokku.
Igatahes räägiti pikad jutud maha ja lauldi korea keeles. Lõpuks võtsid kõik rivvi ja avaldasid järjekorras pereliikmetele kaastunnet, käesurumine ega embamine ilmselt pole kombeks, piirduti vaid jäiga kummardusega.
Puhka rahus.
pühapäev, 28. jaanuar 2007
Elagu jalgpall!
Aasta algusest märtsi lõpuni mööduvad meie pühapäevad nüüd jalgpalli tähe all, kool pani huvilistest võistkonnad kokku ja igal pühapäeval on mängud. (Jutt on ikka 'päris' jalgpallist, mitte ameerika jalgpalli nimelisest käsikähmlusest.) Kui muidu on raske last arvuti juurest ära saada, siis jalgpall meeldib talle väga. Tema lemmikpositsioon on väravavahi oma. Kui mingil ajal oli mul väike kahtlus, et ta lihtsalt ei viitsi platsi peal joosta, siis nüüd olen ma aru saanud, et ta on tõesti hea väravavaht. Üks õige ameerika ema ütleks siinkohal, et jah, minu poeg on maailma parim väravavaht! Tõesti, oleks juba aeg üle saada sellest suhtumisest, et mis nüüd mina...
Eelmisel nädalal võitis lapse võistkond 6-3 ja täna jäi viiki 3-3. Üldiselt on minu arvates jalgpalli ise mängida huvitavam kui näiteks maailmakarikat telekast jälgida, aga neid koolimänge on küll põnev vaadata, sest actionit on rohkem kui maailmakarikal. Mõned vanemad lähevad lastest rohkemgi hasarti, vaata et jooksevad ise platsile. Laste hulgas on ka paar tõelist ladina-ameerika tähte, üks poiss näiteks pandi endast kaks aastat vanemate võistkonda, et vastastel ka ikka mingi võimalus oleks. Mind hakkas see väga huvitama, kas tõesti on see talent geenidega kaasa antud või on asi selles, et juba beebipõlves antakse mõnele lapsele kõristi asemel jalgpall kätte?
USAs sünnivad lapsed muidugi hoopis pesapallikinnas käes, 'euroopa' jalgpall siin eriti populaarne pole. Kui isad lastega nädalalõpul parki lähevad, siis on neil kaasas pesapallikinnas ja -pall, mitte jalgpall.
Eelmisel nädalal võitis lapse võistkond 6-3 ja täna jäi viiki 3-3. Üldiselt on minu arvates jalgpalli ise mängida huvitavam kui näiteks maailmakarikat telekast jälgida, aga neid koolimänge on küll põnev vaadata, sest actionit on rohkem kui maailmakarikal. Mõned vanemad lähevad lastest rohkemgi hasarti, vaata et jooksevad ise platsile. Laste hulgas on ka paar tõelist ladina-ameerika tähte, üks poiss näiteks pandi endast kaks aastat vanemate võistkonda, et vastastel ka ikka mingi võimalus oleks. Mind hakkas see väga huvitama, kas tõesti on see talent geenidega kaasa antud või on asi selles, et juba beebipõlves antakse mõnele lapsele kõristi asemel jalgpall kätte?
USAs sünnivad lapsed muidugi hoopis pesapallikinnas käes, 'euroopa' jalgpall siin eriti populaarne pole. Kui isad lastega nädalalõpul parki lähevad, siis on neil kaasas pesapallikinnas ja -pall, mitte jalgpall.
esmaspäev, 22. jaanuar 2007
Lemmikkunstniku lemmikpilt
Selline on tulemus, kui koolis antakse karm käsk joonistada troopikalind. Kui lasta kunstnikul endal valida, siis valmivad eranditult ainult musta pliiatsiga kritseldatud miniatuursed koletised ja võitlusstseenid (Runescape!). Kas anda kunstnikule vabad käed või püüda teda suunata vastavalt vanemate ilumeelele?
pühapäev, 21. jaanuar 2007
Kodusõda
Meie korterikompleksis on käimas väike kodusõda üürnike ühenduse ja kompleksi juhatuse vahel. Nimelt on juhatus välja tulnud plaaniga muuta elanikele kohustuslikuks pikaajaliste külaliste registreerimine. Üürnike ühenduse reaktsioon sellele on väga valulik. Tänagi pisteti ukse alt sisse järjekordne lendleht, millest võis lugeda, et osa üürnikke võrdleb juhatuse plaane ‘eluga Gulagis’ või viibimisega ‘piiratud ligipääsuga tuumajaamas’. Ühelt poolt tõesti, me maksame korteri eest üüri ja edasi peaks olema juba meie enda asi, keda, millal ja kui kauaks me siia korterisse lubame. Teiselt poolt, ehk jääb mul midagi lihtsalt kahe silma vahele, aga what’s the big deal?
Täpsustan, et külaliste registreerimine puudutab neid, kes jäävad mitmeks päevaks, seega võime iga päev korraldada õhtusööke 12 inimesele või lapsele pleideite ja ei pea külaliste nimesid kellelegi teatama. Seega, kui sulle tulevad Eestist kaheks nädalaks sugulased külla, siis tuleb management office’isse nende nimed teatada ja külalistele antakse ajutised kaardid, mis annavad majja sisenemise õiguse. Loomulikult ei tähenda see seda, et neil oleks mingit õigust dikteerida, kes võib sulle külla tulla. Näiteks eelmisel suvel, kui ise Eestis olime, elasid meie korteris sõbrad, kes olid Genfist kaheks nädalaks siia sõitnud. Pidime lihtsalt office’isse teatama nende nimed ja saabumiskuupäevad. Minu meelest on see elanike enda turvalisuse huvides, kui iga tundmatut uksest sisse ei lasta. Ja vaevalt, et management office neid nimesid FBI-le või CIA-le edasi saadab.
Tegelikult tekkis meil isegi kahtlus, et osa üürnikke tegeleb millegagi, millega nad ei peaks tegelema. Nimelt on osa kortereid siin rent-controlled, mis tähendab turuhinnast tunduvalt madalamat üüri (riigi poolt subsideeritud programm vaesematele). Selliste korterite puhul pole lubatud neid edasi üürida ega kaasüürnikku omada. Loomulikult ei taha keegi sellist lepingut käest anda, seega juhtub mõnikord, et lepinguomanik elab ise mujal, aga üürib korterit ebaseaduslikult edasi.
Siis tuli mul veel meelde kunagi New York Timesist loetud lugu mehest, kes oma korteris ebaseaduslikult bed-and-breakfasti pidas. Igatahes pole siin mitte nagu Eestis, et oma tuba, oma luba. Igasuguseid reegleid on palju. See aga ei tähenda, et inimesed keelatud asjadega ei tegeleks. Kes teab, mis saladusi meie maja endas peidab.
Täpsustan, et külaliste registreerimine puudutab neid, kes jäävad mitmeks päevaks, seega võime iga päev korraldada õhtusööke 12 inimesele või lapsele pleideite ja ei pea külaliste nimesid kellelegi teatama. Seega, kui sulle tulevad Eestist kaheks nädalaks sugulased külla, siis tuleb management office’isse nende nimed teatada ja külalistele antakse ajutised kaardid, mis annavad majja sisenemise õiguse. Loomulikult ei tähenda see seda, et neil oleks mingit õigust dikteerida, kes võib sulle külla tulla. Näiteks eelmisel suvel, kui ise Eestis olime, elasid meie korteris sõbrad, kes olid Genfist kaheks nädalaks siia sõitnud. Pidime lihtsalt office’isse teatama nende nimed ja saabumiskuupäevad. Minu meelest on see elanike enda turvalisuse huvides, kui iga tundmatut uksest sisse ei lasta. Ja vaevalt, et management office neid nimesid FBI-le või CIA-le edasi saadab.
Tegelikult tekkis meil isegi kahtlus, et osa üürnikke tegeleb millegagi, millega nad ei peaks tegelema. Nimelt on osa kortereid siin rent-controlled, mis tähendab turuhinnast tunduvalt madalamat üüri (riigi poolt subsideeritud programm vaesematele). Selliste korterite puhul pole lubatud neid edasi üürida ega kaasüürnikku omada. Loomulikult ei taha keegi sellist lepingut käest anda, seega juhtub mõnikord, et lepinguomanik elab ise mujal, aga üürib korterit ebaseaduslikult edasi.
Siis tuli mul veel meelde kunagi New York Timesist loetud lugu mehest, kes oma korteris ebaseaduslikult bed-and-breakfasti pidas. Igatahes pole siin mitte nagu Eestis, et oma tuba, oma luba. Igasuguseid reegleid on palju. See aga ei tähenda, et inimesed keelatud asjadega ei tegeleks. Kes teab, mis saladusi meie maja endas peidab.
laupäev, 20. jaanuar 2007
Ilmast, jällegi
Uudistest võis kuulda-lugeda, et USA kirdeosas möllas sel nädalal kole lumetorm, ja saime ka paar e-maili, kus uuriti, kuidas me selle tormi üle elasime. Raporteerin, et New Yorgi linnas pole mingit tormi olnud, isegi korralikku lumesadugi mitte. Hetkel on majaesine plats kohati kaetud õrna lumekirmega.
Hommikul helistasid sõbrad kõrvalmajast ja kutsusid lapse "lumega mängima". Õnneks pole lastel rõõmuks palju vaja, ka seda vähest annab kühvliga edasi-tagasi ajada ja suhu toppida. Mul on muidugi hea meel, et sai jälle (vist juba kolmandat korda) käiku lasta kaks aastat tagasi lapsele ostetud lumepüksid, mis järgmiseks aastaks kindlalt väiksed on. Sel aastal jätsin esimest korda talle talvesaapad täiesti ostmata. Kooli neid niikuinii jalga panna ei saa, sest vahetusjalanõusid ei kasutata. Tegelikult pole saapaid vajagi, sest lörts ja pori on siinsetel tänavatel väga harv nähtus. Nii et enamasti käivad lapsed talv läbi tossudega.
Hommikul helistasid sõbrad kõrvalmajast ja kutsusid lapse "lumega mängima". Õnneks pole lastel rõõmuks palju vaja, ka seda vähest annab kühvliga edasi-tagasi ajada ja suhu toppida. Mul on muidugi hea meel, et sai jälle (vist juba kolmandat korda) käiku lasta kaks aastat tagasi lapsele ostetud lumepüksid, mis järgmiseks aastaks kindlalt väiksed on. Sel aastal jätsin esimest korda talle talvesaapad täiesti ostmata. Kooli neid niikuinii jalga panna ei saa, sest vahetusjalanõusid ei kasutata. Tegelikult pole saapaid vajagi, sest lörts ja pori on siinsetel tänavatel väga harv nähtus. Nii et enamasti käivad lapsed talv läbi tossudega.
Tellimine:
Postitused (Atom)
