Kui ma veel koolilaps olin, siis kadestasin oma vanemaid, sest neile ei antud töölt koduseid töid teha. Ülikooli lõpuaktusel ohkasin kergendatult, sest arvasin, et kodutööde aeg on nüüd lõpuks ometi selja taha jäänud. Ma lihtsalt ei osanud ette arvata, et kunagi hakatakse mu lapsele koolist andma kodutööks mitmeid projekte, mis näevad ette vanemate osalust.
Eelmisel nädalal lõbustasime ennast kolmemõõtmelise maastiku loomisega, mis pidi koosnema vähemalt kümnest pinnavormist/veekogust. Laps joonistas väga entusiastlikult TzHaar regioni plaani, mis nägi ette veealuseid koopaid ja muud huvitavat, nagu the Volcano of Doom ja the Cliffs of Bloodlines. Mis aga puutus plaani teostamisse, siis tema entusiasm mõnevõrra rauges. Loomulikult olin see mina, kes käis läbi prügikogumisruumid ja kauplused lootuses penoplasti leida. Siis kulus tükk aega erinevate variantide katsetamisele. Vanapaberist papi tootmine jäi seekord vahele, sest mind hirmutas juhend, mis nägi ette ämbri poolenisti liimiga täitmise. Suure vaevaga leitud penoplast käiku ei läinudki, sest osutus liiga rabedaks. Ühiste jõupingutuste tulemusel sai projekt tähtajaks kenasti valmis. Mis muud, kui jääme ootama uusi ja huvitavaid väljakutseid!
2 kommentaari:
mul oli au teie kätetööd täna koolis näha. Raamatukogus olid välja pandud ja siis tundsin kohe uhkust - et noh, omad "poisid" tegid. :)
Hea, et sa meelde tuletasid, ma võtan kogu aeg hoogu, et läheks vaataks ka seda näitust. Ma kuulsin, et mõnel seal on sellised vulkaanid, mis päriselt plahvatavad.
Postita kommentaar