Jätke võtmed väljapoole, kui te lahkute...

... ütleb laul, aga meil on viimasel ajal õnnestunud neid tervelt kaks korda sissepoole unustada. Kui võtta arvesse, et eelneva viie aasta jooksul ei juhtunud seda kordagi, siis on see üsnagi tähelepanuväärne.

Esimene kord oli laps just sõbra juures sleepover'il käinud. Selle ürituse nimi ei ole küll eriti tabav, sest tegemist on sellise üritusega, kus kamp lapsi tuleb kokku ja tegeleb öö otsa kõige muu kui magamisega. Selle tagajärjel tuli tal järgmisel päeval kodus väike uinak ette võtta. Mees läks samal ajal trenni ja unustas võtme koju. Kui ta tagasi jõudis, oli laps nii sügavalt magama jäänud, et ta ei reageerinud ei uksekellale, telefonile ega muule mürale. Oh, noorus on ikka ilus aeg, suudaks ma ka nii sügavalt magada... Seega pidi mees alla maintenance office'isse minema ja paluma neil uks avada. Ta oli juba päris mures, et mis lapsega juhtunud on.

Paar päeva hiljem oli laps kooli minnes võtme kuhugi taskusse unustanud ja pidi jällegi maintenance office'it külastama. Nagu ta pärast uhkelt teatas, küsiti temalt isikuttõendavat dokumenti ja lasti mingitele paberitele alla kirjutada.

Selle nalja eest kasseeritakse iga kord 50 dollarit, nii et 100 dollarit läind nagu niuhti...

Ooops...

Jalgpallivõistkonnas kogutakse raha treeneri kingituse jaoks. Saadab siis e-maili keegi Mary Smith*, et raha palume anda Terry Smithi* kätte. Kuna võistkonnas on poiss nimega John Smith*, siis mina tegin järelduse, et ju siis Terry on Johni isa ja nii ma ka ühele teisele vanemale ütlesin, kui ta uuris, et kes raha kogub. Tuli aga välja, et Terry on Johni ema ja Mary on ka Johni ema. Tänapäeva värk noh.

*nimed muudetud