Taksolugu nr. 3: Jack the Hack

New Yorgi juures üks toredamaid asju on see, et sa kunagi ei tea, kes või mis sind ees ootab. Sina mõtled, et lähed lihtsalt last sõbra sünnipäevapeole viima, aga taksos ootab sind Jack the Hack.

Taksojuht nägi välja nagu tavaline sõbralik vanapapi, kes oleks võinud arvata, et tegemist on kuulsusega? Esimene asi, mida taksosse istudes märkasin, oli koopia taksojuhti tutvustavast ajaleheartiklist ja sünnipäevakaardid. Aga ega taksojuhtki kaua suud kinni hoidnud. Noh, kuidas läheb? naeratas ta laialt. Edasi saime teada, et tema nimi on Jack, aga hüütakse teda ‘Jack the Hack’ (hack on kõnekeeles taksojuhtide hüüdnimi). Siis teatas ta meile, et ta on New Yorgi vanim taksojuht, kes on üle 55 aasta siin taksot sõitnud, ja et ta tähistas just oma kaheksakümnendat sünnipäeva! Muuhulgas kutsus ta meid oma 90. sünnipäeva tähistamisele. Edasi saime teada, et tema südameasjaks on iga reisija naeratama panna, sest taksojuhitööd alustades pani ta tähele, et New Yorgis on liiga palju tõsiseid ja murelikke inimesi. Sellepärast kingib ta igale reisijale lilli – tõsi küll, paberil. Lillepilte on lapsepõlvest saadik joonistanud tema tütar, kes on praegu üle 40 aasta vana. Lisaks lillepildile sain ma endale ka märgi kirjaga “have a happy day”. Ilmselt tundus Jackile, et ma polnud ikka veel piisavalt lõbus, seetõttu andis ta mulle ka pastaka kirjaga “have a happy day” ja lapsele õhupalli sama tekstiga. Selle peale ei suuda küll keegi tõsiseks jääda!

Aga see pole veel kõik, Jackil on rohkesti lugusid reisijate kohta, kellle hulka on 55 aasta jooksul sattunud nii mõnigi kuulsus. Meile rääkis ta jutu Bill Gatesist, kes palju aastaid tagasi tema tütre pilti nähes pakkus talle tütre eest miljon dollarit. Loomulikult vastas Jack, et tal on Billist kahju, sest Billil on ainult miljonid (see oli enne seda, kui tal pere tekkis), aga Jackil on midagi palju väärtuslikumat – tema naine ja lapsed. Arvate, et see ongi kõik? Sugugi mitte, järgmisena teatas Jack, et ta on vabamüürlane ja esindab New Yorgis Idaho loozhi. Iga aasta juunis korraldab ta vabamüürlaste majas New Yorgis suure peo, ja järgmisele peole oleme me kogu perega oodatud. Kui nüüd kõrvale kalduda, siis tundub, et vabamüürlus esineb maailma erinevates nurkades väga erineval kujul. Siin on tegemist suhteliselt avaliku asjaga, mida Eestis ette ei kujuta. Ja kui ma seda lugu rääkisin Keeniast pärit tuttavale, siis oli tema esimene reaktsioon, et pähh, vabamüürlased on ju kõik satanistid.

Aga kas ma pingviini juba mainisin? Mängupingviin sõidab Jackiga kaasa loodusfotograaf Bruno Zehnderi mäletuseks, kes oli üks tema püsikliente.

Kardan, et edaspidi tunnen juba väikest pettumust, kui taksosõiduga seiklust ei kaasne…


Taksolugu nr. 1
Taksolugu nr. 2

Müstilised lood

Teisipäeval märkasime, et meie kodutelefon ei tööta. Helistasime siis Verizonile, nemad kinnitasid, et liin on korras, seega on probleem meie korteris ja telefoniparandaja peab kohale tulema. Kuna meil polnud tahtmist tööpäeval kodus passida, pidi parandaja tulema laupäeva hommikul 8 ja 12 vahel (nii mõnus ju, et lühemat ajavahemikku kunagi ei pakuta...) Mõtlesime siis, kas peaks kella kaheksaks end üles ajama või mitte. On ju selge, et kui me kell 8 üles tõuseme, siis tuleb parandaja kell 12. Ja kui me ei tõuse, siis on ta raudselt kell 8 ukse taga. Ja guess what, eile mingil ajal hakkas telefon iseenesest jälle tööle.

Raamatuarvustus

Siinses koolis pööratakse suurt tähelepanu mitte ainult lugemisrõõmu arendamisele, vaid ka loetu analüüsimisele. Iga loetud raamatu kohta kirjutab laps arvustuse. Eilsest arvustusest võisin ma lugeda nii mõndagi huvitavat:

I chose this book because: I couldn't find any other book.

Ja kahe raamatu võrdlusest:

These things are similar: Nothing's similar except they both have a happy ending.

These things are different: Everything's different except for the happy ending.

Ja ongi läinud...

...kuusk nimelt. Seoses kuuse väljaviskamisega sai ka selgeks, et kauaoodatud pühad on tõesti läbi. Aga kuuse väljaviskamine ei olegi niisama lihtne, selleks tuleb vastav meeskond kohale kutsuda, sest kuusk on nimelt kõige tuleohtlikum asi üldse ja seda ei tohi niisama kinnisesse ruumi muu prügi juurde asetada. Meeskond koosnes kahest mehest, kellel oli kaasas suur lina, millesse nad kuuse mähkisid. Ükski ameeriklane ei usu, et Eestis on kombeks kuusepuud põlevate küünaldega kaunistada. Sellega seoses meenub mulle hoiatusfilm kaugest lapsepõlvest, mida ETV reklaamipausi asemel näitas. Seal klipis oli väike tüdruk põlevate küünaldega üksi tuppa jäetud ja kuusk süttis ja tüdruk puges nurka ja nuttis. Mul oli temast hirmus kahju ja ma alati mõtlesin, miks ta ometi nurkapugemise asemel toast välja ei jookse.

Kuidas pugeda väiksesse kasti

6. jaanuar ja 22 kraadi sooja. Palun lõpetage ometi see korralagedus.

South Street Seaportis näitas Yogi Lazer, kuidas pugeda 40x50cm klaaskasti. Enne seda demonstreeris ta oma kõhulihaseid, mida võite näha tema kodulehel slide show all (see on seal umbes keskel: manipulation of abdominal muscles).

Peaks vist lõpuks ometi terviseklubiga liituma. Kuigi kõhulihaseid võib ju ka kodus treenida.

Holiday train show

Sel nädalal puhkan koos lapsega, tema koolivaheaeg kestab nädala lõpuni. Otsustasime vahelduseks arvutimängudele ja telekavaatamisele minna botaanikaaeda, kus reedeni on veel lahti iga-aastane holiday train show. Tegemist on looduslikest materjalidest ehitatud vahvate majamudelitega, need pole mitte üks-ühele koopiad, aga igati äratuntavad. Katusekivideks on näiteks väikesed lehed ja läbipaistvad aknad on tehtud männivaigust. Majade vahele on üles pandud raudtee, millel sõidavad mudelrongid. Loomulikult on see show laste hulgas väga populaarne, aga täna oli vähe rahvast, sest suurem osa lapsi on koolis tagasi.

Kui Grand Centralis rongi peale läksime, kohtasime lapse koolikaaslast, kes oli samuti teel botaanikaaeda. Vahetasime paar lauset temaga kaasas olnud tädiga, kes seejärel äkki minult küsis, kas ma olen Inglismaalt. Ha-haa, see on midagi uut. Vastasin siis, et hoopis Eestist ja tädi lausus tunnustavalt, et minu English on väga hea. Selle peale olin ma suhteliselt kindel, et tädi pole mitte kohalik, vaid kuskilt kesk-USAst kohale sõitnud, sest inglise keelt rääkivaid välismaalasi on New York ju täis. Tädi küsis siis edasi, et kas ma ka mingeid muid slaavi keeli räägin. Mul oli isegi hea meel, et ta kohe aru sai, et ma olen Estoniast ja mitte Astoriast, nagu tavaliselt arvatakse, aga eesti keele osas tegin muidugi vastavat selgitustööd.

Botaanikaaias alustasime vihmametsaga, mida laps just koolis õppis, ja siis suundusime tema lemmikute lihasööjataimede juurde. Kahju, et nende söötmist kunagi ei demonstreerita, nagu loomaias söödetakse hülgeid ja muid selliseid. Ja siis juba olimegi majade ja rongide juures. Muide, New Yorgi Eesti Maja on ka seal esindatud, kuigi miskipärast ühe suurema taime taga peidus. Ilma sildita polekski ära tundnud.


Enid A. Haupt Conservatory, kus see näitus toimus.


Metropolitan Museum.


Jewish Museum.


Väike punane tuletorn.


Väljas nägime, et lennuk askeldas midagi taevasse kirjutada, laps nuputas välja, et see on Choo-choos ehk rongid valelt poolt vaadates.

2007!

Kõigepealt õnnitlesime üksteist siis, kui uus aasta saabus Eesti aja järgi, siin oli kell alles viis. Siis tekkis mõte helistada emale Eestisse ja uut aastat soovida. Kuna me tavaliselt kasutame helistamiseks kõnekaarte, siis tavatelefonil meil kaugvalimisliini polegi. Noja Skype’i me ka ei kasuta, mees ikka tögab mind, et mis eestlane ma selline olen. Ta oli paar nädalat tagasi leidnud internetist mingi eriti odava variandi välismaale helistamiseks, hakkasime siis seda linki otsima, mida ta favoritesi alla polnud lisanud, sest sellel oli nii lihtne ja meeldejääv aadress… loomulikult seda linki ei õnnestunudki leida, siis otsisime kõnekaarti ja nii edasi ja lõpuks oli kell Eestis juba 1, kui helistasin, aga ema oli õnneks veel üleval ja vaatas telekat. Mul tulid kohe vanad head vene filmid meelde, mida sai ikka uusaastaööl vaadatud, ei teagi, kas siin ka mõni selline filmitraditsioon on, või näidatakse ainult Times Square’i pidustusi, me ei teinudki telekat lahti 31. detsembri õhtul.

Kuna jõulune sealiha oli värskelt meeles, siis sõime seekord midagi kergemat ehk ahjulõhe. Hiljem küll selgus, et ka ahjulõhe on kõhu jaoks liiga raske, kui kavas on hiljem jooksma minna. Nimelt oli mees tõelise jooksunarkomaanina end registreerinud kesköisele nelja-miili jooksule Central Parkis. Kella üheteistkümneks läksimegi parki ja õnneks polnudki seal nii suurt rahvamassi, kui ma ette kujutasin. Suurem osa vist oli Times Square’ile kogunenud, kus pidi päris range see värk olema, enne kümmet peab kohal olema ja politsei kontrollib kotid üle ja korjab pudelid ära. Pargis igatahes midagi sellist ei olnud, mis oli päris üllatav, arvestades seda, kuidas siin tavaliselt igast asjast probleemi tehakse, mine tea, lööb sulle keegi pudeliga pähe ja siis sina võid ju linnavalitsuse kohtusse kaevata.

Muusika mängis ja lava ees hüppas juba parajalt lõbus rahvamass. Kell 11 toimus kostüümiparaad, nimelt paljud olid jooksma tulnud kostüümides. Ilm oli õnneks piisavalt soe, lumesajus ja -30 kraadi juures ilmselt poleks paljasäärsetel jooksjatel nii tore olnud. Istusime siis pingil ja meie laps, kes muidu iialgi ei väsi, jäi ootamatult magama, hoolimata muusikast ja saginast. DJ laval uuris, mis kandist inimesed pärit on. Küsis, kes on New Yorgist, kätemeri kerkis. Küsis, kes on välismaalt, jälle kätemeri ja kiljumine. Kes USAst väljaspool New Yorki – kätemeri ja hõisked. Suurem osa inimesi vist hõikas iga variandi puhul. Ei teagi, kuhu ennast liigitada, kas oleme New Yorgist või välismaalt? Ilmselt ikka New Yorgist. Keskööl anti stardipauk ja samal ajal läks lahti uhke ilutulestik, mille peale laps ka üles ärkas. Selleks ajaks olid fotoka patareid muidugi enam-vähem tühjaks saanud, sest keegi ei viitsi neid laadida. Meie kõrval seisis üks tädike, aktsendi järgi tundus, et venelanna, kes tahtis vist väga suhelda, aga päris raske oli temast aru saada. Kui ilutulestik läbi sai, siis küsis ta mult kella, sellepärast jäi mulle ka meelde, et paugutamine kestis 15 minutit järjest. Tädikese jutust sain veel niipalju aru, et ta on esimest korda elus uusaastaööl Central Parki tulnud ja tal on kaks täiskasvanud last kuskil kaugel. Ümberringi avasid mittejooksjad shampanjapudeleid. Varsti oli ka jooks läbi, mees kurtis kõhuvalu, aga oli tulemusega alla 30 minuti rahul. Ja oligi uus aasta käes. Meie jaoks on 1. jaanuar eriline päev ka selle poolest, et mina ja laps kolisime New Yorki 1. jaanuaril 2005. Nii et juba kaks aastat siin, vau, aeg läheb ikka kiiresti.

Head uut aastat kõigile!