Euroopa puudutus Teie kodus!

Täna oli keegi poola nimega tädi meie ukse alt oma koristusteenust reklaamiva visiitkaardi sisse lükanud. Seal oli kirjas oluline müügiargument, nimelt "European touch".

Olen ennegi kohanud suhtumist, justkui oleks Euroopa värk midagi eriti peent. Peened mööblisalongid reklaamivad euroopalikku sisekujundusteenust. Sõbrannale nähvati riidepoes teda pilguga ülevalt alla mõõtes: "we have European sizes!" (Ta ei saanudki aru, et kas tema aasia kere oli selle peene poe jaoks liiga lühike või mis)

Aga kahjuks, jah, see vägev müügiargument mulle ei mõjunud ja euroopa puudutust teen ise kodus edasi.

Saladus

Meil on teatavasti ülirangelt koeravaba maja ja ka majade-esisele plazale koeri ei lubata. Pirjo kunagi kirjutas sellest, kuidas sõbrad neil külas käies koera kotis sisse smugeldasid. Ja üks kord oleksin ma plazale sõitvalt eskalaatorilt peaaegu alla lennanud, kui valvur selle järsult peatas, sest keegi koeraga tädi julges eskalaatorile astuda.

Aga nüüd kostab meie kõrvalkorterist juba nädal aega õhtuti vägagi selgelt haukumist ja klähvimist. Kuna visuaalse vaatluse põhjal tundub, et naaberkorteris elavad korea tudengid, siis jääb muidugi alati võimalus, et tegemist on mõne peene elektroonilise lemmikloomaga...

Muide, sellist varianti pole ma Eestis veel kohanud, aga siin töötasin koos ühe tüdrukuga, kes pidas väikest valget koera nagu toakassi, nii et loom kuude kaupa õues ei käinud.

Osta või hooajapilet

Lindpere kangelasteod jätkuvad. Seekord õnnestus tal lüüa liiga avavärav. Ühtlasi võitis Red Bulls Chicago Fire 1-0.

Go Joel! Go Red Bulls!

Käisime täna vaatamas, kuidas õnnistati sisse uus Red Bull Arena. NY Red Bulls mängis Brasiilia klubi Santose vastu.

Mulle tuli täieliku üllatusena, et Red Bullsiga on hiljuti liitunud eestlane Joel Lindpere. Enamgi veel, Lindpere lõi selle mängu esimese värava! Ja mitte ainult selle mängu esimese värava, vaid ta läheb ajalukku sellega, et lõi esimese värava sellel uuel staadionil üldse.

p.s. ootamatult on saabunud suvi, 20 kraadi ja päikesepõletus. Ammuks see lumetorm meil oli...

Jätke võtmed väljapoole, kui te lahkute...

... ütleb laul, aga meil on viimasel ajal õnnestunud neid tervelt kaks korda sissepoole unustada. Kui võtta arvesse, et eelneva viie aasta jooksul ei juhtunud seda kordagi, siis on see üsnagi tähelepanuväärne.

Esimene kord oli laps just sõbra juures sleepover'il käinud. Selle ürituse nimi ei ole küll eriti tabav, sest tegemist on sellise üritusega, kus kamp lapsi tuleb kokku ja tegeleb öö otsa kõige muu kui magamisega. Selle tagajärjel tuli tal järgmisel päeval kodus väike uinak ette võtta. Mees läks samal ajal trenni ja unustas võtme koju. Kui ta tagasi jõudis, oli laps nii sügavalt magama jäänud, et ta ei reageerinud ei uksekellale, telefonile ega muule mürale. Oh, noorus on ikka ilus aeg, suudaks ma ka nii sügavalt magada... Seega pidi mees alla maintenance office'isse minema ja paluma neil uks avada. Ta oli juba päris mures, et mis lapsega juhtunud on.

Paar päeva hiljem oli laps kooli minnes võtme kuhugi taskusse unustanud ja pidi jällegi maintenance office'it külastama. Nagu ta pärast uhkelt teatas, küsiti temalt isikuttõendavat dokumenti ja lasti mingitele paberitele alla kirjutada.

Selle nalja eest kasseeritakse iga kord 50 dollarit, nii et 100 dollarit läind nagu niuhti...

Ooops...

Jalgpallivõistkonnas kogutakse raha treeneri kingituse jaoks. Saadab siis e-maili keegi Mary Smith*, et raha palume anda Terry Smithi* kätte. Kuna võistkonnas on poiss nimega John Smith*, siis mina tegin järelduse, et ju siis Terry on Johni isa ja nii ma ka ühele teisele vanemale ütlesin, kui ta uuris, et kes raha kogub. Tuli aga välja, et Terry on Johni ema ja Mary on ka Johni ema. Tänapäeva värk noh.

*nimed muudetud

Kuidas hoiduda seagripist

Teatavasti ennustatakse sügishooaja puhul seagripi elavnemist. Laps käis täna jalgpallitrennis hooaega avamas ja seal teatati neile, et enne/pärast mängu ei suruta enam vastasvõistkonna liikmetel kätt, vaid hoopis plaksutatakse üksteisest möödudes.

Eestil on lootust

Juhtusin ühest USA foorumist lugema küsitlust foorumikülastajatele, teemaks oli "Millistel riikidel on lootust 2050. aastaks jõuda arenenud riikide hulka?". Argentiina, Brasiilia ja Indoneesia kõrval pakuti ka Eestit.

Uuest kooliaastast

Sellest aastast on laps 'middle school'is. Eelmisel aastal oli päris palju juttu sellest, milline suur muutus see saab olema, ja kuidas lastelt oodatakse nüüd suurt iseseisvust jne. Ma seda juttu muidugi eriti tõsiselt ei võtnud, sest miskipärast armastatakse siin vanemaid hirmutada. Aga mis siis teistmoodi on:

1) Kõigepealt muidugi on neil isiklikud lockerid, millest lapsed ise kõige rohkem vaimustuses on. Kindlasti olete filmides näinud neid kappe, milles hoitakse raamatuid, spordiriideid ja muud träna. Neid lukustatakse ümmarguse numbrikombinatsiooniga tabalukuga, millega kõik ameeriklased üles kasvavad, mujal pole ma selliseid näinud. Meeles peab pidama kolme numbrit ja siis tuleb keerutada kolm ringi vasakule ja siis kaks ringi paremale, umbes nii... Seni on laps pidanud ainult ühe korra kangiga mehe kutsuma lukku lahti murdma, sest see keeldus avanemast.

2) Kui seni toodi neile lõunasöök klassi (!), siis saavad nad ise sööklasse minna ja valida, mida nad tahavad süüa. Iga päev on valikus nii tervislik toit kui ka hamburger ja hot dog... Ma võin ju ennast kodus lõhki rääkida, aga on vist utoopiline loota, et 11-aastane poiss iga päev vabatahtlikult hamburgeri asemel hautatud juurvilju sööks?

3) Tunniplaanis on nüüd nädal A ja nädal B (erinevad tunnid) ja tuleb meeles pidada, kumb nädal on, ja millistel päevadel tuleb kaasa võtta võimlemisriided ja millistel saksofon...

4) Iga laps peab mingit muusikariista mängima õppima. Saksofon teeb kodus harjutades TUNDUVALT kõvemat häält kui ma arvasin...

5) Raamatukogust tuli aasta algul koju paber küsimusega, kas ma luban oma lapsel lugeda 'young adult' kirjandust. Need on sellised raamatud, mis on kas liiga jubedad või liiga keerulise sõnavaraga alla-14-aastaste jaoks. Loomulikult tormasid kõik lapsed pärast loa kättesaamist raamatukogust neid 'young adult' raamatuid laenutama.

6) (Kuri)kuulus middle school party - klassiõhtu-taoline üritus kõikidele paralleelklassidele koos. See tekitas eelmisel aastal mitmeid arusaamatusi ja kuulujutte ja mingil hetkel küsis laps minult murelikult, kas ta tõesti PEAB mingi tüdrukuga peole minema ja veel temaga tantsima ka... Asi jõudis niikaugele, et algkooli juhataja pidi e-maili teel kõigile vanematele selgitama, et tegemist ei ole paari-üritusega. Pidu olevat olnud väga lõbus, sai pizzat süüa ja poistega palli mängida.

7) Kui enne ei tohtinud lapsed koolist üksi lahkuda (ilma vanema saatjata), siis nüüd on see lubatud. Suurem osa muidugi seda võimalust ei kasuta.

Nii et ei midagi revolutsioonilist.

Ameerika presidendivalimistest

Allikas

Mida kooliks varuda

Kui muidu ei saaks arugi, et sügis käes, sest temperatuur püsib järjekindlalt 25 ja 30 kraadi vahel, siis üks on kindel - pärast Labour Day nädalalõppu septembri alguses tuleb jälle kooli minna. Traditsiooniliselt jõuab see vanematele kohale just selsamal viimasel koolieelsel nädalalõpul, ja siis tormavad nad kui üks mees kirjatarvete poodi, pikad nimekirjad peos.

Minu sõbranna oli selleks ettevõtmiseks isegi auto rentinud, et kogu perega äärelinna kaubanduskeskusse sõita. Paraku avastas ta kohale jõudes, et nimekiri oli koju jäänud, niisiis helistas ta mulle ja palus kooli kodulehelt nimekirja ette lugeda. Lisaks tavapärastele vihikutele-värvipliiatsitele-vildikatele sisaldas see järgmist (kogused ühe lapse kohta):

5 karpi number 2 harilikke pliiatseid (teritatud)
5 liimipulka
12 pakki post-it märkmepaberit
4 rulli majapidamispaberit
4 karpi salvrätikuid
5 purki Lysoli õhuvärskendajat ('Garden mist' lõhnaga)
1 karp band-aid plaastreid
1 karp antibiootilisi puhastuslappe
1 karp pooleliitriseid ziploc-kotte

Mõni asi tekitas minus küll küsimust, et mida nad seal koolis ikkagi teevad...

Tuli välja, et meil ei olnudki sel aastal nimekirja. Mina veel olin kindel, et ma olin selle lihtsalt suvel ära kaotanud.

Ilusat suve!

Nüüd on selline lugu, et lendame suvepuhkusele Eestisse, vahelduseks siinsele 30-kraadisele leitsakule.

Nii et kohtumiseni augusti lõpus ja soovin kõigile ilusat suve!

Midagi uut

- Where are you from?
- Estonia.
- Em... um?
- Estonia.
- Em... is it close to Bostonia?

Alaealistele alkoholi ei müüda

Mees käis poes ja ma ei saanud kohe arugi, miks tšekile on kirjutatud "Birthdate" ja 6. august 1953, aga siis tegi mees mulle selgeks, et õlle ostmisel peab kassiir ju dokumenti küsima. Ju ta siis silma järgi pani sünnikuupäeva :)

Uputus

Eile sadas ja sadas ja sadas terve päeva. Aknad olid üleni nii udused, et välja absoluutselt ei näinud. Mulle tuli meelde see lugu, kus Notsut ähvardas uppumisoht ja Christopher Robin ja Karupoeg Puhh sõitsid vihmavarjus teda päästma. Mina läksin siiski Whole Foodsi ilma vihmavarjuta, sest lisaks toidukottidele vihmavarju hoida pole eriti lõbus. Tänu kapuutsiga jopele ja kummikutele ei saanud ma üldse märjaks, aga veekindlast nailonist kotis olnud telefon keeldus koju jõudes pilti näitamast ja raputades sirises sealt vett välja. Nailonkotis oli rahakott, milles olevad dollarid said läbimärjaks. Täielik müstika.

Veidrad lood bussidega

Laps küsis, miks garaazhi sõitvatel bussidel on numbri ja marsruudi asemel kiri "next bus please", aga mitte "out of service". Kes teab? Mina küll ei tea. Kuna tavaliselt näeme neid busse sõitmas mööda sellist tänavat, kus liinibussid ei käi, siis võib seda järgmist bussi seal ootama jäädagi.

Aga mõnikord läheb busside elektrooniline numbritabloo rikki ja numbri asemel on kiri "Call 911". Kui ma esimest korda nägin sellist bussi peatusse sõitmas, siis ma mõtlesin esimese hooga, et ehk on terve bussitäis rahvast pantvangiks võetud ja bussijuht on mingit salanuppu vajutanud, millest röövijatel aimugi pole, aga mis annab teistele inimestele teada, et tuleb politseisse helistada ja teatada, et buss on röövitud. Kuna ma nägin, et teised inimesed rahulikult selle bussi peale ronisid, siis julgesin ise ka ikka peale minna ja mingeid erilisi sündmusi bussis ei toimunud.

Lotte esmalinastus New Yorgis

Eelmine aasta lõppes filmireklaamiga, olgu selle aasta esimene postitus siis samuti filmireklaam!

29. veebruarist 16. märtsini toimuva Rahvusvahelise Lastefilmifestivali kavast oli rõõm leida ka meie oma Lotte. Ei tea ainult, miks nad väidavad, et tegu on esmalinastusega USAs? Meie juures on seda filmi ikka mitukümmend korda näidatud :P

The Singing Revolution

New Yorgis on viimased paar nädalat olnud võimalik vaadata dokumentaalfilmi Eesti laulvast revolutsioonist. Filmi näitamist pikendati kaks korda, kuna see osutus ootamatult populaarseks. Homme ja teisipäeval kell 12 saab filmi veel näha East Village'is 2. avenüü ja 12. tänava nurgal. Kui me käisime, siis oli täissaal (suhteliselt väike, aga ikkagi), kusjuures suur osa inimesi ei näinud välja nagu eestlased. Mõtlesin, et nii huvitav oleks teada, kes need inimesed on, miks nad seda filmi otsustasid vaadata, ja mida nad sellest arvasid. Aga hea film oli. Ise olin 20 aastat tagasi ju veel koolilaps ja selle ajaga läheb nii mõnigi asi meelest, praegu ju tundub Eesti iseseisvus nii enesestmõistetav. Mehele avaldas kõige rohkem muljet see, kuidas kõik toimus vägivallata. Laps tahtis teada, miks eestlased ameeriklasi B-52 pommitajatega appi ei kutsunud...

Neil, kes elavad USAs, aga mitte New Yorgis, on võimalik filmi kodulehel toetada filmi näitamist teie kodukohas.

HÄID JÕULE KÕIGILE!

Ühepäevapiparkoogid

Siiri tehtud taigen oli nii hea, et kaks plaaditäit piparkooke sai juba küpsetamise päeval viimseni ära söödud! Need piparkoogid olid sama maitsega kui tädi Alma tehtud piparkoogid minu lapsepõlves. Tädi Alma oli minu vanaema täditütar, tõeline perenaine, kes oskas imehästi nii süüa teha, õmmelda kui kududa. Kui ma väike olin, siis tegi tädi Alma suguvõsa lastele pühade puhul selliseid vahvaid kingikarpe, milles olid piparkoogid, küpsised ja mandariinid. Nende piparkookide maitse on mul siiani meeles.

Lapse koolis on piparkookidega terve sein ehitud. Piparkoogid on laste küpsetatud ja kaunistatud.