Millega sisustada vaba aega

Kui ma veel koolilaps olin, siis kadestasin oma vanemaid, sest neile ei antud töölt koduseid töid teha. Ülikooli lõpuaktusel ohkasin kergendatult, sest arvasin, et kodutööde aeg on nüüd lõpuks ometi selja taha jäänud. Ma lihtsalt ei osanud ette arvata, et kunagi hakatakse mu lapsele koolist andma kodutööks mitmeid projekte, mis näevad ette vanemate osalust.

Eelmisel nädalal lõbustasime ennast kolmemõõtmelise maastiku loomisega, mis pidi koosnema vähemalt kümnest pinnavormist/veekogust. Laps joonistas väga entusiastlikult TzHaar regioni plaani, mis nägi ette veealuseid koopaid ja muud huvitavat, nagu the Volcano of Doom ja the Cliffs of Bloodlines. Mis aga puutus plaani teostamisse, siis tema entusiasm mõnevõrra rauges. Loomulikult olin see mina, kes käis läbi prügikogumisruumid ja kauplused lootuses penoplasti leida. Siis kulus tükk aega erinevate variantide katsetamisele. Vanapaberist papi tootmine jäi seekord vahele, sest mind hirmutas juhend, mis nägi ette ämbri poolenisti liimiga täitmise. Suure vaevaga leitud penoplast käiku ei läinudki, sest osutus liiga rabedaks. Ühiste jõupingutuste tulemusel sai projekt tähtajaks kenasti valmis. Mis muud, kui jääme ootama uusi ja huvitavaid väljakutseid!

Jalgpall selleks korraks läbi

Sügisene jalgpallihooaeg on selleks korraks läbi. Oli ka aeg, sest ilmad on üsna jahedaks läinud. Ei, mitte et lastel külm oleks (ja mõned mängivad ikka veel lühikestes pükstes), aga vanematel hakkab tundide kaupa staadionil passides päris jahe. Täna näiteks oli finaalmäng kell 8.30 hommikul, tuul puhus ja üldse... Meie võistkond lõpetas kokkuvõttes 2. kohaga! Nii et suhteliselt hea tulemus, aga see oli meie muidu võidukale võistkonnale üldse esimene kaotus sellel turniiril. Aga noh, peaasi, et lõbus on. Ma ise tunnen juba, et hakkan muutuma tõeliseks soccer mom'iks. Mida vanemaks lapsed saavad, seda huvitavamaks mängud lähevad. Tõsi küll, selliseid vapustavaid kriiskeid ma ikka kuuldavale ei too, nagu mõni ema seal staadionil. Aga ükskord teen ma kindlasti endale lõpuks ometi selgeks, mis asi see offside ikkagi on.

Uus-Inglismaal on puud punasemad

Paar nädalat tagasi käisime Connecticutis värvide mängu vaatamas. Kahjuks on loodus sel aastal veidi segaduses, sest nii kaua oli soe (tänagi tõusis temperatuur jälle 16 kraadini). Nii ei tea ju puud, millal peaks värvi muutma. Puud olid sellegipoolest ilusad. Ainult paar tundi autosõitu New Yorgist, ja oledki looduse keskel. Tean küll, et värvilised puud pole tegelikult eestlase jaoks midagi erilist. Mõtlesin tükk aega, et mille poolest ikkagi näiteks Connecticuti sügismaastik Eestist erineb ja jõudsin järeldusele, et seda värviliste puude massi on siin rohkem. Maapind pole mitte tasane, vaid laugjalt künklik ja seega on neid värvilisi puid korraga hästi palju näha. Lõuna-Eestis on ka kuppelmaastik, aga sealsed metsad koosnevad vist rohkem okaspuudest, mis värvi ei muuda. Ma ei mäletagi, kas ma Eestis vahtrametsa olen näinud.


Lehevaatlemine on siin popp üritus, suurem osa bed-and-breakfaste Litchfieldi kandis on vaatamata suhteliselt kõrgele hinnale välja müüdud. Lootsin küll, et ehk saab seekord tavalises anonüümses hotellis peatuda, aga lõppes asi ikkagi ühe tädi juures kodus. Bed-and-breakfast on selline kahe otsaga asi, tal on oma võlu, aga tihti kaasnevad sellega mitmesugused ohud, nagu kriuksuvad põrandad, kohustus pererahvaga suhelda, liigkülmad toad ja kopitus riidekapis. Seekord läks õnneks, teise toa reserveerinud pere ei ilmunudki välja, vannituba oli ainult meie päralt ja perenaine ise oli no-nonsense endine njuujorklane.

Puhtusest, meditsiinisüsteemis ja mujal

Suurem osa ameeriklasi armastab puhtust väga. Nende kapis seisab terve rida desinfitseerivaid vedelikke ja pulbreid, mida kangemad, seda uhkem. Telekas näidatakse ridamisi reklaame, milles hoolitsev ema käib lastel järel pihustiga, mis tapab 99,99% baktereid. Teksased ja ka käterätid lendavad pärast ühte kasutuskorda pessu. Ükski endast lugupidav ameeriklane ei mõista, kuidas saab suhu pista otse metsast korjatud mustikat (desinfitseerimata!). Avalikus vetsus on ka päris huvitav jälgida neid, kes osavalt kogu aeg paberitükiga manööverdavad, et käsi ei peaks puutuma ei veekraane ega ust.

Samas aga on tänavad täis vormiriides meditsiinitöötajaid. Üks kord tuli Pirjoga jutuks, et tallegi on see silma hakanud. Meie kandis on nimelt mitu haiglat ja seega suhteliselt suur arstide ja õdede kontsentratsioon. Ja nad kõik kappavad igasuguse ilmaga tänaval, valge kitli hõlmad lehvimas või siis helerohelises tuunikas ja pükstes. Tihti veel nimesilt ka rinnas, millet võib lugeda, millise ala spetsialistiga tegu on. Mina küll ei usu, et neile mitu komplekti antakse, üks haiglas kandmiseks ja teine tänavale. Jääb vaid üle loota, et kirurgid siiski enne operatsiooni riideid vahetavad... Samamoodi marsitakse igale poole haiglasse/polikliinikusse saabastes sisse. Ei mingeid kilesusse. Vähe sellest, kui arst palub lapsel läbivaatuslauale ronida, siis pole kombeks saapaid ära võtta! No ei saa lihtsalt aru sellest süsteemist.

Kikude näitus

New Yorgi Botaanikaaias Bronxis näidatakse praegu kikusid. Ei, mitte hambaid, vaid jaapani kikusid ehk krüsanteeme. Tegemist on traditsioonilise jaapani kunstivormiga, mis tähendab seda, et kikud pannakse kasvavama kindlas süsteemis. Neid süsteeme on erinevaid, näiteks ühe varre küljes hästi palju õisi, mis suunatakse teatud vormis kasvama, või siis palju krüsanteeme teatud mustri järgi reas, mis peavad ühepikkuseks kasvama ja kõik ühel ajal lahti minema. Mõned kujundid nõuavad rohkem kui aasta hoolt, enne kui valmis saavad. Need suuremad õied on nii suured kui kaks minu rusikat kokku ja nende varred võivad kasvada inimese pikkuseks. Päris uhke vaatepilt, isegi kui sügavam filosoofiline taust arusaamatuks jääb.



Lisaks saab veel näha bonsaid, jaapani samurai-võitlust ja muudki. Ilusa ilmaga on tegelikult mõnus niisamagi Botaanikaaias jalutada.

Botaanikaaed

Nalja kah

Eks olete vist ise samuti kogenud, kuidas otsid google'ist midagi ja google siis pakub, et "did you mean to search for...". Kui google on päris osav otsitavat leidma, siis Netflixi pakutavatest variantidest küll alati abi ei ole.

Näiteks täna otsisin Doctor Zhivago filmi, aga ei teadnud, mis selle pealkiri inglise keeles on. Panin siis Netflixi otsingusse kõigepealt Dr. Jivago, Netflix pakub mulle vastuseks Dr. Monica Neagoy, Dr. Dre ja Dr. Lisa Ganjhu. Noh et ühed doktorid kõik :) Proovisin siis panna otsingusse Pasternak, vastuseks tuleb film nimega "The story of Louis Pasteur". Whatever...

Karm kord

Seal, kus mu laps jalgpalli mängib, on selline kord, et kui vähemalt seitse last kohal ei ole, loetakse mäng kaotatuks. Kuidagi on nii juhtunud, et kaks korda pole erinevatel põhjustel võistkonda kokku saadud. Esimene kord mängis meie võistkond viiekesi seitsme vastu ja nad võitsid! Kahjuks loeti see meie kaotuseks ja teine võistkond sai võidupunktid. Teine kord ei olnud ka teine võistkond täies koosseisus ja mäng lõppes viigiga, aga loeti siiski mõlema võistkonna kaotuseks :( Reeglid on reeglid, aga kurb ikkagi. Sellest hoolimata oleme veel kahe võistkonnaga esikohta jagamas!