Eesti keele tund

Otsustasime lapsega, et võtame eesti keele korralikult käsile. Organiseeritult. Grammatika ja puha. Paar päeva tagasi toimus meil esimene eesti keele tund. Nalja sai kõvasti. Eks edaspidi paistab, kui palju see eesti keele arengule kaasa aitab.

Raamaturiiulist jäi näppu paar aastat tagasi ostetud Tiiu Puigi (Puiga?) 'Õigekirjaõpik'. Lootsin, et ehk leiab sealt sobivaid harjutusi. Lugesin lapsele pidulikult ette: 'Lause on sõnadega öeldud mõte. Lause algab suure tähega.'. Laps vaatas mind pika pilguga ja kergitas kulmu. Okei, okei, see on ehk tema jaoks tõesti liiga titekas. Esimene harjutus käis mulle igatahes üle jõu. Seal tuli jutukeses laused kokku lugeda ja leida kõige lühem lause. Lühikese lause näiteks oli raamatus toodud 'Sajab.'. Samas ei osanud ma seisukohta võtta, kas lugeda lauseteks ka 'Sügis.' ja 'Kodus!'. Tuginedes siinses koolis õpitule, keeldus laps neid jupikesi lauseks tunnistamast. Kas oli äkki nii, et lauses peaks ikka verb olema? Igatahes otsustasime selle osa vahele jätta.

Edasi võtsime käsile harjutuse, kus tuli erinevatest tulpadest valida sobivad sõnad, nii et kokku tuleks lause. Laps moodustas rõõmuga lauseid stiilis 'Poiss hüppab koolis' ja 'Vanaema kirjutab koolis harjutust' ning lagistas naerda (tegelikult pidi poiss muidugi hoopis üle kraavi hüppama ja vanaema lapsele muinasjuttu lugema). Järgmises harjutuses tuli sulgudest sobiv sõna valida ja jällegi selgus, et enam-vähem kõik sõnad sobisid. Näiteks 'Tänaval tuleb olla väga kiire' on ju sama hea lause kui 'Tänaval tuleb olla väga tähelepanelik', eks ole.

Viimane harjutus oli veel kõige lõbusam, sest seal tuli igale linnule/loomale/putukale valida õige häälitsus. Ega ma isegi päris kindel ei olnud, kas pääsuke sidistab või vilistab, ja kas kärbes piriseb või piniseb, aga lõpuks leidsime ikka kõigile mingi häälitsuse.

Järgmine kord jälle.