Vahelduseks pesapallile püüab Ameerika Noorte Jalgpalliorganisatsioon innustada ameerika lapsi ka (euroopa) jalgpalli mängima. Näiteks Manhattanil korraldavad nad igal sügisel septembrist novembrini nädalalõputurniiri, kuhu võivad kõik soovijad registreeruda. Minu arvates on see igati tore üritus, sest siin linnas on ju plei-deidindus põhiliselt vanemate organiseerida ja pole eriti võimalusi poistekampadel suvaliselt kokku tulla ja tänaval palli taguda, nagu mõnes väiksemas kohas. Minu laps osaleb sel aastal esmakordselt ja on väga rahul. Oma osa rahulolus mängib kindlasti see, et ta on üsna tugevasse võistkonda sattunud. Võistkonnad paneb kokku arvuti, püüdes arvestada eelnevat mängukogemust, vanust jne. Juhendavad lapsevanematest vabatahtlikud. Mängud toimuvad Con Edisoni elektrijaama juures suurel spordiplatsil, mille olemasolust mul aimugi polnud, kuigi elame sellele üsna lähedal.
Ilm teeb meil selliseid trikke, et vaatamata oktoobri saabumisele oli eile ikka 27 kraadi ja vaesed jalgpallurid pidid lagipähe säravat päikest kannatama. Pealtvaatavad lapsevanemad püüdsid muidugi varju hoida ja mõnel oli isegi vihmavari päikese eest kaitseks kaasa võetud. Pärast mängu kasteti seda osa väljakust, millel muru oli ära kuivanud, mis andis vapratele jalgpalluritele võimaluse ennast veejoa all jahutada.
Ise otsustasin eile ka tubliks hakata ja üle pika aja sai jalgrattalt tolm maha lükatud ja tegin väikese sõidu mööda jõe äärt. Minu suureks üllatuseks ei jäänud valusaks mitte see piirkond, mida arvasin, vaid hoopis käelabad kippusid lenksu pigistades krampi. Eks peab veel harjutama. Nüüd tuleb välja uurida, kus üldse sõita saab. Mööda jõe äärt läheb küll jalgrattarada nii Manhattani ida- kui lääneküljel, aga muidu pole liiklus siin eriti jalgrattasõbralik. Siiri on ikka päris vapper, et igal pool rattaga ringi kihutab.
3 kommentaari:
Mina sõidan oma mehe sabas, mis viga niimoodi vapper olla :)
Aga Manhattanil katsume me enamasti mööda ääri sõita (rattaradadel). Kui peame väga tihedast liiklusest läbi sõitma, siis tuleme ratta seljast maha ja käime jala. Me tavaliselt vaatame kodus kaardi pealt järgi, kustkaudu minnes võiks olla vähem liiklust ja proovime tipptundi mitte sattuda.
Enamasti sõidame muidugi Queensis ja siin pole liiklus nii hull, kui Manhattanil. Tuleb ainult suurtest tänavatest (Queens boulevardist näiteks) kõrvale hoida.
Käed jäid minul ka alguses krampi - pidevast pingelisest pidurdamisest muidugi :)
Räägi seda, et kuidas te Queensist Manhattanile saate. Kas Queensborough sillal saab rattaga sõita?
Me tavaliselt sõidamegi Queensborough sillalt Manhattanile ja siis Brooklyni või Manhattani või Williamsburgi silda mööda tagasi. Queensborough silla põhjapoolsel küljel on eraldi jalakäijate ja jalgratturite rada. Võibolla on lõunapoolsel küljel ka see rada, ma millegipärast olen siiani alati ühte äärt pidi sõitnud ja ei teagi, mis teises ääres on.
Postita kommentaar