Tuletõrjeõppus

Täna oli meil töö juures tuletõrjeõppus. Teoorias oleme me tugevad, aga praktikas läks nii nagu alati. Tavaliselt toimub evakuatsioon kella nelja ajal või hiljem, et inimesed ei peaks niisama mõttetult hängima, vaid saaksid lihtsalt varakult koju minna. Täna aga anti häiret juba kell kolm, mis ajas kõik segadusse ja toimus elav arutelu, kas peaks enne väljumist asjad kokku pakkima või mitte. Mõni vaidles veel korrusevanemaga, et tal on palju tööd ja ta ei saa välja minna. Teisel oli jälle vaja tualetti joosta. Tegelikult peaks asi muidugi välja nägema nii, et kõik tormavad ummisjalu tuletõrjetrepi poole, kottigi kaasa võtmata. Trepp oli paksult rahvast täis ja ehk oligi hea, et keegi ei kiirustanud, sest trepp on üsna järsk ja paljud olid kõrgetel kontsadel. Kui me lõpuks välja saime, oli häirest möödunud 20 minutit. Päris hale, eriti arvestades seda, et ma töötan kõigest seitsmendal korrusel. Ma kujutan ette, et kui kunagi peaks tõeline häire tulema, siis ei võtaks keegi seda eriti tõsiselt, sest kõik on õppustega harjunud. Väljas jooksis osa rahvast oma asju ajama, kuigi teoorias tuleks töökaaslased üles otsida, et korrusevanem saaks kõik üle lugeda.

Lapse koolis korraldatakse ka aeg-ajalt tuletõrjeõppusi ja tundub, et lapsed on hoopis kohusetundlikumad. Hädaolukorras võib lapse peale alati loota, sest talle meeldib lugeda igasuguseid juhiseid selle kohta, kuidas käituda ja mida ette võtta. Lugemismaterjalist puudust ei ole, sest ameeriklastele meeldib inimesi igaks elujuhtumiks ette valmistada. Nii on iga söögikoha seinal pildid selle kohta, kuidas abistada inimest, kes on kurku kinnijäänud toidu kätte lämbumas. Metroorongi seinal on juhis selle kohta, kuidas rongist vajadusel evakueeruda. Eriti agarad lugemishuvilised saavad selle kohta jaamast terve voldiku küsida. Miskipärast juhtub aga ikka nii, et õnn metroost evakueeruda langeb osaks hoopis neile, kes voldikuid ei loe. Nii juhtus näiteks minu mehega paar aastat tagasi, et rong jäi elektrikatkestuse tõttu kahe jaama vahel seisma ja kogu rahvas organiseeriti rongist välja ja mööda rööpaid jaama. Laps oli üsna kade, et sellist vahvat elamust ei kogenud mitte tema, vaid hoopis minu mees, kes seda üldse vääriliselt hinnata ei oska.

Rahapesu

Ühedollarine paberraha nägi pärast pesumasinast ja kuivatist läbikäimist välja paremgi kui enne. Lapse püksitaskus olnud paber muutus aga täiesti pudiks. Veider.

Ah et miks ma ei kirjuta? Tööl on kiire, vaja veel palju asju ära lõpetada enne puhkust. Lisaks veel see saun õues. Koju jõudes olen täiesti kapsastunud.

Williamsburg, Brooklyn

Paar nädalat tagasi juhtusime jalutama Williamsburgi kandis. North Williamsburgi lahutab Manhattanist vaid East River ja üks metroopeatus, aga ometigi tundub, nagu oleksid sattunud hoopis teise dimensiooni, nii vaikne ja tühi on seal, kui Bedford Avenue metroopeatusest paar sammu eemale astuda.

Bedford Avenue oli ainuke tänav, kus inimesi leidus. Seal sõime lõunat söögikohas, kus personal ja pooled kliendid olid poolakad, neid elab sealkandis päris palju.

Sellel tänavajupil olid vanad majad korda tehtud. Päris kena näeb välja.


Järjest kerkivad kinnisvarahinnad Manhattanil sunnivad inimesi ja kinnisvaraarendajaid otsima odavamaid piirkondi. Mida lähemal Manhattanile, seda parem muidugi. Williamsburgi gentrifikatsioon ehk "peeneksmuutmine" algas 90ndatel aastatel. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et iga tühi plats ehitatakse täis iseloomutuid klaaskarpe ja vaesemad inimesed sunnitakse mujale kolima, sest hinnad tõusevad. Enne gentrifikatsiooni oli see suhteliselt halva kuulsusega tööstusrajoon. Praegu reklaamivad kinnisvaraarendajad Williamsburgi juba peene rajoonina, kus on palju kunstigaleriisid ja baare. Uusehitiste hinnad on seal järjest tõusnud ja ei jäägi Manhattani hindadest kaugele maha. Kuritegevusega seal küll enam probleemi pole, aga sellegipoolest jättis see ümbrus kuidagi väga trööstitu mulje. Vaadake ise miljonikortereid ja nende ümbrust.

Kaks paari kaksikuid

Nähtud Ephrata kloostris.
Kõik neli olid täpselt ühte nägu. Spooky!
Algul isegi arvasime, et ehk on nelikud või ühes peres kahed kaksikud, aga kuna nad paarikaupa käsi hoidsid ja miilustasid, siis tegu on ilmselt siiski kahe paariga.
Lauluhääle kohta andmed puuduvad, aga välimuselt on nad Sõnajalgadest kõvasti üle.

Koerad!

Lancasteris (õigemini küll linnast väljas maal) ööbisime bed-and-breakfastis ehk siis ühe toreda pere juures kodus. Seega lootsime, et neil ka mõned loomad on. Lapse erilised lemmikud on muidugi koerad ja me ei pidanud pettuma - seal polnud mitte üks koer, vaid koguni neli. Ja veel millised koerad! Kui olete juhtunud nägema iiri hundikoera (Irish wolfhound), siis nad on sellised... väga erilised. Alates juba sellest, et kaks nende neljast koerast on 7-kuused kutsikad ja nad ulatuvad mulle vööni. Neil on sellised peenikesed jalad, nagu noorel varsal. Ja kui nad kõnnivad, siis nad meenutavad veidi hüääne. Mõnikord näen ma siin New Yorgis 23. tänaval ühte naist kahe sellise koeraga jalutamas. Ei kujuta ette, et mul korteris kaks sellist hiiglast elaks. Igatahes laps sai seal neid siis kõvasti paitada ja isegi sööta. Lisaks elab seal kaks mitte eriti paitamishuvilist kassi ja 32-aastane hobune.

Kahjuks ei ole meil praegu võimalik koera võtta. Eks vist iga laps on vanematelt koera nurunud. Mina sain endale lõpuks kaks koera alles täiskasvanuna, Aafrikas, kus meil oli piisavalt suur aed. Aga mulle tundub, et lapsed tunnevad koertest üldiselt palju suuremat rõõmu kui täiskasvanud. Meie koertest tundis laps nii suurt vaimustust, et kippus nende kausist jooma ja külaliste peale haukuma. Praegu elame korterikompleksis, kus koerad on absoluutselt keelatud, ja ega tahakski koera võtta, kes päev otsa üksi kodus peaks olema. New Yorgis on koeri päris palju. Kui teoreetiliselt on vist igas üürilepingus kirjas, et koera ei või pidada või võib seda teha ainult majaomaniku kirjalikul nõusolekul, siis praktikas on nii, et kui oled korteris 2 või 3 kuud koera pidanud ja keegi pole sulle teatanud, et koer peab välja kolima, siis loetakse seda majaomaniku nõusolekuks. Üldiselt siin koeri armastatakse ja nendega pole ka erilist probleemi, omanikud koristavad nende junnid korralikult ära, koerad on hästikasvatatud ja sõbralikud.