Amishite maal

Ilmaennustus valetas, Pennsylvanias oli ilm ilus ja amisheid oli piisavalt liikvel. Tegelikult olin ma lausa üllatunud, kui palju neid on. Lugesin ühest raamatust, et USAs ja Kanadas elab kokku veerand miljonit amishit. Ma ei tea, kui palju neist Lancasteri kandis elab, aga kaarikutega ringi sõitmas oli neid igal pool ja ka amishite maju hakkas palju silma.

Lühidalt iseloomustab amisheid selline sõnapaar nagu "lihtne elu". Nad on pärit Šveitsist, 18. sajandil Ameerikasse kolinud, aga elavad ikka veel enam-vähem samamoodi, nagu paarsada aastat tagasi. Neil on oma religioon, oma keel ("Pennsylvania Dutch") ja oma kombed. Suurem osa amisheid on farmerid. Nende jaoks on kõige olulisem pere ja jumal ja nad püüavad mitte kokku puutuda "välismaailmaga". Näiteks ei kasuta nad elektrit ega telefone, sest see oleks side välismaailmaga, samamoodi autosid. Nad riietuvad lihtsalt, käivad tihti paljajalu ja sõidavad ringi hobukaarikutega. Materiaalsed väärtused neid ei huvita - lausa uskumatu ju, et Ameerikas on ka niimoodi võimalik elada. Kohati hakkas kadegi. Teate küll seda unistust, et oh kui tore oleks elada kuskil väiksel saarel ilusa looduse keskel ja pidada lambaid...

Ma kujutasin ette, et kogu selle religioossuse ja töökuse juures on nad tõsised või isegi mornid inimesed, aga üldsegi mitte. Olid hoopis rõõmsa ja lahke näoga ja lehvitasid mööda sõites. Juhtusime noori nägema ka võrkpalli mängimas, mis on nende lemmiksport, oli see vast vaatepilt. Pildistada ei lubanud viisakus. Ega ise ka sellist tähelepanu ei tahaks. Muidu oleks nendega kindlasti huvitav rääkida.

Ei tea, on see amishite mõju või ei, aga Lancaster County on väga ilus, korras ja puhas. Peaaegu nagu Šveitsis...

Pildil on lisaks amishile veel üks selle kandi vaatamisväärsus: katusega sild :)




Iga poe ees on puu, mille külge saab hobuse siduda.

Jubepalavon

Meile on jõudnud suvi, täna oli 33 kraadi. Manhattani suvi. Temperatuur 30 kraadi. Ei, mitte selline 30 kraadi, mis Eestis üheks päevaks ilmudes rõõmsat elevust tekitab. Ja mitte ka selline istun-Mombasas-mere-ääres-palmi-all, puhub-mõnus-briis ja meri-kutsub-30-kraadi. Manhattani 30 kraadi on nagu saun, lämmatav niiskus vajub majade vahele ja sinna ta jääbki. Väljas jõuad vaevu kaks sammu astuda, kui higinired jooksevad mööda nägu ja selga alla. Konditsioneeritud office'isse jõudes valdab sind täielik õndsus. Jahenemist võib loota alles septembris. Kel vähegi võimalik, põgenevad siit. Isegi üle jõe Brooklynis on õhk hoopis kergem.

Ving reisiplaneerimise teemadel

Reisida meeldib mulle küll, aga mõnikord võtab planeerimine kogu energia ja tekib tunne, et ei viitsigi kuhugi minna. Siin on esmaspäeval tulemas Memorial Day, mis on nii suur püha, et selle puhul antakse isegi mu mehele puhkepäev. Loomulikult tekitab kolmepäevane nädalalõpp sellise tunde, et oleks nagu kohustatud kuhugi sõitma. Seekord läheme Pennsylvaniasse Lancasteri kanti - ja nagu selgus, läheb koos meiega sinna suurem osa USA kirdeosa elanikest, sest iga jumala bed-and-breakfast, kuhu me helistasime, on selleks nädalalõpuks juba täis. Omanikud ise olid ka üllatunud ja väitsid, et pole sellist tungi kunagi varem näinud. Ega me muidugi eriti vara ka planeerima ei hakanud, sest veel eelmisel nädalalõpul lubas weather.com järgmiseks nädalalõpuks Lancasteris vihma ja äikest. Eile uuesti vaadates oli see ennustus asendunud päikeselise ilmaga. Kui me lõpuks kõik organiseeritud saime (see autorent, millest esialgu lootsime autot laenutada, on pühade puhul kolmeks päevaks suletud...), ennustati jälle äikest. Kujutan juba vaimusilmas ette, kuidas me äikesetormis läbi turistidemassi murrame, et pildistada seda ainukest amishit, kes sellise ilmaga oma vankri ja hobuse on kuuri alt välja ajanud.

Samal ajal tuleb ka Eesti reisi planeerida, sest suvi on ju kohe ukse ees. Meil on kavas teel Eestisse paaripäevane stopover teha, ilmselt kas Amsterdamis või Islandil. Ma olen harjunud pileteid internetis broneerima ja erinevaid variante ja kuupäevi võrdlema, aga kahjuks stopoveri puhul pole see võimalik. Sestap olengi sunnitud leppima mingi tädi käest telefonis saadud infoga, et läbi Amsterdami maksaks kolmepäevase stopoveriga lend 2275 dollarit inimese kohta... samas kui expedia annab ilma stopoverita pileti hinnaks samal marsruudil 1500 dollarit.

Nüüd kuluks küll ära see Easy-button, mida Staples'is müüakse. $4.98 ja kõik su probleemid ongi lahendatud!

Sudoku

Üle-eelmisel aastal sain kingiks suure sudoku-raamatu. Nokitsesin neid vahetevahel tasapisi lahendada ja eile õhtul sain valmis viimase, 401. sudoku.

Jääb vaid loota, et see natukenegi aitab aju vananemist edasi lükata :P

Vihmamets pudelis

Meil kasvab kodus juba oktoobrist saadik väike vihmamets. See oli lapse science klassi projekt. Science on siin selline aine, mis kombineerib bioloogiat, keemiat ja füüsikat. Pudelis peaks olema vihmametsa mudel, ehk siis mullakihid ja muud tingimused on samasugused nagu seal ja tegemist on "isereguleeruva" süsteemiga, mis toodab ise kõike eluks vajalikku, nii et kasta pole taime vaja. Igatahes oktoobrist saadik on see taim seal pudelis kasvanud ilma meiepoolse sekkumiseta.

Top of the Rock

Külalisi oleme Rockefeller Centeri vaateplatvormile korduvalt saatnud, aga eelmisel laupäeval käisime lõpuks ise ka ära. Vaade on peaaegu sama hea kui Empire State Buildingu tipust, aga järjekorras ei pea ootama.

Ja Empire State Buildingut näeb ka.

No mida arsti...

Sel nädalal oli mul huvitav arstikogemus, käisin esimest korda elus podiaatri ehk siis jalaterapeudi juures. Siin on sellised natuke "teistsugused" arstid väga levinud. Kui kiropraktikute arvates saavad enam-vähem kõik probleemid alguse seljast, siis podiaatrite arvates on ilmselt just jalad kõikide tervisemurede põhjustajateks. Igatahes olin ma kõndides paar päeva ühes jalalabas valu tundnud ja otsustasin arsti juurde aja kinni panna. Kuigi siin pole asi nii hull, et selle aja peale kui südamearsti järjekord sinuni jõuab, oled sa juba infarkti surnud, siis nädala pidin ikkagi ootama ja loomulikult oli jalavalu selle aja peale läinud.

Otsustasin siiski arsti juurde minna ja küsida tema arvamust nende tallakrampide kohta, mis mind mõnikord piinavad. Vastus oli umbes selline, et maailmas on sadu tuhandeid inimesi sama probleemiga ja magneesiumi võtmisest võib kasu olla, aga võib ka mitte kasu olla, ja lihaste venitamisest võib ka kasu olla. Sellega oli ametlik osa läbi.

Siis kribas arst minu ankeedile mingeid märkusi ja küsis minult, et kust ma siis pärit olen. Kui kuulis, et Eestist, siis teatas, et ta oli ankeedi järgi kohe arvanud, et ma olen Ida-Euroopast, sest ainult seal kirjutatakse number 9 alt sellise kaarega. Hmm, seda teadsin ma küll, et ameeriklased number 7-t läbi ei kriipsuta ja et 1 on neil ainult post ilma selle väikse kriipsuta, aga seda ma polnudki tähele pannud, et 9 puhul teevad nad kriipsu sirgelt otse alla. See Ida-Euroopa jutt ajas mind küll turri, sest minu teada kirjutab kogu Euroopa numbreid ühtemoodi. Siis küsisin arstilt, milliseid jooksujalatseid ta minu jalgadele soovitaks. Arst andis paar soovitust, siis lisas ühe soovituse kohta, et see maksab 180 dollarit ja seda pole mõtet osta, kui just palju raha pole. Siis vaatas mulle sügavalt silma sisse ja küsis, kas mul on palju raha. Selle peale kuulutasin ma visiidi lõppenuks. Ja sellise 'konsultatsiooni' eest kasseerib arst kindlustusfirmalt mitusada dollarit sisse.

Hommikune unenägu

Täna hommikul nägin unes, et olin Tallinnas ja pidin just sel päeval ära sõitma, aga enne käisin veel Terje juurest läbi. Kusjuures kõige veidram oli see, et mina pidin sõitma koos lapsega Genfi ja siis laps pidi sealt üksi edasi Austraaliasse lendama. Igatahes kell kümme hommikul rääkisin ma Terjele, et mul on veel asjad pakkimata. Ma vist ei olnud päris kindel ka, mis kell lend läheb, aga kui ma tagasi koju jõudsin ja piletit vaatasin, siis selgus, et lend pidi juba kell 11.30 minema. Mul on täpselt meeles see tunne, kuidas ma muretsesin, kas ma jõuan asjad pakitud ja õigeks ajaks lennujaama. Igatahes jäin ma sellest lennust maha. Kui ma üles ärkasin, siis oli kell juba kaheksa, kuigi tegelikult on mehe ülesanne mind pool kaheksa üles ajada, et ma õigeks ajaks tööle jõuaksin. Ta väitis, et ta käis küll mind äratamas, aga ma magasin edasi.

Ei oskagi enam kedagi eelistada

Luisa tundus alguses huvitavam ja omanäolisem.
Birgitil on ilus hääl ja ise ka ilus.
Raimondo on hästi korralik.
Kellegi puhul ei teki tunnet, et ohhh, super.

Lugejakiri

Financial Times on avaldanud lugejakirja Jüri Uustalult:
...As documented by the Estonian press, the 'protesters' quickly helped themselves to looted goods from Armani and Hugo Boss stores. If they had truly been concerned about history, they would have looted a nearby bookstore instead... Hea, et ta kirjutas, sest FT poolt avaldatud suhteliselt lühikesest uudisest seda infot välja ei lugenud. Tundub, et Eesti sündmustest väljaspool Euroopat eriti palju ei räägita, sest samal ajal on nii palju muud toimumas - valimised Prantsusmaal, rahutused Türgis, Wolfowitzi skandaal. Minu käest on ainult üks inimene küsinud, mis Eestis õieti toimub, ja see oli minu endine ülemus Nigeeriast, kes on väga intelligentne inimene ja huvitub kõigest. Ei tea, ehk on aafriklastel kergemgi eestlasi mõista kui eurooplastel, sest nad on ise kaua võõra võimu all elanud. Ja muuhulgas mängis ka NL Aafrikas oma rolli. Aga üldiselt olen ma üsna masendunud kogu selle loo üle.