Siit võib näha, mis juhtub siis, kui New Yorgi majaomanike-vaheline võistlus Halloweenikaunistuste alal kontrolli alt väljub:
Greenpointi blog
Veel fotosid samast majast
kolmapäev, 31. oktoober 2007
teisipäev, 30. oktoober 2007
Kõnelused spordiklubis
Spordiklubis käib üks mees, kellele meeldib üle saali teistega eriti kõva häälega vestelda. Tavaliselt räägib ta pesapallist. Pikalt ja põhjalikult. Yadda-yadda-yadda. Õnneks sai pesapallihooaeg vist hiljuti läbi. Eile õhtul aga selgus, et mehe elus on toimunud rõõmus sündmus, nimelt tõi tema naine eelmisel nädalal ilmale priske poisslapse. Lisaks mehe kahele tuttavale oli ka ülejäänud saalisviibijatel võimalus kuulata valjuhäälset pikka ja detailset kirjeldust keisrilõikest, mille käigus arsti käsi vääratas, nii et ta naise põide sisse lõikas, ja sellele järgnenud probleemidest. Usun, et eriti nautis seda kirjeldust minu kõrval jalgratast väntav üsnagi suure kõhuga lapseootel naisterahvas.
esmaspäev, 29. oktoober 2007
Hambakindlustus
Hambaravikindlustus USAs on üks huvitav nähtus. Teatavasti on hambaravi Ameerikas üsna tulus äri. Kindlustuse põhiline väärtus ei seisne mitte selles, et hambaravi on teatud ulatuses kaetud, vaid hoopis selles, et hambaarstil on kindlustusega sõlmitud leping, mis lubab patsiendilt iga teenuse eest vaid teatud kindla summa nõuda. Kindlustus on omaette teadus ja tuleb igati kasuks endale põhjalikult selgeks teha, mille eest ja kui palju sa maksma pead, sest eksima kipuvad nii hambaarsti abilised, kes rahaasju ajavad, kui ka kindlustus ise, nii et kõik nende poolt saadetavad arved ja aruanded tuleb endal üle kontrollida. "Pisike" viga võib patsiendile maksma minna sadu dollareid.
Väike näide kindlustuse imepärasest maailmast: keskmise suurusega valguskõvastuva plommi eest kasseeriks meie hambaarst vastavalt oma hinnakirjale 350 dollarit. Meie kindlustusega on aga arstil selle teenuse eest kokkulepitud hinnaks 97 dollarit. Edasi läheb veel huvitavamaks: kindlustus on otsustanud, et tagumistesse hammastesse tuleks raha kokkuhoiu huvides panna mitte valguskõvastuvad, vaid hoopis hõbeplommid (ma ei tea, kas tegelikult ükski Manhattani hambaarst neid enam kasutabki). Sellise hõbeplommi kokkuleppehind on ainult 74 dollarit. Kuna patsient valis kallima variandi, siis tuleb tal oma taskust maksta arstile 97-74 ehk 23 dollarit. Lihtne ja loogiline, eks ;) Ülejäänud 74 dollarit tasub arstile kindlustusfirma. Kui sul aga kindlustust pole, siis maksad rõõmsalt oma taskust mitte 97, vaid hoopis 350 dollarit. Seega on arstidel tunduvalt kasulikum ravida neid, kellel kindlustus puudub. Eriti tuntud ja populaarsed hambaarstid ei hakka kindlustuslepingutega jamamagi, sest neil on piisavalt patsiente, kellelt täie rauaga raha nõuda.
Väike näide kindlustuse imepärasest maailmast: keskmise suurusega valguskõvastuva plommi eest kasseeriks meie hambaarst vastavalt oma hinnakirjale 350 dollarit. Meie kindlustusega on aga arstil selle teenuse eest kokkulepitud hinnaks 97 dollarit. Edasi läheb veel huvitavamaks: kindlustus on otsustanud, et tagumistesse hammastesse tuleks raha kokkuhoiu huvides panna mitte valguskõvastuvad, vaid hoopis hõbeplommid (ma ei tea, kas tegelikult ükski Manhattani hambaarst neid enam kasutabki). Sellise hõbeplommi kokkuleppehind on ainult 74 dollarit. Kuna patsient valis kallima variandi, siis tuleb tal oma taskust maksta arstile 97-74 ehk 23 dollarit. Lihtne ja loogiline, eks ;) Ülejäänud 74 dollarit tasub arstile kindlustusfirma. Kui sul aga kindlustust pole, siis maksad rõõmsalt oma taskust mitte 97, vaid hoopis 350 dollarit. Seega on arstidel tunduvalt kasulikum ravida neid, kellel kindlustus puudub. Eriti tuntud ja populaarsed hambaarstid ei hakka kindlustuslepingutega jamamagi, sest neil on piisavalt patsiente, kellelt täie rauaga raha nõuda.
laupäev, 27. oktoober 2007
Soolane ja magus
Minu ja lapse siinne lemmikjäätis on Häagen-Dazsi chocolate peanut butter. Jah, just nii, shokolaad ja maapähklivõi koos. Kõlab nagu eriline jälkus, eks ole, aga miskipärast just see soolase ja magusa kooslus läheb meile nii hästi peale. Kahjuks seda meie kodulähedases poes ei müüda ja täna haarasin vist Whole Foodsist viimase topsi. Loodan, et seda sinna veel tekib.
Samas jääb mulle täiesti mõistetamatuks see kooslus, mille peal ameerika lapsed üles kasvavad, nimelt peanut butter ja jelly võileivad. Ehk siis maapähklivõi ja moos saial. Brrr. Kunagi 4-5 aastat tagasi olime Londonis ja meiega samas hotellis oli üks ameerika pere. Kui nad hakkasid ära sõitma, pakkus naine meile oma poolikut maapähklivõi purki, et teil on ju laps, ja oli väga imestunud kuuldes, et meie laps seda ei tarbi.
Eelmisel aastal pakkus keegi mulle meresoolaga maitsestatud shokolaadi. Mmm, see oli hea. Kahjuks ei mäleta ma enam, kes seda valmistas. Kui keegi teab mõnda head meresoolaga shokolaadi, andke teada.
Samas jääb mulle täiesti mõistetamatuks see kooslus, mille peal ameerika lapsed üles kasvavad, nimelt peanut butter ja jelly võileivad. Ehk siis maapähklivõi ja moos saial. Brrr. Kunagi 4-5 aastat tagasi olime Londonis ja meiega samas hotellis oli üks ameerika pere. Kui nad hakkasid ära sõitma, pakkus naine meile oma poolikut maapähklivõi purki, et teil on ju laps, ja oli väga imestunud kuuldes, et meie laps seda ei tarbi.
Eelmisel aastal pakkus keegi mulle meresoolaga maitsestatud shokolaadi. Mmm, see oli hea. Kahjuks ei mäleta ma enam, kes seda valmistas. Kui keegi teab mõnda head meresoolaga shokolaadi, andke teada.
kolmapäev, 17. oktoober 2007
Eesti keele tund
Otsustasime lapsega, et võtame eesti keele korralikult käsile. Organiseeritult. Grammatika ja puha. Paar päeva tagasi toimus meil esimene eesti keele tund. Nalja sai kõvasti. Eks edaspidi paistab, kui palju see eesti keele arengule kaasa aitab.
Raamaturiiulist jäi näppu paar aastat tagasi ostetud Tiiu Puigi (Puiga?) 'Õigekirjaõpik'. Lootsin, et ehk leiab sealt sobivaid harjutusi. Lugesin lapsele pidulikult ette: 'Lause on sõnadega öeldud mõte. Lause algab suure tähega.'. Laps vaatas mind pika pilguga ja kergitas kulmu. Okei, okei, see on ehk tema jaoks tõesti liiga titekas. Esimene harjutus käis mulle igatahes üle jõu. Seal tuli jutukeses laused kokku lugeda ja leida kõige lühem lause. Lühikese lause näiteks oli raamatus toodud 'Sajab.'. Samas ei osanud ma seisukohta võtta, kas lugeda lauseteks ka 'Sügis.' ja 'Kodus!'. Tuginedes siinses koolis õpitule, keeldus laps neid jupikesi lauseks tunnistamast. Kas oli äkki nii, et lauses peaks ikka verb olema? Igatahes otsustasime selle osa vahele jätta.
Edasi võtsime käsile harjutuse, kus tuli erinevatest tulpadest valida sobivad sõnad, nii et kokku tuleks lause. Laps moodustas rõõmuga lauseid stiilis 'Poiss hüppab koolis' ja 'Vanaema kirjutab koolis harjutust' ning lagistas naerda (tegelikult pidi poiss muidugi hoopis üle kraavi hüppama ja vanaema lapsele muinasjuttu lugema). Järgmises harjutuses tuli sulgudest sobiv sõna valida ja jällegi selgus, et enam-vähem kõik sõnad sobisid. Näiteks 'Tänaval tuleb olla väga kiire' on ju sama hea lause kui 'Tänaval tuleb olla väga tähelepanelik', eks ole.
Viimane harjutus oli veel kõige lõbusam, sest seal tuli igale linnule/loomale/putukale valida õige häälitsus. Ega ma isegi päris kindel ei olnud, kas pääsuke sidistab või vilistab, ja kas kärbes piriseb või piniseb, aga lõpuks leidsime ikka kõigile mingi häälitsuse.
Järgmine kord jälle.
Raamaturiiulist jäi näppu paar aastat tagasi ostetud Tiiu Puigi (Puiga?) 'Õigekirjaõpik'. Lootsin, et ehk leiab sealt sobivaid harjutusi. Lugesin lapsele pidulikult ette: 'Lause on sõnadega öeldud mõte. Lause algab suure tähega.'. Laps vaatas mind pika pilguga ja kergitas kulmu. Okei, okei, see on ehk tema jaoks tõesti liiga titekas. Esimene harjutus käis mulle igatahes üle jõu. Seal tuli jutukeses laused kokku lugeda ja leida kõige lühem lause. Lühikese lause näiteks oli raamatus toodud 'Sajab.'. Samas ei osanud ma seisukohta võtta, kas lugeda lauseteks ka 'Sügis.' ja 'Kodus!'. Tuginedes siinses koolis õpitule, keeldus laps neid jupikesi lauseks tunnistamast. Kas oli äkki nii, et lauses peaks ikka verb olema? Igatahes otsustasime selle osa vahele jätta.
Edasi võtsime käsile harjutuse, kus tuli erinevatest tulpadest valida sobivad sõnad, nii et kokku tuleks lause. Laps moodustas rõõmuga lauseid stiilis 'Poiss hüppab koolis' ja 'Vanaema kirjutab koolis harjutust' ning lagistas naerda (tegelikult pidi poiss muidugi hoopis üle kraavi hüppama ja vanaema lapsele muinasjuttu lugema). Järgmises harjutuses tuli sulgudest sobiv sõna valida ja jällegi selgus, et enam-vähem kõik sõnad sobisid. Näiteks 'Tänaval tuleb olla väga kiire' on ju sama hea lause kui 'Tänaval tuleb olla väga tähelepanelik', eks ole.
Viimane harjutus oli veel kõige lõbusam, sest seal tuli igale linnule/loomale/putukale valida õige häälitsus. Ega ma isegi päris kindel ei olnud, kas pääsuke sidistab või vilistab, ja kas kärbes piriseb või piniseb, aga lõpuks leidsime ikka kõigile mingi häälitsuse.
Järgmine kord jälle.
pühapäev, 7. oktoober 2007
Sportlik laupäev
Vahelduseks pesapallile püüab Ameerika Noorte Jalgpalliorganisatsioon innustada ameerika lapsi ka (euroopa) jalgpalli mängima. Näiteks Manhattanil korraldavad nad igal sügisel septembrist novembrini nädalalõputurniiri, kuhu võivad kõik soovijad registreeruda. Minu arvates on see igati tore üritus, sest siin linnas on ju plei-deidindus põhiliselt vanemate organiseerida ja pole eriti võimalusi poistekampadel suvaliselt kokku tulla ja tänaval palli taguda, nagu mõnes väiksemas kohas. Minu laps osaleb sel aastal esmakordselt ja on väga rahul. Oma osa rahulolus mängib kindlasti see, et ta on üsna tugevasse võistkonda sattunud. Võistkonnad paneb kokku arvuti, püüdes arvestada eelnevat mängukogemust, vanust jne. Juhendavad lapsevanematest vabatahtlikud. Mängud toimuvad Con Edisoni elektrijaama juures suurel spordiplatsil, mille olemasolust mul aimugi polnud, kuigi elame sellele üsna lähedal.
Ilm teeb meil selliseid trikke, et vaatamata oktoobri saabumisele oli eile ikka 27 kraadi ja vaesed jalgpallurid pidid lagipähe säravat päikest kannatama. Pealtvaatavad lapsevanemad püüdsid muidugi varju hoida ja mõnel oli isegi vihmavari päikese eest kaitseks kaasa võetud. Pärast mängu kasteti seda osa väljakust, millel muru oli ära kuivanud, mis andis vapratele jalgpalluritele võimaluse ennast veejoa all jahutada.
Ise otsustasin eile ka tubliks hakata ja üle pika aja sai jalgrattalt tolm maha lükatud ja tegin väikese sõidu mööda jõe äärt. Minu suureks üllatuseks ei jäänud valusaks mitte see piirkond, mida arvasin, vaid hoopis käelabad kippusid lenksu pigistades krampi. Eks peab veel harjutama. Nüüd tuleb välja uurida, kus üldse sõita saab. Mööda jõe äärt läheb küll jalgrattarada nii Manhattani ida- kui lääneküljel, aga muidu pole liiklus siin eriti jalgrattasõbralik. Siiri on ikka päris vapper, et igal pool rattaga ringi kihutab.
kolmapäev, 3. oktoober 2007
Mida me teame juustust
Lapsel oli prantsuse keeles koduseks ülesandeks kirjutada paberile 10 asja, mis on pärit Prantsusmaalt. Kuna talle kohe 10 asja pähe ei tulnud, siis küsis ta minu käest. Ma arvasin, et koolitöö tuleb ikka temal endal ära teha, aga väikese vihje võin ju anda. Andsin vihjeks sõna "juust" ja lootsin, et ehk tuleb talle pähe brie või camembert või veel midagi head. Laps mõtles natuke ja pakkus siis "gorgonzola! eee... mozzarella!" Siis tuli mulle juustuteema jätkuks meelde, et fondüüd* peaks laps ometi teadma. Andsin siis vihje, et mis saab juustust, kui see ära sulatada. Laps mõtles hoolega järele ja teatas siis: "Või!"
*Ega ma polegi kindel, kas see on üldse prantsuse värk...
*Ega ma polegi kindel, kas see on üldse prantsuse värk...
Tellimine:
Postitused (Atom)