Tuletõrjeõppus

Täna oli meil töö juures tuletõrjeõppus. Teoorias oleme me tugevad, aga praktikas läks nii nagu alati. Tavaliselt toimub evakuatsioon kella nelja ajal või hiljem, et inimesed ei peaks niisama mõttetult hängima, vaid saaksid lihtsalt varakult koju minna. Täna aga anti häiret juba kell kolm, mis ajas kõik segadusse ja toimus elav arutelu, kas peaks enne väljumist asjad kokku pakkima või mitte. Mõni vaidles veel korrusevanemaga, et tal on palju tööd ja ta ei saa välja minna. Teisel oli jälle vaja tualetti joosta. Tegelikult peaks asi muidugi välja nägema nii, et kõik tormavad ummisjalu tuletõrjetrepi poole, kottigi kaasa võtmata. Trepp oli paksult rahvast täis ja ehk oligi hea, et keegi ei kiirustanud, sest trepp on üsna järsk ja paljud olid kõrgetel kontsadel. Kui me lõpuks välja saime, oli häirest möödunud 20 minutit. Päris hale, eriti arvestades seda, et ma töötan kõigest seitsmendal korrusel. Ma kujutan ette, et kui kunagi peaks tõeline häire tulema, siis ei võtaks keegi seda eriti tõsiselt, sest kõik on õppustega harjunud. Väljas jooksis osa rahvast oma asju ajama, kuigi teoorias tuleks töökaaslased üles otsida, et korrusevanem saaks kõik üle lugeda.

Lapse koolis korraldatakse ka aeg-ajalt tuletõrjeõppusi ja tundub, et lapsed on hoopis kohusetundlikumad. Hädaolukorras võib lapse peale alati loota, sest talle meeldib lugeda igasuguseid juhiseid selle kohta, kuidas käituda ja mida ette võtta. Lugemismaterjalist puudust ei ole, sest ameeriklastele meeldib inimesi igaks elujuhtumiks ette valmistada. Nii on iga söögikoha seinal pildid selle kohta, kuidas abistada inimest, kes on kurku kinnijäänud toidu kätte lämbumas. Metroorongi seinal on juhis selle kohta, kuidas rongist vajadusel evakueeruda. Eriti agarad lugemishuvilised saavad selle kohta jaamast terve voldiku küsida. Miskipärast juhtub aga ikka nii, et õnn metroost evakueeruda langeb osaks hoopis neile, kes voldikuid ei loe. Nii juhtus näiteks minu mehega paar aastat tagasi, et rong jäi elektrikatkestuse tõttu kahe jaama vahel seisma ja kogu rahvas organiseeriti rongist välja ja mööda rööpaid jaama. Laps oli üsna kade, et sellist vahvat elamust ei kogenud mitte tema, vaid hoopis minu mees, kes seda üldse vääriliselt hinnata ei oska.