Eestis on rohi rohelisem

Nii. Nüüd on juba neli nädalat möödas sellest, kui me Eestist tagasi jõudsime. Nagu ikka, lõppes puhkus liiga ruttu. Mõned sõbrad ja sugulased jäidki kahjuks nägemata, sest meil ei õnnestunud samadel kuupäevadel Eestis viibida... Kuna ilm on New Yorgis soe, siis sai mõnda aega veel teeselda, et suvi ikka veel kestab. Paar nädalat võis nautida üleminekuperioodi, kuni jätkus eesti leiba, kommi ja juustu, ja kuni Eestist toodud raamatud polnud veel läbi loetud. Nüüd aga, kui kool on jälle täies hoos ja temperatuur on langenud kahekümne kraadini, tuleb tõele näkku vaadata: suvi on selleks korraks läbi.

Ma ei tea, kas ma idealiseerin Eestit üle, aga iga kord Eestis käies tundub mulle, et Eestis läheb järjest ilusamaks ja paremaks. Võib-olla on asi selles, et Eestis olen ma puhkusel ja ei pea ennast vaevama igapäevaprobleemidega. Võib-olla on asi ka selles, et Eestis käin ma suvel ja päevad on päikest täis ja autolt pole vaja jääd kraapida. Või ehk vaatan ma Eestit uue pilguga. Eestis elades ei mõelnud ma eriti sellele, kas Eesti põllud on ilusad, või sellele, kas mustikaid täis metsaaluses on midagi erilist. Kõik tundus nii enesestmõistetav. Enesestmõistetav tundus ka see, et arstiabi on tasuta. Ja näiteks see, et poodides ripuvad rõivad puudel, mitte ei vedele põrandal. Ja see, et poes süüa ostes ei pea alati kõiki silte läbi lugema. Ja palju muud.

Jah, rohi on Eestis rohelisem ja taevas sinisem.


Pühajärve ääres meeldis mu mehele nii väga, et ta hakkas juba rääkima, et me võiksime sinna kunagi maja osta. Selle peale tekkis meil vaidlus, kas Otepää on Tallinna lähedal või mitte. Tema arvates on. Minu arvates on juba Tartu Tallinnast kaugel, mis siis veel Otepääst rääkida...