Paar nädalat tagasi käisime Connecticutis värvide mängu vaatamas. Kahjuks on loodus sel aastal veidi segaduses, sest nii kaua oli soe (tänagi tõusis temperatuur jälle 16 kraadini). Nii ei tea ju puud, millal peaks värvi muutma. Puud olid sellegipoolest ilusad. Ainult paar tundi autosõitu New Yorgist, ja oledki looduse keskel. Tean küll, et värvilised puud pole tegelikult eestlase jaoks midagi erilist. Mõtlesin tükk aega, et mille poolest ikkagi näiteks Connecticuti sügismaastik Eestist erineb ja jõudsin järeldusele, et seda värviliste puude massi on siin rohkem. Maapind pole mitte tasane, vaid laugjalt künklik ja seega on neid värvilisi puid korraga hästi palju näha. Lõuna-Eestis on ka kuppelmaastik, aga sealsed metsad koosnevad vist rohkem okaspuudest, mis värvi ei muuda. Ma ei mäletagi, kas ma Eestis vahtrametsa olen näinud.
Lehevaatlemine on siin popp üritus, suurem osa bed-and-breakfaste Litchfieldi kandis on vaatamata suhteliselt kõrgele hinnale välja müüdud. Lootsin küll, et ehk saab seekord tavalises anonüümses hotellis peatuda, aga lõppes asi ikkagi ühe tädi juures kodus. Bed-and-breakfast on selline kahe otsaga asi, tal on oma võlu, aga tihti kaasnevad sellega mitmesugused ohud, nagu kriuksuvad põrandad, kohustus pererahvaga suhelda, liigkülmad toad ja kopitus riidekapis. Seekord läks õnneks, teise toa reserveerinud pere ei ilmunudki välja, vannituba oli ainult meie päralt ja perenaine ise oli no-nonsense endine njuujorklane.
2 kommentaari:
miks mitte:)
hea algus
Postita kommentaar