Täna oli meil töö juures tuletõrjeõppus. Teoorias oleme me tugevad, aga praktikas läks nii nagu alati. Tavaliselt toimub evakuatsioon kella nelja ajal või hiljem, et inimesed ei peaks niisama mõttetult hängima, vaid saaksid lihtsalt varakult koju minna. Täna aga anti häiret juba kell kolm, mis ajas kõik segadusse ja toimus elav arutelu, kas peaks enne väljumist asjad kokku pakkima või mitte. Mõni vaidles veel korrusevanemaga, et tal on palju tööd ja ta ei saa välja minna. Teisel oli jälle vaja tualetti joosta. Tegelikult peaks asi muidugi välja nägema nii, et kõik tormavad ummisjalu tuletõrjetrepi poole, kottigi kaasa võtmata. Trepp oli paksult rahvast täis ja ehk oligi hea, et keegi ei kiirustanud, sest trepp on üsna järsk ja paljud olid kõrgetel kontsadel. Kui me lõpuks välja saime, oli häirest möödunud 20 minutit. Päris hale, eriti arvestades seda, et ma töötan kõigest seitsmendal korrusel. Ma kujutan ette, et kui kunagi peaks tõeline häire tulema, siis ei võtaks keegi seda eriti tõsiselt, sest kõik on õppustega harjunud. Väljas jooksis osa rahvast oma asju ajama, kuigi teoorias tuleks töökaaslased üles otsida, et korrusevanem saaks kõik üle lugeda.
Lapse koolis korraldatakse ka aeg-ajalt tuletõrjeõppusi ja tundub, et lapsed on hoopis kohusetundlikumad. Hädaolukorras võib lapse peale alati loota, sest talle meeldib lugeda igasuguseid juhiseid selle kohta, kuidas käituda ja mida ette võtta. Lugemismaterjalist puudust ei ole, sest ameeriklastele meeldib inimesi igaks elujuhtumiks ette valmistada. Nii on iga söögikoha seinal pildid selle kohta, kuidas abistada inimest, kes on kurku kinnijäänud toidu kätte lämbumas. Metroorongi seinal on juhis selle kohta, kuidas rongist vajadusel evakueeruda. Eriti agarad lugemishuvilised saavad selle kohta jaamast terve voldiku küsida. Miskipärast juhtub aga ikka nii, et õnn metroost evakueeruda langeb osaks hoopis neile, kes voldikuid ei loe. Nii juhtus näiteks minu mehega paar aastat tagasi, et rong jäi elektrikatkestuse tõttu kahe jaama vahel seisma ja kogu rahvas organiseeriti rongist välja ja mööda rööpaid jaama. Laps oli üsna kade, et sellist vahvat elamust ei kogenud mitte tema, vaid hoopis minu mees, kes seda üldse vääriliselt hinnata ei oska.
kolmapäev, 27. juuni 2007
Rahapesu
Ühedollarine paberraha nägi pärast pesumasinast ja kuivatist läbikäimist välja paremgi kui enne. Lapse püksitaskus olnud paber muutus aga täiesti pudiks. Veider.
Ah et miks ma ei kirjuta? Tööl on kiire, vaja veel palju asju ära lõpetada enne puhkust. Lisaks veel see saun õues. Koju jõudes olen täiesti kapsastunud.
Ah et miks ma ei kirjuta? Tööl on kiire, vaja veel palju asju ära lõpetada enne puhkust. Lisaks veel see saun õues. Koju jõudes olen täiesti kapsastunud.
pühapäev, 17. juuni 2007
Williamsburg, Brooklyn
Paar nädalat tagasi juhtusime jalutama Williamsburgi kandis. North Williamsburgi lahutab Manhattanist vaid East River ja üks metroopeatus, aga ometigi tundub, nagu oleksid sattunud hoopis teise dimensiooni, nii vaikne ja tühi on seal, kui Bedford Avenue metroopeatusest paar sammu eemale astuda.
Bedford Avenue oli ainuke tänav, kus inimesi leidus. Seal sõime lõunat söögikohas, kus personal ja pooled kliendid olid poolakad, neid elab sealkandis päris palju.

Sellel tänavajupil olid vanad majad korda tehtud. Päris kena näeb välja.

Järjest kerkivad kinnisvarahinnad Manhattanil sunnivad inimesi ja kinnisvaraarendajaid otsima odavamaid piirkondi. Mida lähemal Manhattanile, seda parem muidugi. Williamsburgi gentrifikatsioon ehk "peeneksmuutmine" algas 90ndatel aastatel. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et iga tühi plats ehitatakse täis iseloomutuid klaaskarpe ja vaesemad inimesed sunnitakse mujale kolima, sest hinnad tõusevad. Enne gentrifikatsiooni oli see suhteliselt halva kuulsusega tööstusrajoon. Praegu reklaamivad kinnisvaraarendajad Williamsburgi juba peene rajoonina, kus on palju kunstigaleriisid ja baare. Uusehitiste hinnad on seal järjest tõusnud ja ei jäägi Manhattani hindadest kaugele maha. Kuritegevusega seal küll enam probleemi pole, aga sellegipoolest jättis see ümbrus kuidagi väga trööstitu mulje. Vaadake ise miljonikortereid ja nende ümbrust.

Bedford Avenue oli ainuke tänav, kus inimesi leidus. Seal sõime lõunat söögikohas, kus personal ja pooled kliendid olid poolakad, neid elab sealkandis päris palju.

Sellel tänavajupil olid vanad majad korda tehtud. Päris kena näeb välja.

Järjest kerkivad kinnisvarahinnad Manhattanil sunnivad inimesi ja kinnisvaraarendajaid otsima odavamaid piirkondi. Mida lähemal Manhattanile, seda parem muidugi. Williamsburgi gentrifikatsioon ehk "peeneksmuutmine" algas 90ndatel aastatel. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et iga tühi plats ehitatakse täis iseloomutuid klaaskarpe ja vaesemad inimesed sunnitakse mujale kolima, sest hinnad tõusevad. Enne gentrifikatsiooni oli see suhteliselt halva kuulsusega tööstusrajoon. Praegu reklaamivad kinnisvaraarendajad Williamsburgi juba peene rajoonina, kus on palju kunstigaleriisid ja baare. Uusehitiste hinnad on seal järjest tõusnud ja ei jäägi Manhattani hindadest kaugele maha. Kuritegevusega seal küll enam probleemi pole, aga sellegipoolest jättis see ümbrus kuidagi väga trööstitu mulje. Vaadake ise miljonikortereid ja nende ümbrust.

esmaspäev, 4. juuni 2007
Kaks paari kaksikuid

Nähtud Ephrata kloostris.
Kõik neli olid täpselt ühte nägu. Spooky!
Algul isegi arvasime, et ehk on nelikud või ühes peres kahed kaksikud, aga kuna nad paarikaupa käsi hoidsid ja miilustasid, siis tegu on ilmselt siiski kahe paariga.
Lauluhääle kohta andmed puuduvad, aga välimuselt on nad Sõnajalgadest kõvasti üle.
pühapäev, 3. juuni 2007
Koerad!

Lancasteris (õigemini küll linnast väljas maal) ööbisime bed-and-breakfastis ehk siis ühe toreda pere juures kodus. Seega lootsime, et neil ka mõned loomad on. Lapse erilised lemmikud on muidugi koerad ja me ei pidanud pettuma - seal polnud mitte üks koer, vaid koguni neli. Ja veel millised koerad! Kui olete juhtunud nägema iiri hundikoera (Irish wolfhound), siis nad on sellised... väga erilised. Alates juba sellest, et kaks nende neljast koerast on 7-kuused kutsikad ja nad ulatuvad mulle vööni. Neil on sellised peenikesed jalad, nagu noorel varsal. Ja kui nad kõnnivad, siis nad meenutavad veidi hüääne. Mõnikord näen ma siin New Yorgis 23. tänaval ühte naist kahe sellise koeraga jalutamas. Ei kujuta ette, et mul korteris kaks sellist hiiglast elaks. Igatahes laps sai seal neid siis kõvasti paitada ja isegi sööta. Lisaks elab seal kaks mitte eriti paitamishuvilist kassi ja 32-aastane hobune.
Kahjuks ei ole meil praegu võimalik koera võtta. Eks vist iga laps on vanematelt koera nurunud. Mina sain endale lõpuks kaks koera alles täiskasvanuna, Aafrikas, kus meil oli piisavalt suur aed. Aga mulle tundub, et lapsed tunnevad koertest üldiselt palju suuremat rõõmu kui täiskasvanud. Meie koertest tundis laps nii suurt vaimustust, et kippus nende kausist jooma ja külaliste peale haukuma. Praegu elame korterikompleksis, kus koerad on absoluutselt keelatud, ja ega tahakski koera võtta, kes päev otsa üksi kodus peaks olema. New Yorgis on koeri päris palju. Kui teoreetiliselt on vist igas üürilepingus kirjas, et koera ei või pidada või võib seda teha ainult majaomaniku kirjalikul nõusolekul, siis praktikas on nii, et kui oled korteris 2 või 3 kuud koera pidanud ja keegi pole sulle teatanud, et koer peab välja kolima, siis loetakse seda majaomaniku nõusolekuks. Üldiselt siin koeri armastatakse ja nendega pole ka erilist probleemi, omanikud koristavad nende junnid korralikult ära, koerad on hästikasvatatud ja sõbralikud.
neljapäev, 31. mai 2007
Amishite maal

Ilmaennustus valetas, Pennsylvanias oli ilm ilus ja amisheid oli piisavalt liikvel. Tegelikult olin ma lausa üllatunud, kui palju neid on. Lugesin ühest raamatust, et USAs ja Kanadas elab kokku veerand miljonit amishit. Ma ei tea, kui palju neist Lancasteri kandis elab, aga kaarikutega ringi sõitmas oli neid igal pool ja ka amishite maju hakkas palju silma.
Lühidalt iseloomustab amisheid selline sõnapaar nagu "lihtne elu". Nad on pärit Šveitsist, 18. sajandil Ameerikasse kolinud, aga elavad ikka veel enam-vähem samamoodi, nagu paarsada aastat tagasi. Neil on oma religioon, oma keel ("Pennsylvania Dutch") ja oma kombed. Suurem osa amisheid on farmerid. Nende jaoks on kõige olulisem pere ja jumal ja nad püüavad mitte kokku puutuda "välismaailmaga". Näiteks ei kasuta nad elektrit ega telefone, sest see oleks side välismaailmaga, samamoodi autosid. Nad riietuvad lihtsalt, käivad tihti paljajalu ja sõidavad ringi hobukaarikutega. Materiaalsed väärtused neid ei huvita - lausa uskumatu ju, et Ameerikas on ka niimoodi võimalik elada. Kohati hakkas kadegi. Teate küll seda unistust, et oh kui tore oleks elada kuskil väiksel saarel ilusa looduse keskel ja pidada lambaid...
Ma kujutasin ette, et kogu selle religioossuse ja töökuse juures on nad tõsised või isegi mornid inimesed, aga üldsegi mitte. Olid hoopis rõõmsa ja lahke näoga ja lehvitasid mööda sõites. Juhtusime noori nägema ka võrkpalli mängimas, mis on nende lemmiksport, oli see vast vaatepilt. Pildistada ei lubanud viisakus. Ega ise ka sellist tähelepanu ei tahaks. Muidu oleks nendega kindlasti huvitav rääkida.
Ei tea, on see amishite mõju või ei, aga Lancaster County on väga ilus, korras ja puhas. Peaaegu nagu Šveitsis...
Pildil on lisaks amishile veel üks selle kandi vaatamisväärsus: katusega sild :)



Iga poe ees on puu, mille külge saab hobuse siduda.
Jubepalavon
Meile on jõudnud suvi, täna oli 33 kraadi. Manhattani suvi. Temperatuur 30 kraadi. Ei, mitte selline 30 kraadi, mis Eestis üheks päevaks ilmudes rõõmsat elevust tekitab. Ja mitte ka selline istun-Mombasas-mere-ääres-palmi-all, puhub-mõnus-briis ja meri-kutsub-30-kraadi. Manhattani 30 kraadi on nagu saun, lämmatav niiskus vajub majade vahele ja sinna ta jääbki. Väljas jõuad vaevu kaks sammu astuda, kui higinired jooksevad mööda nägu ja selga alla. Konditsioneeritud office'isse jõudes valdab sind täielik õndsus. Jahenemist võib loota alles septembris. Kel vähegi võimalik, põgenevad siit. Isegi üle jõe Brooklynis on õhk hoopis kergem.
Tellimine:
Postitused (Atom)