Veidi koolist

Uue õppeaasta algusest on nüüd mitu nädalat möödas (lapsel, mitte minul) ja esimesed muljed käes. Nagu tavaliselt, jaotati lapsed jälle paralleelklasside vahel ümber. Nii et kooliaasta esimesel päeval lähed kooli ja siis alles saad nimekirjast teada, kes su õpetaja on ja kes su klassis on. Lapsel kiskus algul suu veidi viltu, sest ühegi suurema kambajõmmiga eelmisest aastast teda kokku ei pandud. Ilmselt nii see mõeldud oligi, sest sellised sõpruskonnad kipuvad klassis väga lärmakalt oma asju ajama. Aga loomulikult leidis ta juba esimese päeva lõpuks oma klassist kaks uut sõpra, kes sama innukalt Runescape'i mängivad.

Eelmisel nädalal oli koosolek, kus lastevanematel oli võimalus tutvuda õppeprogrammi ja õpetajaga. Kuigi õpetajad on meie koolis kõik väga head, on nad üsna erinevad isiksused ja esimesel kohtumisel tundus, et nii mõnigi vanem tundis oma tupsununnukese pärast muret, sest meie õpetaja jättis üsna karmi mulje. Näiteks teatas ta alustuseks, et ta ei poolda seda teooriat, et lapsi tuleb pidevalt kiita, sest see kasvatab lastes eneseusku. Tema arvates kasvab eneseusk hoopis oskuste kasvades. Ühesõnaga, kui väike Johnny matemaatikaülesandega hakkama ei saa, siis tuleb talle matemaatika selgeks õpetada, mitte tal pead paitada ja talle rääkida, kui hästi tal ülesanne välja tuli. Makes sense to me... Siis rääkis ta veel enesekontrolli olulisusest. Aga samas soovitas ta vanematel lasta lastel olla lapsed ja mitte lubada neil vaadata igasuguseid jõledusi telekast. Ja sünnipäevakoogi kõrvale soovitas pakkuda piima (meil tähistatakse koolis sünnipäevi). See viimane oli ilmselgelt mõnele vanemale liig, aga mulle hakkas ta päris meeldima. Tundsin isegi veidi kadedust, et tal on see piiride seadmine tunduvalt paremini käpas kui mul. Ah jaa, lapsele muidugi meeldib õpetaja väga, muuhulgas ka sellepärast, et "ta ei ole range"...