Koerad!

Lancasteris (õigemini küll linnast väljas maal) ööbisime bed-and-breakfastis ehk siis ühe toreda pere juures kodus. Seega lootsime, et neil ka mõned loomad on. Lapse erilised lemmikud on muidugi koerad ja me ei pidanud pettuma - seal polnud mitte üks koer, vaid koguni neli. Ja veel millised koerad! Kui olete juhtunud nägema iiri hundikoera (Irish wolfhound), siis nad on sellised... väga erilised. Alates juba sellest, et kaks nende neljast koerast on 7-kuused kutsikad ja nad ulatuvad mulle vööni. Neil on sellised peenikesed jalad, nagu noorel varsal. Ja kui nad kõnnivad, siis nad meenutavad veidi hüääne. Mõnikord näen ma siin New Yorgis 23. tänaval ühte naist kahe sellise koeraga jalutamas. Ei kujuta ette, et mul korteris kaks sellist hiiglast elaks. Igatahes laps sai seal neid siis kõvasti paitada ja isegi sööta. Lisaks elab seal kaks mitte eriti paitamishuvilist kassi ja 32-aastane hobune.

Kahjuks ei ole meil praegu võimalik koera võtta. Eks vist iga laps on vanematelt koera nurunud. Mina sain endale lõpuks kaks koera alles täiskasvanuna, Aafrikas, kus meil oli piisavalt suur aed. Aga mulle tundub, et lapsed tunnevad koertest üldiselt palju suuremat rõõmu kui täiskasvanud. Meie koertest tundis laps nii suurt vaimustust, et kippus nende kausist jooma ja külaliste peale haukuma. Praegu elame korterikompleksis, kus koerad on absoluutselt keelatud, ja ega tahakski koera võtta, kes päev otsa üksi kodus peaks olema. New Yorgis on koeri päris palju. Kui teoreetiliselt on vist igas üürilepingus kirjas, et koera ei või pidada või võib seda teha ainult majaomaniku kirjalikul nõusolekul, siis praktikas on nii, et kui oled korteris 2 või 3 kuud koera pidanud ja keegi pole sulle teatanud, et koer peab välja kolima, siis loetakse seda majaomaniku nõusolekuks. Üldiselt siin koeri armastatakse ja nendega pole ka erilist probleemi, omanikud koristavad nende junnid korralikult ära, koerad on hästikasvatatud ja sõbralikud.