New Yorgis on viimased paar nädalat olnud võimalik vaadata dokumentaalfilmi Eesti laulvast revolutsioonist. Filmi näitamist pikendati kaks korda, kuna see osutus ootamatult populaarseks. Homme ja teisipäeval kell 12 saab filmi veel näha East Village'is 2. avenüü ja 12. tänava nurgal. Kui me käisime, siis oli täissaal (suhteliselt väike, aga ikkagi), kusjuures suur osa inimesi ei näinud välja nagu eestlased. Mõtlesin, et nii huvitav oleks teada, kes need inimesed on, miks nad seda filmi otsustasid vaadata, ja mida nad sellest arvasid. Aga hea film oli. Ise olin 20 aastat tagasi ju veel koolilaps ja selle ajaga läheb nii mõnigi asi meelest, praegu ju tundub Eesti iseseisvus nii enesestmõistetav. Mehele avaldas kõige rohkem muljet see, kuidas kõik toimus vägivallata. Laps tahtis teada, miks eestlased ameeriklasi B-52 pommitajatega appi ei kutsunud...
Neil, kes elavad USAs, aga mitte New Yorgis, on võimalik filmi kodulehel toetada filmi näitamist teie kodukohas.
pühapäev, 30. detsember 2007
esmaspäev, 24. detsember 2007
laupäev, 22. detsember 2007
Ühepäevapiparkoogid
Siiri tehtud taigen oli nii hea, et kaks plaaditäit piparkooke sai juba küpsetamise päeval viimseni ära söödud! Need piparkoogid olid sama maitsega kui tädi Alma tehtud piparkoogid minu lapsepõlves. Tädi Alma oli minu vanaema täditütar, tõeline perenaine, kes oskas imehästi nii süüa teha, õmmelda kui kududa. Kui ma väike olin, siis tegi tädi Alma suguvõsa lastele pühade puhul selliseid vahvaid kingikarpe, milles olid piparkoogid, küpsised ja mandariinid. Nende piparkookide maitse on mul siiani meeles.
Lapse koolis on piparkookidega terve sein ehitud. Piparkoogid on laste küpsetatud ja kaunistatud.
neljapäev, 20. detsember 2007
Minu uus hobi
Minu uus hobi on see, et ma käin lapsega passipilte tegemas. Täna käisime kolmandal katsel, mis jällegi ebaõnnestus. Ega ausalt öeldes poleks arvanudki, et see nii raskeks osutub :)
Põhjalikud instruktsioonid olid mul välja trükitud, hoolikalt läbi loetud ja pähe õpitud. Kahjuks selgus, et fotograafe minu instruktsioonid eriti ei huvita. Nemad teevad ainult Ameerika passi jaoks pilte meetodil "klõpsa siia". Õnneks on USA passipilt Eesti omast veidi suurem ja väiksemaks lõigata saab ju pilti alati. Mis aga kvaliteeti puutub, siis tundub, et USA passi puhul see eriti oluline polegi.
Niisiis, esmaspäeval lahkusin töö juurest pool tundi varem, et jõuaks lapse kaasa haarata ja enne kuut fotograafi juurde. Pilt nägi minu arvates päris kena välja, värvid normaalsed, silmad olid õigel kõrgusel ja pea oli küll väiksem kui täiskasvanu puhul nõutakse, aga lapse puhul peaks pass.ee andmetel ka väiksem pea sobima. Läksin siis rõõmsalt järgmisel päeval avaldust konsulaati viima. Konsul ütles kohe, et pilt ei sobi, sest kõrvade all on varjud. Pagan, neid varje ei pannud ma üldse tähele. Ja siis veel, et pea võiks ikka ka suurem olla... Olgu, ma ei hakanud jälle töölt varem ära minema, vedasin õhtul lapse järgmisesse kohta, mis õnneks kauem lahti oli. Sealt sain sellise jubeduse, millega ei hakka üldse katsetamagi. Nägu on kaunilt kollane ja ülevalgustatud, lõuaalust varju ma ei mainigi... Järgmine koht, mida soovitati proovida, oli muidugi juba kell viis kinni pandud.
Täna oli mul vaba päev, laps aga vabanes alles kell neli, nii et tormasime ummisjalu järgmise fotograafi juurde. Esmamulje oli hea, sest nägin seinal väljatrükke erinevate riikide passipiltide nõuetest, Eesti oma küll polnud, aga tean, et eestlasi oli seal varemgi käinud. Sain siis pildid kätte, kõik tundus kena, pea oli otse, varjud olid minimaalsed, silmad õigel kõrgusel, pealae ja lõua vahemaa õige... Vudisime siis jälle koju. Kodus võtsin pildid välja ja esimene asi, mida nägin, on kenad punased silmad. Kusjuures võiksin vanduda, et fotograafi juures need silmad punased ei olnud, ei tea, kas oli valgus teine või mis, aga igal juhul pole mingit kahtlust, et need pildid ei kõlba. Lapsel hakkab huul juba kergelt värisema, kui ta kuuleb sõna "fotograaf" või "passipilt". Positiivne on asja juures see, et enne juulit tal ilmselt ühtegi reisi ette ei tule, nii et tühja sellest jaanuaris aeguvast passist, suveks ehk saame selle õnnetu pildi ikka kuidagi kätte ;)
Põhjalikud instruktsioonid olid mul välja trükitud, hoolikalt läbi loetud ja pähe õpitud. Kahjuks selgus, et fotograafe minu instruktsioonid eriti ei huvita. Nemad teevad ainult Ameerika passi jaoks pilte meetodil "klõpsa siia". Õnneks on USA passipilt Eesti omast veidi suurem ja väiksemaks lõigata saab ju pilti alati. Mis aga kvaliteeti puutub, siis tundub, et USA passi puhul see eriti oluline polegi.
Niisiis, esmaspäeval lahkusin töö juurest pool tundi varem, et jõuaks lapse kaasa haarata ja enne kuut fotograafi juurde. Pilt nägi minu arvates päris kena välja, värvid normaalsed, silmad olid õigel kõrgusel ja pea oli küll väiksem kui täiskasvanu puhul nõutakse, aga lapse puhul peaks pass.ee andmetel ka väiksem pea sobima. Läksin siis rõõmsalt järgmisel päeval avaldust konsulaati viima. Konsul ütles kohe, et pilt ei sobi, sest kõrvade all on varjud. Pagan, neid varje ei pannud ma üldse tähele. Ja siis veel, et pea võiks ikka ka suurem olla... Olgu, ma ei hakanud jälle töölt varem ära minema, vedasin õhtul lapse järgmisesse kohta, mis õnneks kauem lahti oli. Sealt sain sellise jubeduse, millega ei hakka üldse katsetamagi. Nägu on kaunilt kollane ja ülevalgustatud, lõuaalust varju ma ei mainigi... Järgmine koht, mida soovitati proovida, oli muidugi juba kell viis kinni pandud.
Täna oli mul vaba päev, laps aga vabanes alles kell neli, nii et tormasime ummisjalu järgmise fotograafi juurde. Esmamulje oli hea, sest nägin seinal väljatrükke erinevate riikide passipiltide nõuetest, Eesti oma küll polnud, aga tean, et eestlasi oli seal varemgi käinud. Sain siis pildid kätte, kõik tundus kena, pea oli otse, varjud olid minimaalsed, silmad õigel kõrgusel, pealae ja lõua vahemaa õige... Vudisime siis jälle koju. Kodus võtsin pildid välja ja esimene asi, mida nägin, on kenad punased silmad. Kusjuures võiksin vanduda, et fotograafi juures need silmad punased ei olnud, ei tea, kas oli valgus teine või mis, aga igal juhul pole mingit kahtlust, et need pildid ei kõlba. Lapsel hakkab huul juba kergelt värisema, kui ta kuuleb sõna "fotograaf" või "passipilt". Positiivne on asja juures see, et enne juulit tal ilmselt ühtegi reisi ette ei tule, nii et tühja sellest jaanuaris aeguvast passist, suveks ehk saame selle õnnetu pildi ikka kuidagi kätte ;)
kolmapäev, 12. detsember 2007
A New York moment...
Ootan tänava ääres, et jalakäijatele süttiks roheline (tegelikult küll valge) tuli ja saaks üle tee minna. Minust venib aeglaselt mööda katkematu autorida. Järsku näen otse enda nina ees järgmist vaatepilti: autos mängib mõnus rokk, mees istub autoroolis, trummipulgad käes ja lööb ennastunustavalt "trummi", nagu oleks oma bändiga laval. Hea tuju ülejäänud päevaks garanteeritud.
Tellimine:
Postitused (Atom)
