Askeldaja New Yorgis

Euroopa puudutus Teie kodus!

2010-11-12T22:56:00.002-05:00

Täna oli keegi poola nimega tädi meie ukse alt oma koristusteenust reklaamiva visiitkaardi sisse lükanud. Seal oli kirjas oluline müügiargument, nimelt "European touch".

Olen ennegi kohanud suhtumist, justkui oleks Euroopa värk midagi eriti peent. Peened mööblisalongid reklaamivad euroopalikku sisekujundusteenust. Sõbrannale nähvati riidepoes teda pilguga ülevalt alla mõõtes: "we have European sizes!" (Ta ei saanudki aru, et kas tema aasia kere oli selle peene poe jaoks liiga lühike või mis)

Aga kahjuks, jah, see vägev müügiargument mulle ei mõjunud ja euroopa puudutust teen ise kodus edasi.

Saladus

2010-03-29T18:07:00.004-05:00

Meil on teatavasti ülirangelt koeravaba maja ja ka majade-esisele plazale koeri ei lubata. Pirjo kunagi kirjutas sellest, kuidas sõbrad neil külas käies koera kotis sisse smugeldasid. Ja üks kord oleksin ma plazale sõitvalt eskalaatorilt peaaegu alla lennanud, kui valvur selle järsult peatas, sest keegi koeraga tädi julges eskalaatorile astuda.

Aga nüüd kostab meie kõrvalkorterist juba nädal aega õhtuti vägagi selgelt haukumist ja klähvimist. Kuna visuaalse vaatluse põhjal tundub, et naaberkorteris elavad korea tudengid, siis jääb muidugi alati võimalus, et tegemist on mõne peene elektroonilise lemmikloomaga...

Muide, sellist varianti pole ma Eestis veel kohanud, aga siin töötasin koos ühe tüdrukuga, kes pidas väikest valget koera nagu toakassi, nii et loom kuude kaupa õues ei käinud.

Osta või hooajapilet

2010-03-29T18:03:00.002-05:00

Lindpere kangelasteod jätkuvad. Seekord õnnestus tal lüüa liiga avavärav. Ühtlasi võitis Red Bulls Chicago Fire 1-0.

Go Joel! Go Red Bulls!

2010-03-20T22:04:00.003-05:00

Käisime täna vaatamas, kuidas õnnistati sisse uus Red Bull Arena. NY Red Bulls mängis Brasiilia klubi Santose vastu.

Mulle tuli täieliku üllatusena, et Red Bullsiga on hiljuti liitunud eestlane Joel Lindpere. Enamgi veel, Lindpere lõi selle mängu esimese värava! Ja mitte ainult selle mängu esimese värava, vaid ta läheb ajalukku sellega, et lõi esimese värava sellel uuel staadionil üldse.

p.s. ootamatult on saabunud suvi, 20 kraadi ja päikesepõletus. Ammuks see lumetorm meil oli...

Jätke võtmed väljapoole, kui te lahkute...

2009-11-21T14:14:00.002-05:00

... ütleb laul, aga meil on viimasel ajal õnnestunud neid tervelt kaks korda sissepoole unustada. Kui võtta arvesse, et eelneva viie aasta jooksul ei juhtunud seda kordagi, siis on see üsnagi tähelepanuväärne.

Esimene kord oli laps just sõbra juures sleepover'il käinud. Selle ürituse nimi ei ole küll eriti tabav, sest tegemist on sellise üritusega, kus kamp lapsi tuleb kokku ja tegeleb öö otsa kõige muu kui magamisega. Selle tagajärjel tuli tal järgmisel päeval kodus väike uinak ette võtta. Mees läks samal ajal trenni ja unustas võtme koju. Kui ta tagasi jõudis, oli laps nii sügavalt magama jäänud, et ta ei reageerinud ei uksekellale, telefonile ega muule mürale. Oh, noorus on ikka ilus aeg, suudaks ma ka nii sügavalt magada... Seega pidi mees alla maintenance office'isse minema ja paluma neil uks avada. Ta oli juba päris mures, et mis lapsega juhtunud on.

Paar päeva hiljem oli laps kooli minnes võtme kuhugi taskusse unustanud ja pidi jällegi maintenance office'it külastama. Nagu ta pärast uhkelt teatas, küsiti temalt isikuttõendavat dokumenti ja lasti mingitele paberitele alla kirjutada.

Selle nalja eest kasseeritakse iga kord 50 dollarit, nii et 100 dollarit läind nagu niuhti...

Ooops...

2009-11-21T14:03:00.002-05:00

Jalgpallivõistkonnas kogutakse raha treeneri kingituse jaoks. Saadab siis e-maili keegi Mary Smith*, et raha palume anda Terry Smithi* kätte. Kuna võistkonnas on poiss nimega John Smith*, siis mina tegin järelduse, et ju siis Terry on Johni isa ja nii ma ka ühele teisele vanemale ütlesin, kui ta uuris, et kes raha kogub. Tuli aga välja, et Terry on Johni ema ja Mary on ka Johni ema. Tänapäeva värk noh.

*nimed muudetud

Kuidas hoiduda seagripist

2009-09-12T14:09:00.002-05:00

Teatavasti ennustatakse sügishooaja puhul seagripi elavnemist. Laps käis täna jalgpallitrennis hooaega avamas ja seal teatati neile, et enne/pärast mängu ei suruta enam vastasvõistkonna liikmetel kätt, vaid hoopis plaksutatakse üksteisest möödudes.

Eestil on lootust

2009-07-14T18:49:00.002-05:00

Juhtusin ühest USA foorumist lugema küsitlust foorumikülastajatele, teemaks oli "Millistel riikidel on lootust 2050. aastaks jõuda arenenud riikide hulka?". Argentiina, Brasiilia ja Indoneesia kõrval pakuti ka Eestit.

Uuest kooliaastast

2008-10-30T21:40:00.002-05:00

Sellest aastast on laps 'middle school'is. Eelmisel aastal oli päris palju juttu sellest, milline suur muutus see saab olema, ja kuidas lastelt oodatakse nüüd suurt iseseisvust jne. Ma seda juttu muidugi eriti tõsiselt ei võtnud, sest miskipärast armastatakse siin vanemaid hirmutada. Aga mis siis teistmoodi on:

1) Kõigepealt muidugi on neil isiklikud lockerid, millest lapsed ise kõige rohkem vaimustuses on. Kindlasti olete filmides näinud neid kappe, milles hoitakse raamatuid, spordiriideid ja muud träna. Neid lukustatakse ümmarguse numbrikombinatsiooniga tabalukuga, millega kõik ameeriklased üles kasvavad, mujal pole ma selliseid näinud. Meeles peab pidama kolme numbrit ja siis tuleb keerutada kolm ringi vasakule ja siis kaks ringi paremale, umbes nii... Seni on laps pidanud ainult ühe korra kangiga mehe kutsuma lukku lahti murdma, sest see keeldus avanemast.

2) Kui seni toodi neile lõunasöök klassi (!), siis saavad nad ise sööklasse minna ja valida, mida nad tahavad süüa. Iga päev on valikus nii tervislik toit kui ka hamburger ja hot dog... Ma võin ju ennast kodus lõhki rääkida, aga on vist utoopiline loota, et 11-aastane poiss iga päev vabatahtlikult hamburgeri asemel hautatud juurvilju sööks?

3) Tunniplaanis on nüüd nädal A ja nädal B (erinevad tunnid) ja tuleb meeles pidada, kumb nädal on, ja millistel päevadel tuleb kaasa võtta võimlemisriided ja millistel saksofon...

4) Iga laps peab mingit muusikariista mängima õppima. Saksofon teeb kodus harjutades TUNDUVALT kõvemat häält kui ma arvasin...

5) Raamatukogust tuli aasta algul koju paber küsimusega, kas ma luban oma lapsel lugeda 'young adult' kirjandust. Need on sellised raamatud, mis on kas liiga jubedad või liiga keerulise sõnavaraga alla-14-aastaste jaoks. Loomulikult tormasid kõik lapsed pärast loa kättesaamist raamatukogust neid 'young adult' raamatuid laenutama.

6) (Kuri)kuulus middle school party - klassiõhtu-taoline üritus kõikidele paralleelklassidele koos. See tekitas eelmisel aastal mitmeid arusaamatusi ja kuulujutte ja mingil hetkel küsis laps minult murelikult, kas ta tõesti PEAB mingi tüdrukuga peole minema ja veel temaga tantsima ka... Asi jõudis niikaugele, et algkooli juhataja pidi e-maili teel kõigile vanematele selgitama, et tegemist ei ole paari-üritusega. Pidu olevat olnud väga lõbus, sai pizzat süüa ja poistega palli mängida.

7) Kui enne ei tohtinud lapsed koolist üksi lahkuda (ilma vanema saatjata), siis nüüd on see lubatud. Suurem osa muidugi seda võimalust ei kasuta.

Nii et ei midagi revolutsioonilist.

Ameerika presidendivalimistest

2008-10-05T17:39:00.003-05:00

Allikas

Mida kooliks varuda

2008-09-16T21:01:00.003-05:00

Kui muidu ei saaks arugi, et sügis käes, sest temperatuur püsib järjekindlalt 25 ja 30 kraadi vahel, siis üks on kindel - pärast Labour Day nädalalõppu septembri alguses tuleb jälle kooli minna. Traditsiooniliselt jõuab see vanematele kohale just selsamal viimasel koolieelsel nädalalõpul, ja siis tormavad nad kui üks mees kirjatarvete poodi, pikad nimekirjad peos.

Minu sõbranna oli selleks ettevõtmiseks isegi auto rentinud, et kogu perega äärelinna kaubanduskeskusse sõita. Paraku avastas ta kohale jõudes, et nimekiri oli koju jäänud, niisiis helistas ta mulle ja palus kooli kodulehelt nimekirja ette lugeda. Lisaks tavapärastele vihikutele-värvipliiatsitele-vildikatele sisaldas see järgmist (kogused ühe lapse kohta):

5 karpi number 2 harilikke pliiatseid (teritatud)
5 liimipulka
12 pakki post-it märkmepaberit
4 rulli majapidamispaberit
4 karpi salvrätikuid
5 purki Lysoli õhuvärskendajat ('Garden mist' lõhnaga)
1 karp band-aid plaastreid
1 karp antibiootilisi puhastuslappe
1 karp pooleliitriseid ziploc-kotte

Mõni asi tekitas minus küll küsimust, et mida nad seal koolis ikkagi teevad...

Tuli välja, et meil ei olnudki sel aastal nimekirja. Mina veel olin kindel, et ma olin selle lihtsalt suvel ära kaotanud.

Ilusat suve!

2008-07-09T17:44:00.003-05:00

Nüüd on selline lugu, et lendame suvepuhkusele Eestisse, vahelduseks siinsele 30-kraadisele leitsakule.

Nii et kohtumiseni augusti lõpus ja soovin kõigile ilusat suve!

Midagi uut

2008-04-24T06:45:00.002-05:00

- Where are you from?
- Estonia.
- Em... um?
- Estonia.
- Em... is it close to Bostonia?

Alaealistele alkoholi ei müüda

2008-03-09T18:22:00.002-05:00

Mees käis poes ja ma ei saanud kohe arugi, miks tšekile on kirjutatud "Birthdate" ja 6. august 1953, aga siis tegi mees mulle selgeks, et õlle ostmisel peab kassiir ju dokumenti küsima. Ju ta siis silma järgi pani sünnikuupäeva :)

Uputus

2008-03-09T18:00:00.002-05:00

Eile sadas ja sadas ja sadas terve päeva. Aknad olid üleni nii udused, et välja absoluutselt ei näinud. Mulle tuli meelde see lugu, kus Notsut ähvardas uppumisoht ja Christopher Robin ja Karupoeg Puhh sõitsid vihmavarjus teda päästma. Mina läksin siiski Whole Foodsi ilma vihmavarjuta, sest lisaks toidukottidele vihmavarju hoida pole eriti lõbus. Tänu kapuutsiga jopele ja kummikutele ei saanud ma üldse märjaks, aga veekindlast nailonist kotis olnud telefon keeldus koju jõudes pilti näitamast ja raputades sirises sealt vett välja. Nailonkotis oli rahakott, milles olevad dollarid said läbimärjaks. Täielik müstika.

Veidrad lood bussidega

2008-02-08T19:47:00.000-05:00

Laps küsis, miks garaazhi sõitvatel bussidel on numbri ja marsruudi asemel kiri "next bus please", aga mitte "out of service". Kes teab? Mina küll ei tea. Kuna tavaliselt näeme neid busse sõitmas mööda sellist tänavat, kus liinibussid ei käi, siis võib seda järgmist bussi seal ootama jäädagi.

Aga mõnikord läheb busside elektrooniline numbritabloo rikki ja numbri asemel on kiri "Call 911". Kui ma esimest korda nägin sellist bussi peatusse sõitmas, siis ma mõtlesin esimese hooga, et ehk on terve bussitäis rahvast pantvangiks võetud ja bussijuht on mingit salanuppu vajutanud, millest röövijatel aimugi pole, aga mis annab teistele inimestele teada, et tuleb politseisse helistada ja teatada, et buss on röövitud. Kuna ma nägin, et teised inimesed rahulikult selle bussi peale ronisid, siis julgesin ise ka ikka peale minna ja mingeid erilisi sündmusi bussis ei toimunud.

Lotte esmalinastus New Yorgis

2008-02-06T21:04:00.000-05:00

Eelmine aasta lõppes filmireklaamiga, olgu selle aasta esimene postitus siis samuti filmireklaam!

29. veebruarist 16. märtsini toimuva Rahvusvahelise Lastefilmifestivali kavast oli rõõm leida ka meie oma Lotte. Ei tea ainult, miks nad väidavad, et tegu on esmalinastusega USAs? Meie juures on seda filmi ikka mitukümmend korda näidatud :P

The Singing Revolution

2007-12-30T15:53:00.000-05:00

New Yorgis on viimased paar nädalat olnud võimalik vaadata dokumentaalfilmi Eesti laulvast revolutsioonist. Filmi näitamist pikendati kaks korda, kuna see osutus ootamatult populaarseks. Homme ja teisipäeval kell 12 saab filmi veel näha East Village'is 2. avenüü ja 12. tänava nurgal. Kui me käisime, siis oli täissaal (suhteliselt väike, aga ikkagi), kusjuures suur osa inimesi ei näinud välja nagu eestlased. Mõtlesin, et nii huvitav oleks teada, kes need inimesed on, miks nad seda filmi otsustasid vaadata, ja mida nad sellest arvasid. Aga hea film oli. Ise olin 20 aastat tagasi ju veel koolilaps ja selle ajaga läheb nii mõnigi asi meelest, praegu ju tundub Eesti iseseisvus nii enesestmõistetav. Mehele avaldas kõige rohkem muljet see, kuidas kõik toimus vägivallata. Laps tahtis teada, miks eestlased ameeriklasi B-52 pommitajatega appi ei kutsunud...

Neil, kes elavad USAs, aga mitte New Yorgis, on võimalik filmi kodulehel toetada filmi näitamist teie kodukohas.

HÄID JÕULE KÕIGILE!

2007-12-24T21:01:00.000-05:00

Ühepäevapiparkoogid

2007-12-22T22:40:00.000-05:00

Siiri tehtud taigen oli nii hea, et kaks plaaditäit piparkooke sai juba küpsetamise päeval viimseni ära söödud! Need piparkoogid olid sama maitsega kui tädi Alma tehtud piparkoogid minu lapsepõlves. Tädi Alma oli minu vanaema täditütar, tõeline perenaine, kes oskas imehästi nii süüa teha, õmmelda kui kududa. Kui ma väike olin, siis tegi tädi Alma suguvõsa lastele pühade puhul selliseid vahvaid kingikarpe, milles olid piparkoogid, küpsised ja mandariinid. Nende piparkookide maitse on mul siiani meeles.

Lapse koolis on piparkookidega terve sein ehitud. Piparkoogid on laste küpsetatud ja kaunistatud.

Minu uus hobi

2007-12-20T22:34:00.000-05:00

Minu uus hobi on see, et ma käin lapsega passipilte tegemas. Täna käisime kolmandal katsel, mis jällegi ebaõnnestus. Ega ausalt öeldes poleks arvanudki, et see nii raskeks osutub :)

Põhjalikud instruktsioonid olid mul välja trükitud, hoolikalt läbi loetud ja pähe õpitud. Kahjuks selgus, et fotograafe minu instruktsioonid eriti ei huvita. Nemad teevad ainult Ameerika passi jaoks pilte meetodil "klõpsa siia". Õnneks on USA passipilt Eesti omast veidi suurem ja väiksemaks lõigata saab ju pilti alati. Mis aga kvaliteeti puutub, siis tundub, et USA passi puhul see eriti oluline polegi.

Niisiis, esmaspäeval lahkusin töö juurest pool tundi varem, et jõuaks lapse kaasa haarata ja enne kuut fotograafi juurde. Pilt nägi minu arvates päris kena välja, värvid normaalsed, silmad olid õigel kõrgusel ja pea oli küll väiksem kui täiskasvanu puhul nõutakse, aga lapse puhul peaks pass.ee andmetel ka väiksem pea sobima. Läksin siis rõõmsalt järgmisel päeval avaldust konsulaati viima. Konsul ütles kohe, et pilt ei sobi, sest kõrvade all on varjud. Pagan, neid varje ei pannud ma üldse tähele. Ja siis veel, et pea võiks ikka ka suurem olla... Olgu, ma ei hakanud jälle töölt varem ära minema, vedasin õhtul lapse järgmisesse kohta, mis õnneks kauem lahti oli. Sealt sain sellise jubeduse, millega ei hakka üldse katsetamagi. Nägu on kaunilt kollane ja ülevalgustatud, lõuaalust varju ma ei mainigi... Järgmine koht, mida soovitati proovida, oli muidugi juba kell viis kinni pandud.

Täna oli mul vaba päev, laps aga vabanes alles kell neli, nii et tormasime ummisjalu järgmise fotograafi juurde. Esmamulje oli hea, sest nägin seinal väljatrükke erinevate riikide passipiltide nõuetest, Eesti oma küll polnud, aga tean, et eestlasi oli seal varemgi käinud. Sain siis pildid kätte, kõik tundus kena, pea oli otse, varjud olid minimaalsed, silmad õigel kõrgusel, pealae ja lõua vahemaa õige... Vudisime siis jälle koju. Kodus võtsin pildid välja ja esimene asi, mida nägin, on kenad punased silmad. Kusjuures võiksin vanduda, et fotograafi juures need silmad punased ei olnud, ei tea, kas oli valgus teine või mis, aga igal juhul pole mingit kahtlust, et need pildid ei kõlba. Lapsel hakkab huul juba kergelt värisema, kui ta kuuleb sõna "fotograaf" või "passipilt". Positiivne on asja juures see, et enne juulit tal ilmselt ühtegi reisi ette ei tule, nii et tühja sellest jaanuaris aeguvast passist, suveks ehk saame selle õnnetu pildi ikka kuidagi kätte ;)

A New York moment...

2007-12-12T19:51:00.000-05:00

Ootan tänava ääres, et jalakäijatele süttiks roheline (tegelikult küll valge) tuli ja saaks üle tee minna. Minust venib aeglaselt mööda katkematu autorida. Järsku näen otse enda nina ees järgmist vaatepilti: autos mängib mõnus rokk, mees istub autoroolis, trummipulgad käes ja lööb ennastunustavalt "trummi", nagu oleks oma bändiga laval. Hea tuju ülejäänud päevaks garanteeritud.

Halbade harjumuste ohver

2007-11-26T21:33:00.000-05:00

Miks ei võiks inimesed ometi oma vigadest õppida, selle asemel, et neid korrata? Ikka ja jälle, kui mul on vaja ära teha mõni mitte eriti kutsuv töö, läheb käiku seesama tobe käitumismuster.

Esmaspäev: Võtan vastu otsuse, et töö saab tehtud reede õhtuks, sest ma lihtsalt ei kannata seda, kui pean terve nädalalõpu mingi töö pärast põdema.

Teisipäev: Hommikul tundub, et aega on küllalt, vaatan enne veel internetist uudised ja Eesti ajalehed üle. Pärastlõunal on aju liiga väsinud, seega tegelen teise tööga, mis eriti süvenemist ei vaja.

Kolmapäev: Vaba, hommikul vaja lapsega üks käik ette võtta, pärastlõuna: väsinud.

Neljapäev: Kes siis Tänupühade ajal tööd teeb, mõni vaba päev võiks ju inimesel ka olla?

Reede: Vt. teisipäev. Lisaks toimub töö juures mingi märul, sest pühade aeg ju. Vaikusest ja rahust pole juttugi.

Laupäev: Pagan küll, miks ei võiks ma teha sellist tööd, mida kohe kuidagi ei saa koju kaasa võtta? Unistuste ametid: juuksur, aeroobikatreener, müüja. Otsustan, et jätan töö pühapäevaks, sest üks vaba päev võiks ju inimesel ka olla.

Pühapäev: Vaatan hommikul kiiresti veel uudised üle. Lükkan märtritoonil tagasi pakkumise mehe ja lapsega parki ja muuseumi minna. Kella poole viie ajal võtan töö ette ja endalegi üllatuseks on see kahe tunni pärast valmis. Mõtlen kahetsusega, et oleksin need kaks tunnikest vabalt juba nädala alguses leidnud ja võtan vastu kindla otsuse mitte kunagi enam tegemata asju edasi lükata.

Aaarrrggghhhhh!!!

Must Reede

2007-11-23T18:33:00.000-05:00

Stockmanni hullud päevad pole selle kõrval midagi. Jah, just täna on see päev, mida ostuhullud Ameerikas on pikisilmi oodanud. Nimelt tähistab Tänupühadele järgnev reede siin jõulu-ostuhooaja algust. Ja et keegi jumala eest seda maha ei magaks, siis avatakse paljud poed Mustal Reedel juba kell 4 või 5 hommikul ja pakutakse "piiratud koguses" kaupa eriti soodsa hinnaga. Mõned, tõsi küll, kogunevad sappa juba tund-paar varem. Aga sellest pole lugu, sest Tänupühad on ju traditsiooniline liigsöömispüha ja kui kõht on kalkunist punnis, siis magada niikuinii ei õnnestu. Arvate, et keegi ei viitsi hakata kella neljaks hommikul poodi minema? Eksite, sest mis saaks olla hullem sellest, kui et jõuad poodi alles kell 9, ja see allahinnatud träna, mida sul tegelikult vaja pole, on juba su naabrite poolt kõik ära ostetud. Hoolimata Ameerikat ähvardavast majanduskriisist ennustatakse, et ostlejad kulutasid täna 20 miljardit dollarit.

Surres võidab see, kel rohkem asju!

Millega sisustada vaba aega

2007-11-19T21:29:00.000-05:00

Kui ma veel koolilaps olin, siis kadestasin oma vanemaid, sest neile ei antud töölt koduseid töid teha. Ülikooli lõpuaktusel ohkasin kergendatult, sest arvasin, et kodutööde aeg on nüüd lõpuks ometi selja taha jäänud. Ma lihtsalt ei osanud ette arvata, et kunagi hakatakse mu lapsele koolist andma kodutööks mitmeid projekte, mis näevad ette vanemate osalust.

Eelmisel nädalal lõbustasime ennast kolmemõõtmelise maastiku loomisega, mis pidi koosnema vähemalt kümnest pinnavormist/veekogust. Laps joonistas väga entusiastlikult TzHaar regioni plaani, mis nägi ette veealuseid koopaid ja muud huvitavat, nagu the Volcano of Doom ja the Cliffs of Bloodlines. Mis aga puutus plaani teostamisse, siis tema entusiasm mõnevõrra rauges. Loomulikult olin see mina, kes käis läbi prügikogumisruumid ja kauplused lootuses penoplasti leida. Siis kulus tükk aega erinevate variantide katsetamisele. Vanapaberist papi tootmine jäi seekord vahele, sest mind hirmutas juhend, mis nägi ette ämbri poolenisti liimiga täitmise. Suure vaevaga leitud penoplast käiku ei läinudki, sest osutus liiga rabedaks. Ühiste jõupingutuste tulemusel sai projekt tähtajaks kenasti valmis. Mis muud, kui jääme ootama uusi ja huvitavaid väljakutseid!

Jalgpall selleks korraks läbi

2007-11-18T22:01:00.000-05:00

Sügisene jalgpallihooaeg on selleks korraks läbi. Oli ka aeg, sest ilmad on üsna jahedaks läinud. Ei, mitte et lastel külm oleks (ja mõned mängivad ikka veel lühikestes pükstes), aga vanematel hakkab tundide kaupa staadionil passides päris jahe. Täna näiteks oli finaalmäng kell 8.30 hommikul, tuul puhus ja üldse... Meie võistkond lõpetas kokkuvõttes 2. kohaga! Nii et suhteliselt hea tulemus, aga see oli meie muidu võidukale võistkonnale üldse esimene kaotus sellel turniiril. Aga noh, peaasi, et lõbus on. Ma ise tunnen juba, et hakkan muutuma tõeliseks soccer mom'iks. Mida vanemaks lapsed saavad, seda huvitavamaks mängud lähevad. Tõsi küll, selliseid vapustavaid kriiskeid ma ikka kuuldavale ei too, nagu mõni ema seal staadionil. Aga ükskord teen ma kindlasti endale lõpuks ometi selgeks, mis asi see offside ikkagi on.

Uus-Inglismaal on puud punasemad

2007-11-14T21:17:00.000-05:00

Paar nädalat tagasi käisime Connecticutis värvide mängu vaatamas. Kahjuks on loodus sel aastal veidi segaduses, sest nii kaua oli soe (tänagi tõusis temperatuur jälle 16 kraadini). Nii ei tea ju puud, millal peaks värvi muutma. Puud olid sellegipoolest ilusad. Ainult paar tundi autosõitu New Yorgist, ja oledki looduse keskel. Tean küll, et värvilised puud pole tegelikult eestlase jaoks midagi erilist. Mõtlesin tükk aega, et mille poolest ikkagi näiteks Connecticuti sügismaastik Eestist erineb ja jõudsin järeldusele, et seda värviliste puude massi on siin rohkem. Maapind pole mitte tasane, vaid laugjalt künklik ja seega on neid värvilisi puid korraga hästi palju näha. Lõuna-Eestis on ka kuppelmaastik, aga sealsed metsad koosnevad vist rohkem okaspuudest, mis värvi ei muuda. Ma ei mäletagi, kas ma Eestis vahtrametsa olen näinud.

Lehevaatlemine on siin popp üritus, suurem osa bed-and-breakfaste Litchfieldi kandis on vaatamata suhteliselt kõrgele hinnale välja müüdud. Lootsin küll, et ehk saab seekord tavalises anonüümses hotellis peatuda, aga lõppes asi ikkagi ühe tädi juures kodus. Bed-and-breakfast on selline kahe otsaga asi, tal on oma võlu, aga tihti kaasnevad sellega mitmesugused ohud, nagu kriuksuvad põrandad, kohustus pererahvaga suhelda, liigkülmad toad ja kopitus riidekapis. Seekord läks õnneks, teise toa reserveerinud pere ei ilmunudki välja, vannituba oli ainult meie päralt ja perenaine ise oli no-nonsense endine njuujorklane.

Puhtusest, meditsiinisüsteemis ja mujal

2007-11-08T22:14:00.000-05:00

Suurem osa ameeriklasi armastab puhtust väga. Nende kapis seisab terve rida desinfitseerivaid vedelikke ja pulbreid, mida kangemad, seda uhkem. Telekas näidatakse ridamisi reklaame, milles hoolitsev ema käib lastel järel pihustiga, mis tapab 99,99% baktereid. Teksased ja ka käterätid lendavad pärast ühte kasutuskorda pessu. Ükski endast lugupidav ameeriklane ei mõista, kuidas saab suhu pista otse metsast korjatud mustikat (desinfitseerimata!). Avalikus vetsus on ka päris huvitav jälgida neid, kes osavalt kogu aeg paberitükiga manööverdavad, et käsi ei peaks puutuma ei veekraane ega ust.

Samas aga on tänavad täis vormiriides meditsiinitöötajaid. Üks kord tuli Pirjoga jutuks, et tallegi on see silma hakanud. Meie kandis on nimelt mitu haiglat ja seega suhteliselt suur arstide ja õdede kontsentratsioon. Ja nad kõik kappavad igasuguse ilmaga tänaval, valge kitli hõlmad lehvimas või siis helerohelises tuunikas ja pükstes. Tihti veel nimesilt ka rinnas, millet võib lugeda, millise ala spetsialistiga tegu on. Mina küll ei usu, et neile mitu komplekti antakse, üks haiglas kandmiseks ja teine tänavale. Jääb vaid üle loota, et kirurgid siiski enne operatsiooni riideid vahetavad... Samamoodi marsitakse igale poole haiglasse/polikliinikusse saabastes sisse. Ei mingeid kilesusse. Vähe sellest, kui arst palub lapsel läbivaatuslauale ronida, siis pole kombeks saapaid ära võtta! No ei saa lihtsalt aru sellest süsteemist.

Kikude näitus

2007-11-06T22:31:00.000-05:00

New Yorgi Botaanikaaias Bronxis näidatakse praegu kikusid. Ei, mitte hambaid, vaid jaapani kikusid ehk krüsanteeme. Tegemist on traditsioonilise jaapani kunstivormiga, mis tähendab seda, et kikud pannakse kasvavama kindlas süsteemis. Neid süsteeme on erinevaid, näiteks ühe varre küljes hästi palju õisi, mis suunatakse teatud vormis kasvama, või siis palju krüsanteeme teatud mustri järgi reas, mis peavad ühepikkuseks kasvama ja kõik ühel ajal lahti minema. Mõned kujundid nõuavad rohkem kui aasta hoolt, enne kui valmis saavad. Need suuremad õied on nii suured kui kaks minu rusikat kokku ja nende varred võivad kasvada inimese pikkuseks. Päris uhke vaatepilt, isegi kui sügavam filosoofiline taust arusaamatuks jääb.

Lisaks saab veel näha bonsaid, jaapani samurai-võitlust ja muudki. Ilusa ilmaga on tegelikult mõnus niisamagi Botaanikaaias jalutada.

Botaanikaaed

Nalja kah

2007-11-04T15:18:00.000-05:00

Eks olete vist ise samuti kogenud, kuidas otsid google'ist midagi ja google siis pakub, et "did you mean to search for...". Kui google on päris osav otsitavat leidma, siis Netflixi pakutavatest variantidest küll alati abi ei ole.

Näiteks täna otsisin Doctor Zhivago filmi, aga ei teadnud, mis selle pealkiri inglise keeles on. Panin siis Netflixi otsingusse kõigepealt Dr. Jivago, Netflix pakub mulle vastuseks Dr. Monica Neagoy, Dr. Dre ja Dr. Lisa Ganjhu. Noh et ühed doktorid kõik :) Proovisin siis panna otsingusse Pasternak, vastuseks tuleb film nimega "The story of Louis Pasteur". Whatever...

Karm kord

2007-11-02T22:01:00.000-05:00

Seal, kus mu laps jalgpalli mängib, on selline kord, et kui vähemalt seitse last kohal ei ole, loetakse mäng kaotatuks. Kuidagi on nii juhtunud, et kaks korda pole erinevatel põhjustel võistkonda kokku saadud. Esimene kord mängis meie võistkond viiekesi seitsme vastu ja nad võitsid! Kahjuks loeti see meie kaotuseks ja teine võistkond sai võidupunktid. Teine kord ei olnud ka teine võistkond täies koosseisus ja mäng lõppes viigiga, aga loeti siiski mõlema võistkonna kaotuseks :( Reeglid on reeglid, aga kurb ikkagi. Sellest hoolimata oleme veel kahe võistkonnaga esikohta jagamas!

New Yorgi Halloweeni-võistluse võitja

2007-10-31T11:38:00.000-05:00

Siit võib näha, mis juhtub siis, kui New Yorgi majaomanike-vaheline võistlus Halloweenikaunistuste alal kontrolli alt väljub:

Greenpointi blog
Veel fotosid samast majast

Lapsesuu

2007-10-30T20:37:00.000-05:00

Millest ta mõtleb, räägib ja kirjutab.

Kõnelused spordiklubis

2007-10-30T19:32:00.000-05:00

Spordiklubis käib üks mees, kellele meeldib üle saali teistega eriti kõva häälega vestelda. Tavaliselt räägib ta pesapallist. Pikalt ja põhjalikult. Yadda-yadda-yadda. Õnneks sai pesapallihooaeg vist hiljuti läbi. Eile õhtul aga selgus, et mehe elus on toimunud rõõmus sündmus, nimelt tõi tema naine eelmisel nädalal ilmale priske poisslapse. Lisaks mehe kahele tuttavale oli ka ülejäänud saalisviibijatel võimalus kuulata valjuhäälset pikka ja detailset kirjeldust keisrilõikest, mille käigus arsti käsi vääratas, nii et ta naise põide sisse lõikas, ja sellele järgnenud probleemidest. Usun, et eriti nautis seda kirjeldust minu kõrval jalgratast väntav üsnagi suure kõhuga lapseootel naisterahvas.

Hambakindlustus

2007-10-29T21:50:00.000-05:00

Hambaravikindlustus USAs on üks huvitav nähtus. Teatavasti on hambaravi Ameerikas üsna tulus äri. Kindlustuse põhiline väärtus ei seisne mitte selles, et hambaravi on teatud ulatuses kaetud, vaid hoopis selles, et hambaarstil on kindlustusega sõlmitud leping, mis lubab patsiendilt iga teenuse eest vaid teatud kindla summa nõuda. Kindlustus on omaette teadus ja tuleb igati kasuks endale põhjalikult selgeks teha, mille eest ja kui palju sa maksma pead, sest eksima kipuvad nii hambaarsti abilised, kes rahaasju ajavad, kui ka kindlustus ise, nii et kõik nende poolt saadetavad arved ja aruanded tuleb endal üle kontrollida. "Pisike" viga võib patsiendile maksma minna sadu dollareid.

Väike näide kindlustuse imepärasest maailmast: keskmise suurusega valguskõvastuva plommi eest kasseeriks meie hambaarst vastavalt oma hinnakirjale 350 dollarit. Meie kindlustusega on aga arstil selle teenuse eest kokkulepitud hinnaks 97 dollarit. Edasi läheb veel huvitavamaks: kindlustus on otsustanud, et tagumistesse hammastesse tuleks raha kokkuhoiu huvides panna mitte valguskõvastuvad, vaid hoopis hõbeplommid (ma ei tea, kas tegelikult ükski Manhattani hambaarst neid enam kasutabki). Sellise hõbeplommi kokkuleppehind on ainult 74 dollarit. Kuna patsient valis kallima variandi, siis tuleb tal oma taskust maksta arstile 97-74 ehk 23 dollarit. Lihtne ja loogiline, eks ;) Ülejäänud 74 dollarit tasub arstile kindlustusfirma. Kui sul aga kindlustust pole, siis maksad rõõmsalt oma taskust mitte 97, vaid hoopis 350 dollarit. Seega on arstidel tunduvalt kasulikum ravida neid, kellel kindlustus puudub. Eriti tuntud ja populaarsed hambaarstid ei hakka kindlustuslepingutega jamamagi, sest neil on piisavalt patsiente, kellelt täie rauaga raha nõuda.

Soolane ja magus

2007-10-27T18:28:00.000-05:00

Minu ja lapse siinne lemmikjäätis on Häagen-Dazsi chocolate peanut butter. Jah, just nii, shokolaad ja maapähklivõi koos. Kõlab nagu eriline jälkus, eks ole, aga miskipärast just see soolase ja magusa kooslus läheb meile nii hästi peale. Kahjuks seda meie kodulähedases poes ei müüda ja täna haarasin vist Whole Foodsist viimase topsi. Loodan, et seda sinna veel tekib.

Samas jääb mulle täiesti mõistetamatuks see kooslus, mille peal ameerika lapsed üles kasvavad, nimelt peanut butter ja jelly võileivad. Ehk siis maapähklivõi ja moos saial. Brrr. Kunagi 4-5 aastat tagasi olime Londonis ja meiega samas hotellis oli üks ameerika pere. Kui nad hakkasid ära sõitma, pakkus naine meile oma poolikut maapähklivõi purki, et teil on ju laps, ja oli väga imestunud kuuldes, et meie laps seda ei tarbi.

Eelmisel aastal pakkus keegi mulle meresoolaga maitsestatud shokolaadi. Mmm, see oli hea. Kahjuks ei mäleta ma enam, kes seda valmistas. Kui keegi teab mõnda head meresoolaga shokolaadi, andke teada.

Eesti keele tund

2007-10-17T20:25:00.000-05:00

Otsustasime lapsega, et võtame eesti keele korralikult käsile. Organiseeritult. Grammatika ja puha. Paar päeva tagasi toimus meil esimene eesti keele tund. Nalja sai kõvasti. Eks edaspidi paistab, kui palju see eesti keele arengule kaasa aitab.

Raamaturiiulist jäi näppu paar aastat tagasi ostetud Tiiu Puigi (Puiga?) 'Õigekirjaõpik'. Lootsin, et ehk leiab sealt sobivaid harjutusi. Lugesin lapsele pidulikult ette: 'Lause on sõnadega öeldud mõte. Lause algab suure tähega.'. Laps vaatas mind pika pilguga ja kergitas kulmu. Okei, okei, see on ehk tema jaoks tõesti liiga titekas. Esimene harjutus käis mulle igatahes üle jõu. Seal tuli jutukeses laused kokku lugeda ja leida kõige lühem lause. Lühikese lause näiteks oli raamatus toodud 'Sajab.'. Samas ei osanud ma seisukohta võtta, kas lugeda lauseteks ka 'Sügis.' ja 'Kodus!'. Tuginedes siinses koolis õpitule, keeldus laps neid jupikesi lauseks tunnistamast. Kas oli äkki nii, et lauses peaks ikka verb olema? Igatahes otsustasime selle osa vahele jätta.

Edasi võtsime käsile harjutuse, kus tuli erinevatest tulpadest valida sobivad sõnad, nii et kokku tuleks lause. Laps moodustas rõõmuga lauseid stiilis 'Poiss hüppab koolis' ja 'Vanaema kirjutab koolis harjutust' ning lagistas naerda (tegelikult pidi poiss muidugi hoopis üle kraavi hüppama ja vanaema lapsele muinasjuttu lugema). Järgmises harjutuses tuli sulgudest sobiv sõna valida ja jällegi selgus, et enam-vähem kõik sõnad sobisid. Näiteks 'Tänaval tuleb olla väga kiire' on ju sama hea lause kui 'Tänaval tuleb olla väga tähelepanelik', eks ole.

Viimane harjutus oli veel kõige lõbusam, sest seal tuli igale linnule/loomale/putukale valida õige häälitsus. Ega ma isegi päris kindel ei olnud, kas pääsuke sidistab või vilistab, ja kas kärbes piriseb või piniseb, aga lõpuks leidsime ikka kõigile mingi häälitsuse.

Järgmine kord jälle.

Sportlik laupäev

2007-10-07T12:09:00.000-05:00

Vahelduseks pesapallile püüab Ameerika Noorte Jalgpalliorganisatsioon innustada ameerika lapsi ka (euroopa) jalgpalli mängima. Näiteks Manhattanil korraldavad nad igal sügisel septembrist novembrini nädalalõputurniiri, kuhu võivad kõik soovijad registreeruda. Minu arvates on see igati tore üritus, sest siin linnas on ju plei-deidindus põhiliselt vanemate organiseerida ja pole eriti võimalusi poistekampadel suvaliselt kokku tulla ja tänaval palli taguda, nagu mõnes väiksemas kohas. Minu laps osaleb sel aastal esmakordselt ja on väga rahul. Oma osa rahulolus mängib kindlasti see, et ta on üsna tugevasse võistkonda sattunud. Võistkonnad paneb kokku arvuti, püüdes arvestada eelnevat mängukogemust, vanust jne. Juhendavad lapsevanematest vabatahtlikud. Mängud toimuvad Con Edisoni elektrijaama juures suurel spordiplatsil, mille olemasolust mul aimugi polnud, kuigi elame sellele üsna lähedal.

Ilm teeb meil selliseid trikke, et vaatamata oktoobri saabumisele oli eile ikka 27 kraadi ja vaesed jalgpallurid pidid lagipähe säravat päikest kannatama. Pealtvaatavad lapsevanemad püüdsid muidugi varju hoida ja mõnel oli isegi vihmavari päikese eest kaitseks kaasa võetud. Pärast mängu kasteti seda osa väljakust, millel muru oli ära kuivanud, mis andis vapratele jalgpalluritele võimaluse ennast veejoa all jahutada.

Ise otsustasin eile ka tubliks hakata ja üle pika aja sai jalgrattalt tolm maha lükatud ja tegin väikese sõidu mööda jõe äärt. Minu suureks üllatuseks ei jäänud valusaks mitte see piirkond, mida arvasin, vaid hoopis käelabad kippusid lenksu pigistades krampi. Eks peab veel harjutama. Nüüd tuleb välja uurida, kus üldse sõita saab. Mööda jõe äärt läheb küll jalgrattarada nii Manhattani ida- kui lääneküljel, aga muidu pole liiklus siin eriti jalgrattasõbralik. Siiri on ikka päris vapper, et igal pool rattaga ringi kihutab.

Mida me teame juustust

2007-10-03T19:55:00.000-05:00

Lapsel oli prantsuse keeles koduseks ülesandeks kirjutada paberile 10 asja, mis on pärit Prantsusmaalt. Kuna talle kohe 10 asja pähe ei tulnud, siis küsis ta minu käest. Ma arvasin, et koolitöö tuleb ikka temal endal ära teha, aga väikese vihje võin ju anda. Andsin vihjeks sõna "juust" ja lootsin, et ehk tuleb talle pähe brie või camembert või veel midagi head. Laps mõtles natuke ja pakkus siis "gorgonzola! eee... mozzarella!" Siis tuli mulle juustuteema jätkuks meelde, et fondüüd* peaks laps ometi teadma. Andsin siis vihje, et mis saab juustust, kui see ära sulatada. Laps mõtles hoolega järele ja teatas siis: "Või!"

*Ega ma polegi kindel, kas see on üldse prantsuse värk...

Veidi koolist

2007-09-27T21:35:00.000-05:00

Uue õppeaasta algusest on nüüd mitu nädalat möödas (lapsel, mitte minul) ja esimesed muljed käes. Nagu tavaliselt, jaotati lapsed jälle paralleelklasside vahel ümber. Nii et kooliaasta esimesel päeval lähed kooli ja siis alles saad nimekirjast teada, kes su õpetaja on ja kes su klassis on. Lapsel kiskus algul suu veidi viltu, sest ühegi suurema kambajõmmiga eelmisest aastast teda kokku ei pandud. Ilmselt nii see mõeldud oligi, sest sellised sõpruskonnad kipuvad klassis väga lärmakalt oma asju ajama. Aga loomulikult leidis ta juba esimese päeva lõpuks oma klassist kaks uut sõpra, kes sama innukalt Runescape'i mängivad.

Eelmisel nädalal oli koosolek, kus lastevanematel oli võimalus tutvuda õppeprogrammi ja õpetajaga. Kuigi õpetajad on meie koolis kõik väga head, on nad üsna erinevad isiksused ja esimesel kohtumisel tundus, et nii mõnigi vanem tundis oma tupsununnukese pärast muret, sest meie õpetaja jättis üsna karmi mulje. Näiteks teatas ta alustuseks, et ta ei poolda seda teooriat, et lapsi tuleb pidevalt kiita, sest see kasvatab lastes eneseusku. Tema arvates kasvab eneseusk hoopis oskuste kasvades. Ühesõnaga, kui väike Johnny matemaatikaülesandega hakkama ei saa, siis tuleb talle matemaatika selgeks õpetada, mitte tal pead paitada ja talle rääkida, kui hästi tal ülesanne välja tuli. Makes sense to me... Siis rääkis ta veel enesekontrolli olulisusest. Aga samas soovitas ta vanematel lasta lastel olla lapsed ja mitte lubada neil vaadata igasuguseid jõledusi telekast. Ja sünnipäevakoogi kõrvale soovitas pakkuda piima (meil tähistatakse koolis sünnipäevi). See viimane oli ilmselgelt mõnele vanemale liig, aga mulle hakkas ta päris meeldima. Tundsin isegi veidi kadedust, et tal on see piiride seadmine tunduvalt paremini käpas kui mul. Ah jaa, lapsele muidugi meeldib õpetaja väga, muuhulgas ka sellepärast, et "ta ei ole range"...

Üllatus akna taga

2007-09-21T21:50:00.000-05:00

Eile õhtul toimus meie akna taga jõel ilma igasuguse hoiatuseta 15-minutine ilutulestik, mis oli peaaegu sama uhke kui iseseisvuspäeva oma. Oleks see päev varem toimunud, siis oleks see sobinud hästi tähistama minu lapse sünnipäeva, aga 20. septembriga ei osanud me ühtegi püha seostada. Hiljem selgus, et tähistati New York Water Taxi 5. sünnipäeva.

Eestis on rohi rohelisem

2007-09-16T19:59:00.000-05:00

Nii. Nüüd on juba neli nädalat möödas sellest, kui me Eestist tagasi jõudsime. Nagu ikka, lõppes puhkus liiga ruttu. Mõned sõbrad ja sugulased jäidki kahjuks nägemata, sest meil ei õnnestunud samadel kuupäevadel Eestis viibida... Kuna ilm on New Yorgis soe, siis sai mõnda aega veel teeselda, et suvi ikka veel kestab. Paar nädalat võis nautida üleminekuperioodi, kuni jätkus eesti leiba, kommi ja juustu, ja kuni Eestist toodud raamatud polnud veel läbi loetud. Nüüd aga, kui kool on jälle täies hoos ja temperatuur on langenud kahekümne kraadini, tuleb tõele näkku vaadata: suvi on selleks korraks läbi.

Ma ei tea, kas ma idealiseerin Eestit üle, aga iga kord Eestis käies tundub mulle, et Eestis läheb järjest ilusamaks ja paremaks. Võib-olla on asi selles, et Eestis olen ma puhkusel ja ei pea ennast vaevama igapäevaprobleemidega. Võib-olla on asi ka selles, et Eestis käin ma suvel ja päevad on päikest täis ja autolt pole vaja jääd kraapida. Või ehk vaatan ma Eestit uue pilguga. Eestis elades ei mõelnud ma eriti sellele, kas Eesti põllud on ilusad, või sellele, kas mustikaid täis metsaaluses on midagi erilist. Kõik tundus nii enesestmõistetav. Enesestmõistetav tundus ka see, et arstiabi on tasuta. Ja näiteks see, et poodides ripuvad rõivad puudel, mitte ei vedele põrandal. Ja see, et poes süüa ostes ei pea alati kõiki silte läbi lugema. Ja palju muud.

Jah, rohi on Eestis rohelisem ja taevas sinisem.

Pühajärve ääres meeldis mu mehele nii väga, et ta hakkas juba rääkima, et me võiksime sinna kunagi maja osta. Selle peale tekkis meil vaidlus, kas Otepää on Tallinna lähedal või mitte. Tema arvates on. Minu arvates on juba Tartu Tallinnast kaugel, mis siis veel Otepääst rääkida...

Hr. Hajameelne

2007-09-11T18:10:00.000-05:00

Mees tegi täna kena triki. Tuli rahulikult töölt koju ja alles kodus avastas, et oli kellegi pintsaku pihta pannud. Kusjuures tal oli täna seljas tumesinine ülikond, aga võõras pintsak oli must ja hoopis teise koega kangast. Imekombel suurus klappis, hoolimata sellest, et ta on tihti hädas ülikonna leidmisega, sest ta on pikk ja peenike.

Olen ise ka tähele pannud, et mälu pole enam see, mis nooruses, aga kolleegide riideid pole veel ära ajanud.

Erakordne vedamine!

2007-09-11T07:57:00.000-05:00

Just leidsin oma postkastist sellise teate:

From: James Chuks
Manchester M27 5FX,
United Kingdom.

This is to inform you that your funds of US$15 Million has been approved for immediate delivery to you.

For the purpose of clarification,you are advised to reconfirm your Full Names,Direct Telephone Numbers,Physical Address with Zip Code so that
there will be no error during the delivery of the funds to you in your country of residence.

Your quick response will be highly appreciated.

Thanks
James Chuks

Tõttan Jamesile kirjutama...

Plahvatus Manhattanil

2007-07-18T20:23:00.000-05:00

Täna õhtul kella kuue ajal plahvatas Manhattanil Grand Centrali lähedal kuumaveetoru. Loomulikult tekitas see palju paanikat, sest inimesed kahtlustasid terrorismi. Tükk aega pärast plahvatust oli näha ainult paksu suitsu ja polnud teada, mis juhtus. Lisaks kuumale aurule lendas ringi palju soppa ja kiviklibu. Selgus, et toru oli lihtsalt oma aja ära elanud.
Vaata videot.

Aga meie sõidame homme puhkusele.

Seitse suvalist fakti minu kohta

2007-07-08T21:25:00.000-05:00

Kuna Siiri andis mulle teatepulga, siis:

1) Algkoolieas tahtsin saada Kaubamaja müüjaks, et saaks ilusaid asju osta. Majandust õppisin küll, aga müüjat minust ei saanud ja erilist shopahoolikut ka mitte.

2) Ma olen sündinud korrektoriks. Kui ma astun kellegi kabinetti, siis näen juba ukselt, kui tal keset ekraanitäit teksti mõni kirjaviga on. Kui on vaja mõni tekst üle vaadata, siis häirib mind see, kui kahe sõna vahele on mitu tühikut löödud.

3) Tervislikke eluviise harrastan kohati kirglikult ja kohati mitte üldse. Ostan ainult orgaanilist piima ja liha ja vingun mehe kallal, kui ta endale krõpse ostab, aga ise olen juustukooki või jäätist võimeline sööma piiramatus koguses.

4) New Yorki kolimisest saadik olen elanud kolmes korteris (esimeses neist küll ainult kuu aega). Täiesti juhuslikult olen iga kord sattunud elama mõne eestlasega samale tänavale. Hetkel isegi samasse majja.

5) Mul on olemas nii föön kui nõudepesumasin, aga ma ei kasuta kunagi kumbagi.

6) Magades peab mul alati midagi olema üle kõrva tõmmatud, isegi kui toas on 30 kraadi ja tekki muidu vaja pole.

7) Mulle meeldib 30 kraadi külma rohkem kui 30 kraadi sooja.

Ja kellele teatepulk edasi anda? Suur osa neid, kelle blogisid ma loen, on juba kirjutanud. Seitse fakti endast võiksid kirja panna näiteks emaisaleevike, Pirjo (kes küll hetkel puhkab), Triin ja Jeffers.

Tuletõrjeõppus

2007-06-27T21:33:00.000-05:00

Täna oli meil töö juures tuletõrjeõppus. Teoorias oleme me tugevad, aga praktikas läks nii nagu alati. Tavaliselt toimub evakuatsioon kella nelja ajal või hiljem, et inimesed ei peaks niisama mõttetult hängima, vaid saaksid lihtsalt varakult koju minna. Täna aga anti häiret juba kell kolm, mis ajas kõik segadusse ja toimus elav arutelu, kas peaks enne väljumist asjad kokku pakkima või mitte. Mõni vaidles veel korrusevanemaga, et tal on palju tööd ja ta ei saa välja minna. Teisel oli jälle vaja tualetti joosta. Tegelikult peaks asi muidugi välja nägema nii, et kõik tormavad ummisjalu tuletõrjetrepi poole, kottigi kaasa võtmata. Trepp oli paksult rahvast täis ja ehk oligi hea, et keegi ei kiirustanud, sest trepp on üsna järsk ja paljud olid kõrgetel kontsadel. Kui me lõpuks välja saime, oli häirest möödunud 20 minutit. Päris hale, eriti arvestades seda, et ma töötan kõigest seitsmendal korrusel. Ma kujutan ette, et kui kunagi peaks tõeline häire tulema, siis ei võtaks keegi seda eriti tõsiselt, sest kõik on õppustega harjunud. Väljas jooksis osa rahvast oma asju ajama, kuigi teoorias tuleks töökaaslased üles otsida, et korrusevanem saaks kõik üle lugeda.

Lapse koolis korraldatakse ka aeg-ajalt tuletõrjeõppusi ja tundub, et lapsed on hoopis kohusetundlikumad. Hädaolukorras võib lapse peale alati loota, sest talle meeldib lugeda igasuguseid juhiseid selle kohta, kuidas käituda ja mida ette võtta. Lugemismaterjalist puudust ei ole, sest ameeriklastele meeldib inimesi igaks elujuhtumiks ette valmistada. Nii on iga söögikoha seinal pildid selle kohta, kuidas abistada inimest, kes on kurku kinnijäänud toidu kätte lämbumas. Metroorongi seinal on juhis selle kohta, kuidas rongist vajadusel evakueeruda. Eriti agarad lugemishuvilised saavad selle kohta jaamast terve voldiku küsida. Miskipärast juhtub aga ikka nii, et õnn metroost evakueeruda langeb osaks hoopis neile, kes voldikuid ei loe. Nii juhtus näiteks minu mehega paar aastat tagasi, et rong jäi elektrikatkestuse tõttu kahe jaama vahel seisma ja kogu rahvas organiseeriti rongist välja ja mööda rööpaid jaama. Laps oli üsna kade, et sellist vahvat elamust ei kogenud mitte tema, vaid hoopis minu mees, kes seda üldse vääriliselt hinnata ei oska.

Rahapesu

2007-06-27T21:17:00.000-05:00

Ühedollarine paberraha nägi pärast pesumasinast ja kuivatist läbikäimist välja paremgi kui enne. Lapse püksitaskus olnud paber muutus aga täiesti pudiks. Veider.

Ah et miks ma ei kirjuta? Tööl on kiire, vaja veel palju asju ära lõpetada enne puhkust. Lisaks veel see saun õues. Koju jõudes olen täiesti kapsastunud.

Williamsburg, Brooklyn

2007-06-17T19:12:00.000-05:00

Paar nädalat tagasi juhtusime jalutama Williamsburgi kandis. North Williamsburgi lahutab Manhattanist vaid East River ja üks metroopeatus, aga ometigi tundub, nagu oleksid sattunud hoopis teise dimensiooni, nii vaikne ja tühi on seal, kui Bedford Avenue metroopeatusest paar sammu eemale astuda.

Bedford Avenue oli ainuke tänav, kus inimesi leidus. Seal sõime lõunat söögikohas, kus personal ja pooled kliendid olid poolakad, neid elab sealkandis päris palju.

Sellel tänavajupil olid vanad majad korda tehtud. Päris kena näeb välja.

Järjest kerkivad kinnisvarahinnad Manhattanil sunnivad inimesi ja kinnisvaraarendajaid otsima odavamaid piirkondi. Mida lähemal Manhattanile, seda parem muidugi. Williamsburgi gentrifikatsioon ehk "peeneksmuutmine" algas 90ndatel aastatel. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et iga tühi plats ehitatakse täis iseloomutuid klaaskarpe ja vaesemad inimesed sunnitakse mujale kolima, sest hinnad tõusevad. Enne gentrifikatsiooni oli see suhteliselt halva kuulsusega tööstusrajoon. Praegu reklaamivad kinnisvaraarendajad Williamsburgi juba peene rajoonina, kus on palju kunstigaleriisid ja baare. Uusehitiste hinnad on seal järjest tõusnud ja ei jäägi Manhattani hindadest kaugele maha. Kuritegevusega seal küll enam probleemi pole, aga sellegipoolest jättis see ümbrus kuidagi väga trööstitu mulje. Vaadake ise miljonikortereid ja nende ümbrust.

Kaks paari kaksikuid

2007-06-04T22:03:00.000-05:00

Nähtud Ephrata kloostris.
Kõik neli olid täpselt ühte nägu. Spooky!
Algul isegi arvasime, et ehk on nelikud või ühes peres kahed kaksikud, aga kuna nad paarikaupa käsi hoidsid ja miilustasid, siis tegu on ilmselt siiski kahe paariga.
Lauluhääle kohta andmed puuduvad, aga välimuselt on nad Sõnajalgadest kõvasti üle.

Koerad!

2007-06-03T10:37:00.000-05:00

Lancasteris (õigemini küll linnast väljas maal) ööbisime bed-and-breakfastis ehk siis ühe toreda pere juures kodus. Seega lootsime, et neil ka mõned loomad on. Lapse erilised lemmikud on muidugi koerad ja me ei pidanud pettuma - seal polnud mitte üks koer, vaid koguni neli. Ja veel millised koerad! Kui olete juhtunud nägema iiri hundikoera (Irish wolfhound), siis nad on sellised... väga erilised. Alates juba sellest, et kaks nende neljast koerast on 7-kuused kutsikad ja nad ulatuvad mulle vööni. Neil on sellised peenikesed jalad, nagu noorel varsal. Ja kui nad kõnnivad, siis nad meenutavad veidi hüääne. Mõnikord näen ma siin New Yorgis 23. tänaval ühte naist kahe sellise koeraga jalutamas. Ei kujuta ette, et mul korteris kaks sellist hiiglast elaks. Igatahes laps sai seal neid siis kõvasti paitada ja isegi sööta. Lisaks elab seal kaks mitte eriti paitamishuvilist kassi ja 32-aastane hobune.

Kahjuks ei ole meil praegu võimalik koera võtta. Eks vist iga laps on vanematelt koera nurunud. Mina sain endale lõpuks kaks koera alles täiskasvanuna, Aafrikas, kus meil oli piisavalt suur aed. Aga mulle tundub, et lapsed tunnevad koertest üldiselt palju suuremat rõõmu kui täiskasvanud. Meie koertest tundis laps nii suurt vaimustust, et kippus nende kausist jooma ja külaliste peale haukuma. Praegu elame korterikompleksis, kus koerad on absoluutselt keelatud, ja ega tahakski koera võtta, kes päev otsa üksi kodus peaks olema. New Yorgis on koeri päris palju. Kui teoreetiliselt on vist igas üürilepingus kirjas, et koera ei või pidada või võib seda teha ainult majaomaniku kirjalikul nõusolekul, siis praktikas on nii, et kui oled korteris 2 või 3 kuud koera pidanud ja keegi pole sulle teatanud, et koer peab välja kolima, siis loetakse seda majaomaniku nõusolekuks. Üldiselt siin koeri armastatakse ja nendega pole ka erilist probleemi, omanikud koristavad nende junnid korralikult ära, koerad on hästikasvatatud ja sõbralikud.

Amishite maal

2007-05-31T20:16:00.000-05:00

Ilmaennustus valetas, Pennsylvanias oli ilm ilus ja amisheid oli piisavalt liikvel. Tegelikult olin ma lausa üllatunud, kui palju neid on. Lugesin ühest raamatust, et USAs ja Kanadas elab kokku veerand miljonit amishit. Ma ei tea, kui palju neist Lancasteri kandis elab, aga kaarikutega ringi sõitmas oli neid igal pool ja ka amishite maju hakkas palju silma.

Lühidalt iseloomustab amisheid selline sõnapaar nagu "lihtne elu". Nad on pärit Šveitsist, 18. sajandil Ameerikasse kolinud, aga elavad ikka veel enam-vähem samamoodi, nagu paarsada aastat tagasi. Neil on oma religioon, oma keel ("Pennsylvania Dutch") ja oma kombed. Suurem osa amisheid on farmerid. Nende jaoks on kõige olulisem pere ja jumal ja nad püüavad mitte kokku puutuda "välismaailmaga". Näiteks ei kasuta nad elektrit ega telefone, sest see oleks side välismaailmaga, samamoodi autosid. Nad riietuvad lihtsalt, käivad tihti paljajalu ja sõidavad ringi hobukaarikutega. Materiaalsed väärtused neid ei huvita - lausa uskumatu ju, et Ameerikas on ka niimoodi võimalik elada. Kohati hakkas kadegi. Teate küll seda unistust, et oh kui tore oleks elada kuskil väiksel saarel ilusa looduse keskel ja pidada lambaid...

Ma kujutasin ette, et kogu selle religioossuse ja töökuse juures on nad tõsised või isegi mornid inimesed, aga üldsegi mitte. Olid hoopis rõõmsa ja lahke näoga ja lehvitasid mööda sõites. Juhtusime noori nägema ka võrkpalli mängimas, mis on nende lemmiksport, oli see vast vaatepilt. Pildistada ei lubanud viisakus. Ega ise ka sellist tähelepanu ei tahaks. Muidu oleks nendega kindlasti huvitav rääkida.

Ei tea, on see amishite mõju või ei, aga Lancaster County on väga ilus, korras ja puhas. Peaaegu nagu Šveitsis...

Pildil on lisaks amishile veel üks selle kandi vaatamisväärsus: katusega sild :)

Iga poe ees on puu, mille külge saab hobuse siduda.

Jubepalavon

2007-05-31T19:40:00.000-05:00

Meile on jõudnud suvi, täna oli 33 kraadi. Manhattani suvi. Temperatuur 30 kraadi. Ei, mitte selline 30 kraadi, mis Eestis üheks päevaks ilmudes rõõmsat elevust tekitab. Ja mitte ka selline istun-Mombasas-mere-ääres-palmi-all, puhub-mõnus-briis ja meri-kutsub-30-kraadi. Manhattani 30 kraadi on nagu saun, lämmatav niiskus vajub majade vahele ja sinna ta jääbki. Väljas jõuad vaevu kaks sammu astuda, kui higinired jooksevad mööda nägu ja selga alla. Konditsioneeritud office'isse jõudes valdab sind täielik õndsus. Jahenemist võib loota alles septembris. Kel vähegi võimalik, põgenevad siit. Isegi üle jõe Brooklynis on õhk hoopis kergem.

Ving reisiplaneerimise teemadel

2007-05-23T21:47:00.000-05:00

Reisida meeldib mulle küll, aga mõnikord võtab planeerimine kogu energia ja tekib tunne, et ei viitsigi kuhugi minna. Siin on esmaspäeval tulemas Memorial Day, mis on nii suur püha, et selle puhul antakse isegi mu mehele puhkepäev. Loomulikult tekitab kolmepäevane nädalalõpp sellise tunde, et oleks nagu kohustatud kuhugi sõitma. Seekord läheme Pennsylvaniasse Lancasteri kanti - ja nagu selgus, läheb koos meiega sinna suurem osa USA kirdeosa elanikest, sest iga jumala bed-and-breakfast, kuhu me helistasime, on selleks nädalalõpuks juba täis. Omanikud ise olid ka üllatunud ja väitsid, et pole sellist tungi kunagi varem näinud. Ega me muidugi eriti vara ka planeerima ei hakanud, sest veel eelmisel nädalalõpul lubas weather.com järgmiseks nädalalõpuks Lancasteris vihma ja äikest. Eile uuesti vaadates oli see ennustus asendunud päikeselise ilmaga. Kui me lõpuks kõik organiseeritud saime (see autorent, millest esialgu lootsime autot laenutada, on pühade puhul kolmeks päevaks suletud...), ennustati jälle äikest. Kujutan juba vaimusilmas ette, kuidas me äikesetormis läbi turistidemassi murrame, et pildistada seda ainukest amishit, kes sellise ilmaga oma vankri ja hobuse on kuuri alt välja ajanud.

Samal ajal tuleb ka Eesti reisi planeerida, sest suvi on ju kohe ukse ees. Meil on kavas teel Eestisse paaripäevane stopover teha, ilmselt kas Amsterdamis või Islandil. Ma olen harjunud pileteid internetis broneerima ja erinevaid variante ja kuupäevi võrdlema, aga kahjuks stopoveri puhul pole see võimalik. Sestap olengi sunnitud leppima mingi tädi käest telefonis saadud infoga, et läbi Amsterdami maksaks kolmepäevase stopoveriga lend 2275 dollarit inimese kohta... samas kui expedia annab ilma stopoverita pileti hinnaks samal marsruudil 1500 dollarit.

Nüüd kuluks küll ära see Easy-button, mida Staples'is müüakse. $4.98 ja kõik su probleemid ongi lahendatud!

Sudoku

2007-05-21T09:41:00.000-05:00

Üle-eelmisel aastal sain kingiks suure sudoku-raamatu. Nokitsesin neid vahetevahel tasapisi lahendada ja eile õhtul sain valmis viimase, 401. sudoku.

Jääb vaid loota, et see natukenegi aitab aju vananemist edasi lükata :P

Vihmamets pudelis

2007-05-17T07:23:00.000-05:00

Meil kasvab kodus juba oktoobrist saadik väike vihmamets. See oli lapse science klassi projekt. Science on siin selline aine, mis kombineerib bioloogiat, keemiat ja füüsikat. Pudelis peaks olema vihmametsa mudel, ehk siis mullakihid ja muud tingimused on samasugused nagu seal ja tegemist on "isereguleeruva" süsteemiga, mis toodab ise kõike eluks vajalikku, nii et kasta pole taime vaja. Igatahes oktoobrist saadik on see taim seal pudelis kasvanud ilma meiepoolse sekkumiseta.

Top of the Rock

2007-05-12T15:54:00.000-05:00

Külalisi oleme Rockefeller Centeri vaateplatvormile korduvalt saatnud, aga eelmisel laupäeval käisime lõpuks ise ka ära. Vaade on peaaegu sama hea kui Empire State Buildingu tipust, aga järjekorras ei pea ootama.

Ja Empire State Buildingut näeb ka.

No mida arsti...

2007-05-11T07:42:00.000-05:00

Sel nädalal oli mul huvitav arstikogemus, käisin esimest korda elus podiaatri ehk siis jalaterapeudi juures. Siin on sellised natuke "teistsugused" arstid väga levinud. Kui kiropraktikute arvates saavad enam-vähem kõik probleemid alguse seljast, siis podiaatrite arvates on ilmselt just jalad kõikide tervisemurede põhjustajateks. Igatahes olin ma kõndides paar päeva ühes jalalabas valu tundnud ja otsustasin arsti juurde aja kinni panna. Kuigi siin pole asi nii hull, et selle aja peale kui südamearsti järjekord sinuni jõuab, oled sa juba infarkti surnud, siis nädala pidin ikkagi ootama ja loomulikult oli jalavalu selle aja peale läinud.

Otsustasin siiski arsti juurde minna ja küsida tema arvamust nende tallakrampide kohta, mis mind mõnikord piinavad. Vastus oli umbes selline, et maailmas on sadu tuhandeid inimesi sama probleemiga ja magneesiumi võtmisest võib kasu olla, aga võib ka mitte kasu olla, ja lihaste venitamisest võib ka kasu olla. Sellega oli ametlik osa läbi.

Siis kribas arst minu ankeedile mingeid märkusi ja küsis minult, et kust ma siis pärit olen. Kui kuulis, et Eestist, siis teatas, et ta oli ankeedi järgi kohe arvanud, et ma olen Ida-Euroopast, sest ainult seal kirjutatakse number 9 alt sellise kaarega. Hmm, seda teadsin ma küll, et ameeriklased number 7-t läbi ei kriipsuta ja et 1 on neil ainult post ilma selle väikse kriipsuta, aga seda ma polnudki tähele pannud, et 9 puhul teevad nad kriipsu sirgelt otse alla. See Ida-Euroopa jutt ajas mind küll turri, sest minu teada kirjutab kogu Euroopa numbreid ühtemoodi. Siis küsisin arstilt, milliseid jooksujalatseid ta minu jalgadele soovitaks. Arst andis paar soovitust, siis lisas ühe soovituse kohta, et see maksab 180 dollarit ja seda pole mõtet osta, kui just palju raha pole. Siis vaatas mulle sügavalt silma sisse ja küsis, kas mul on palju raha. Selle peale kuulutasin ma visiidi lõppenuks. Ja sellise 'konsultatsiooni' eest kasseerib arst kindlustusfirmalt mitusada dollarit sisse.

Hommikune unenägu

2007-05-10T20:16:00.000-05:00

Täna hommikul nägin unes, et olin Tallinnas ja pidin just sel päeval ära sõitma, aga enne käisin veel Terje juurest läbi. Kusjuures kõige veidram oli see, et mina pidin sõitma koos lapsega Genfi ja siis laps pidi sealt üksi edasi Austraaliasse lendama. Igatahes kell kümme hommikul rääkisin ma Terjele, et mul on veel asjad pakkimata. Ma vist ei olnud päris kindel ka, mis kell lend läheb, aga kui ma tagasi koju jõudsin ja piletit vaatasin, siis selgus, et lend pidi juba kell 11.30 minema. Mul on täpselt meeles see tunne, kuidas ma muretsesin, kas ma jõuan asjad pakitud ja õigeks ajaks lennujaama. Igatahes jäin ma sellest lennust maha. Kui ma üles ärkasin, siis oli kell juba kaheksa, kuigi tegelikult on mehe ülesanne mind pool kaheksa üles ajada, et ma õigeks ajaks tööle jõuaksin. Ta väitis, et ta käis küll mind äratamas, aga ma magasin edasi.

Ei oskagi enam kedagi eelistada

2007-05-10T19:54:00.000-05:00

Luisa tundus alguses huvitavam ja omanäolisem.
Birgitil on ilus hääl ja ise ka ilus.
Raimondo on hästi korralik.
Kellegi puhul ei teki tunnet, et ohhh, super.

Lugejakiri

2007-05-03T07:29:00.000-05:00

Financial Times on avaldanud lugejakirja Jüri Uustalult:
...As documented by the Estonian press, the 'protesters' quickly helped themselves to looted goods from Armani and Hugo Boss stores. If they had truly been concerned about history, they would have looted a nearby bookstore instead... Hea, et ta kirjutas, sest FT poolt avaldatud suhteliselt lühikesest uudisest seda infot välja ei lugenud. Tundub, et Eesti sündmustest väljaspool Euroopat eriti palju ei räägita, sest samal ajal on nii palju muud toimumas - valimised Prantsusmaal, rahutused Türgis, Wolfowitzi skandaal. Minu käest on ainult üks inimene küsinud, mis Eestis õieti toimub, ja see oli minu endine ülemus Nigeeriast, kes on väga intelligentne inimene ja huvitub kõigest. Ei tea, ehk on aafriklastel kergemgi eestlasi mõista kui eurooplastel, sest nad on ise kaua võõra võimu all elanud. Ja muuhulgas mängis ka NL Aafrikas oma rolli. Aga üldiselt olen ma üsna masendunud kogu selle loo üle.

Eesti leiva otsinguil

2007-04-24T07:43:00.000-05:00

Kui välismaal elava eestlase käest küsida, millest ta puudust tunneb, siis ilmselt on üks esimesi vastuseid "eesti leivast". New Yorgis leiab musta rukkileiba küll, kuigi tihti on maitsel siiski mingi vale nüanss juures, või siis on leiva konsistents kuidagi švammitaoline. Üks võimalus on sõita Brighton Beachile vene poodidesse, kus müüakse erinevat sorti rukkileiba, nii ukraina, läti kui leedu päritolu. Tuleb lihtsalt erinevaid leibu proovida, et õige leida. Minul pole seni eriti näkanud ja iga kord pole aega nii kaugele sõita. Õnneks on ka lähemal võimalusi.

Union Square'i iganädalasel farmerite turul müüakse rukkileiba küll, aga mitte musta. Kui ma üks kord ühelt leivamüüjalt küsisin, kas nad musta rukkileiba ka teevad, siis sain vastuseks, et rukkileib ei ole kunagi must :)

Aga sealsamas Union Square'il on Whole Foods, kus müüakse isegi 3-4 sorti tumedat rukkileiba. Sealt ma leidsingi oma lemmiku, valmistajaks Amy's Bread. Selle leiva puhul sobib kõik, nii maitse kui konsistents. Kahjuks lõpetati mingil ajal selle müük nädalalõpul ja nädala sees ma Whole Foodsis ei käi. Seetõttu olen proovinud ka teisi müügilolevaid leibu. Whole Foodsi enda toode, orgaaniline pumpernickel rye (pildil) on ka täitsa maitsev, mis siis, et natuke švammi meenutab. Siis proovisin veel "When Pigs Fly" tumedat rukkileiba, see tundus natuke liiga magus. Igatahes valikuvõimalust on. Muide, nende leibade juures rõõmustab ka see, et nad on täiesti võimelised hallitama ja halvaks minema, mis annab lootust, et nad ei ole säilitusaineid täis. Nüüd on vaja veel kodune leivategu ka ära proovida.

Eestlased kodumaale tagasi?

2007-04-23T10:20:00.000-05:00

Lugesin SL Õhtulehest, et välismaal elavaid eestlasi hakatakse kampaania korras Eestisse tagasi meelitama. Väga huvitav oleks teada, mida selleks ette võetakse, ja millisele sihtgrupile see kampaania suunatud on. Kui ma mõtlen neile väliseestlastele, keda ma ise tean, siis elab suurem osa neist välismaal erinevatel isiklikel põhjustel, mitte lihtsalt sellepärast, et välismaal on rohi rohelisem. Näiteks paljud elavad välismaal sellepärast, et nad on välismaalasega abielus. Sellisel juhul oleks pigem vaja meelitada seda välismaalasest abikaasat, aga immigratsioon on teadagi tundlik ja vastuoluline teema. Siis tean veel inimesi, kes teevad välismaal sellist (teadus)tööd, mida Eestis ei tehta ja milleks ilmselt niipea võimalusi ei teki. Ja tean ka neid, kes elavad-rändavad mööda maailma lihtsalt seiklushimust, ja vaevalt et seda seiklushimu kampaaniaga maha saab materdada.

Kätte jõudnud suvi!

2007-04-22T18:47:00.000-05:00

Tundub, et sel aastal kauaks jäänud talv on lõpuks ometi läbi ja saame nautida aasta parimat aega, kuni saabub 30-kraadine lämmatav kuumus. Suve algust käisime täna tähistamas Brooklynis Prospect Parkis. Tunnistan ausalt, et käisin seal esimest korda elus (pargis muidugi, mitte Brooklynis). Püüan siiski end parandada ja mitte muutuda snoobiks, kelle arvates New York koosneb vaid Manhattanist.

Niisiis, Prospect Park meeldis mulle väga. See on kavandatud Central Parki autorite poolt ja olen lugenud, et nad ise eelistasid Prospect Parki Central Parkile. Ma ei oska võrrelda, kumb mulle rohkem meeldib, aga Prospect Parki juures meeldis see, et seal oli rohkesti metsikut muru ja tundus, et seal on vähem reegleid selle kohta, kus ei tohi palli mängida jne. Inimesi oli pargi lõunaosas vähem, aga põhja suunas liikudes päris tihedalt. Üks muruväljak oli täis pesapallimängijaid. Mõned lamasid lihsalt murul, mõned mängisid sulgpalli, mõned olid isegi võrkpallivõrgu üles pannud. Igatahes hea, et njuujorklastele sellised suured pargid alles on jäetud, selle asemel, et neid miljonikortereid täis ehitada.

Ja mida sa tol hetkel tundsid?

2007-04-17T10:55:00.000-05:00

See on lihtsalt jäle, millise show teeb ameerika meedia igast kurvast või jubedast sündmusest, mida annab siis hommikust õhtuni ja nädalate kaupa vahetpidamata kedrata. Praeguseks pole vist ükski Virginia Techi üliõpilane jäänud telekanalite poolt intervjueerimata. Mis kell sa kooli jõudsid? Kus sa tulistamise hetkel viibisid? Mida sa tol hetkel tundsid? Mida su vanaema hommikuks sõi? Mitut tapetut sa tundsid? Mitu pilti sa oma mobiiltelefoniga said tehtud? Ja vaadake, siin on meie uusimad laibapildid. Ja siin suurendatud foto nutvatest tudengitest. Meie ajalehest võite leida skeemi, kus on täpselt näidatud tulistaja liikumisteekond. Küsimus, kas igal vaimselt ebastabiilsel isikul peaks ikka olema juurdepääs relvadele, jääb seejuures üsna tahaplaanile.

Luisa superstaariks!

2007-04-16T18:51:00.000-05:00

Tänu tv.ee kodulehele on ka minul olnud võimalus superstaari valimisi jälgida ja minu südame on võitnud Luisa. Eriti meeldis mulle see, kuidas ta sõnad ära unustas :P Mul oli kohe kahju, et teda finaali ei valitud, aga järgmises saates saab ta veel ühe võimaluse, nii et sugulased ja tuttavad, kellel oma lemmikut pole, hääletage palun siis minu eest Luisa poolt, eks ole!

Kujutan ette, et 20-30 aastat tagasi oli hoopis teine tunne välismaal elada, kui polnud ei internetti, e-maili ega skype'i. Ainsaks suhtlemisviisiks olid kirjad, mis nädalaid teel viibisid. Suhteliselt kallid telefonikõned muidugi ka, kui õnnestus ühendust saada. Ise mäletan veidi hilisemat aega, veidi üle 10 aasta tagasi, kui esimest korda Ameerikas elasin. Siis oli e-mail juba käigus, aga ei mingeid ajalehti internetis ega muud sellist. Kõva sõna oli Vilo uudised, mida e-mailiga edasi saadeti, nende kaudu tuli põhiline informatsioon Eestist. Natuke hiljem tulid BNS-i uudised.

Praegu ei kujuta ettegi elu ilma igapäevase Eesti uudiste ja telesaadete vaatamise võimaluseta. Lisaks veel foorumid-peldikuseinad, mis annavad siiski mingi pildi ühiskonnast. Isegi kaugel elades on võimalik Eesti eluga suhteliselt hästi kursis olla. Vähemalt mulle tundub, et olen Eesti eluga vähemalt sama hästi kursis, kui Eestis elades. Nii et pole põhjust üle paari aasta välismaal elanud eestlastel valimistel osalemist ära keelata, nagu keegi kuskil välja pakkus. Ja kultuurishokk ilmselt ka ei ähvardaks, kui peaksin homme Eestisse kolima. Aga American Idolist pole ma isegi ühtegi osa näinud...

Andsin alla...

2007-04-11T19:49:00.000-05:00

... ja võtsin ühe koleda Sudafedi, sest olin juba kolm tundi ainult läbi suu hinganud. Pärast seda, kui olin ära proovinud kõiksugu aurud, küüslaugu, C-vitamiini, jalavannid jms. Nagu ehk aru saate, olen ma loodusravi pooldaja. Nüüd saan ma jälle hingata, aga siiski kuskil veidi kripeldab. See on ju kõigest nohu, mis möödub nii või teisiti nädalaga. Aga hingamisvõimalus on ka midagi väärt.

Aga kui nüüd üldisemalt ravimisest rääkida, siis oli mul enne siiakolimist ettekujutus, et ameerika arstid on kõik sellised, et nii kui kabineti uksest sisse astud, kirjutavad kohe antibiootikumid välja. Tegelikult olen ma meie siinse lastearstiga väga rahul. Mõlemal korral, kui oleme lapsega arsti juures käinud, on arst punetavast kurgust bakteriproovi võtnud ja kuna see pole midagi näidanud, ei ole ka antibiootikume välja kirjutatud. Kooli jaoks peab laps igal aastal käima arstitõendit võtmas ja arst ei ole isegi vereproovi tegemist vajalikuks pidanud, sest kolm aastat tagasi oli see normis ja muud näitajad on korras, laps ise rõõmus ja roosa. Mõni ameeriklane ehk arvaks, et arst on hoolimatu... Ei tea, minu jaoks on hea arst see, kes liigselt ei torgi.

Milleks me reisime?

2007-03-29T09:46:00.000-05:00

Viimasel ajal on Tripi reisifoorumist loetu suutnud mind korduvalt üllatada. Ma ei arva, et on olemas 'õige' või 'vale' viis reisida, aga mõne inimese puhul tekib küll tunne, et reisitakse sellepärast, et noh, naabrimees ju käis ka. Kui juba paar aastat on moes olnud Egiptus, siis nüüd on moodi läinud India, ilmselt tänu sooduspakkumistele, ja kuuldavasti ka 'palmidega reklaamile'.

Reklaam reklaamiks, aga siiski võiks enne natuke mõelda, kas sihtkoht ikka sobib. Mõne reisija 'kannatustest' lugedes tekib tahtmatult kahtlus, et tegemist on libateemaga, sest kas tõesti tuleb mõnele üllatusena, et Aafrikas või Indias on palju vaesust ja räpasust? Hallo, tegemist on maailma vaeseimate riikidega! Isegi, kui lugemisvara ainult Kroonikaga piirdub, võiks üks täiskasvanud inimene seda ju teada? Ja miks otsustab Indiasse sõita inimene, keda viib endast välja geko hotellitoa seinal? Samamoodi ei saa ma aru kaebustest, et kuskil Egiptuses või Tuneesias pakuti veidrat ja vürtsist toitu, mis üldse eesti toitu ei meenuta. Ja siis veel need vaesed rändurid, kelle tee juhtub kohalike 'brikettide' või 'murjanitega' ristuma, no mida veel, koristagu need end jalust, kui turist tuleb! Ei, ma ei väida sugugi, et kõigile peab nendes kohutavates, räpastes ja pealetükkivates maades meeldima (kuigi minu jaoks on seal huvitav), aga on ju võimalus valida puhtam ja kuivem sihtkoht, kus kõik on tsiviliseeritud ja toit maitseb nagu Eestis.

20 kraadi sooja ja kasukas

2007-03-27T12:50:00.000-05:00

Vahelduseks lumepiltidele on meil täna 20 kraadi sooja. New Yorgi tänavapildi juures on huvitav see, et sõltumata temperatuurist võib näha väga erinevaid rõivavariante. Täna näiteks nägin rohkesti talvemantlisse ja salli mähkunud inimesi. Mõnel oli veel villane mütski peas, kuigi suurem osa inimesi käib ka talvel paljapäi. Samas oli näha ka esimesi plätutajaid, nimelt on siinsete neidude lemmikjalanõuks varbavaheplätud, mis tavaliselt otsitakse kapist välja kohe, kui temperatuur üle 12 kraadi tõuseb. Teiseks äärmuseks on UGGi lambanahksete saabaste austajad, kes nendega ka suvel käivad, aga need ei ole õnneks enam moes.

Omette grupi moodustavad inimesed (tavaliselt meessoost), kes on üles kasvanud soojas kliimas, näiteks Kalifornias, ja kes ei suuda ära harjuda pikkade pükstega ja mitmekihilise rõivastusega. Neid võib ka südatalvel näha lühikestes pükstes ja pusas.

Mis puutub lastesse, siis nende puhul kehtib alati reegel "mida vähem, seda parem". Ka suhteliselt külmade ilmadega on suurem osa kärutatavaid väikelapsi paljapäi ja paljakäsi, isegi siis, kui vanematel endal kindad käes on. Kooli iganädalases e-mailis on nii mõnigi kord vanematele meelde tuletatud, et miinuskraadide juures võiks lastele ikka kindad kooli kaasa panna. Sellegipoolest tundub, et siinsed lapsed eriti tihti haiged ei ole. Võib-olla on nad juba beebieast peale karastatud.

Esimene korralik lumi

2007-03-18T21:34:00.000-05:00

Täpselt nii see oligi, neljapäeval oli 20 kraadi sooja ja reedel sadas hoopis lund. Märtsi lõpuks tuli Manhattanil esimest korda arvestatav lumi maha ja jäi paariks päevaks püsima. Mänguväljakul oli täna päris palju lund, aga mitte ühtegi last. Püherdamiseks oli palju ruumi.

Meil oli plaanis lumememm ehitada, aga hoolimata sulast ei hakanud lumi eriti kokku. Selle asemel ehitasime kökatsi, millest pidi algul tulema loss, aga kuidagi sai sellest hoopis Cindy. Laps arvas, et Cindy on koloniaalajast, sest siis kanti selliseid pikki ja laiu seelikuid.

Suveaeg

2007-03-10T23:02:00.000-05:00

Et lõbusam oleks, siis otsustas USA alates sellest aastast juba märtsi teisel pühapäeval suveajale üle minna. Juba mitu nädalat hoiatatakse inimesi, et arvutid ja muu tehnika ei pruugi teada, et suveajale ülemineku kuupäeva muudeti. Loodan, et väikesed jalgpallurid homme ikka õigeks ajaks kohale ilmuvad.

Et veel lõbusam oleks, siis mõned USA osad ei lükkagi kella edasi-tagasi, näiteks Arizona ja Havai.

Kingi asemel annetus

2007-03-10T10:27:00.000-05:00

Täna läheb laps sõbra sünnipäevapeole. Juba mitmendat korda näen sünnipäevakutsel palvet kingituse asemel teha annetus ühele heategevuslikule organisatsioonile. Tegelikult päris hea mõte. Mul on siiani meeles lapse viies megasünnipäev, kui väikese valearvestuse tõttu oli meil külas 25 last, kes igaüks tõi ka kingituse... oh seda kuhja siis... eks tänapäeva lastel ole niigi liiga palju mänguasju, neid lihtsalt koguneb. Enne siiakolimist ei puutunud ma sellise palvega kokku, aga võib-olla oli asi lihtsalt selles, et väiksemale lapsele on raske selgeks teha, et neid asju lihtsalt pole nii palju vaja. Need lapsed, kes on kinkidest loobunud (ma arvan, et vanemad ikka arutavad seda lapsega), on olnud vanuses 7-9 aastat. Ma usun küll, et minu laps oleks sellega nõus, kui talle asi ilusti ära seletada ja kokku leppida, et ta saab ainult meilt ühe kingi, aga selle eest just selle asja, millest ta kõige rohkem unistab.

Head naistepäeva!

2007-03-08T09:48:00.000-05:00

Trikooväänamise aparaat

2007-03-07T12:21:00.000-05:00

Eile nägin spordiklubis sellist asja, mida pole varem kohanudki, nimelt "ujumistrikoost vee eemaldamise aparaat". Nagu pisike pealtlaetav tsentrifuug.
Kahjuks polnud fotokat kaasas...
:D

Tähelepanekuid spordiklubist

2007-03-05T21:42:00.000-05:00

1. Pärast iga kasutuskorda tuleb masinad hoolikalt desinfitseerida. Selleks võtad seinalt paberiautomaadist paberi, pihustad sellele desinfitseerivat vedelikku ja pühid kõik üle.
2. Pilateses ja joogas peab kandma sokke, et sa matte oma bakteritega ei nakataks.
3. Üle-nelja-aasta-vanustel poistel on rangelt keelatud naiste riietusruumi sisenemine.
4. Sauna pole ma veel julgenud proovida, sest kahtlustan, et seal kehtib mulle tundmatu etikett. Paljalt seal kindlasti ei käida. Pole seal kedagi juhtunud nägema ka. Lugesin ainult ukselt silti, et vett ei tohi elektrikerisele visata, ja et pikaajaline saunasviibimine on ohtlik.

Etioopia toit

2007-03-04T17:00:00.000-05:00

Kuna eelmisel nädalal jõudis meieni informatsioon East Village'is asuva etioopia restorani kohta, mida etiooplased ise kiidavad, siis tuli see loomulikult esimesel võimalusel ära proovida, niisiis käisime seal eile õhtust söömas. Restoran ise on pisike ja dekooriga pole eriti vaeva nähtud, aga külastajaid oli päris palju, suurem osa neist ameeriklased. Tundus, et tegemist oli püsiklientidega. Keskmisel ameeriklasel võtab etioopia toiduga harjumine ilmselt natuke aega, alates juba sellest, et nuge-kahvleid-lusikaid söömiseks ei kasutada, ja lõpetades toidu väljanägemisega, mis pole just eriti kaubanduslik. Iga toidukorra aluseks on injera-nimeline hallikas ja auguline kerge äädikamaitsega suure pannkoogi taoline leib. Kogu toit serveeritakse injeral ja kui lihatükid välja arvata, siis suurem osa toidust on maalähedastes toonides püreetaoline mass, tehtud juurviljadest ja läätsedest. Söömiseks kasutatakse leivast rebitud tükke, millele siis see mass õngitsetakse. Toit oli Aafrikas tunduvalt vürtsisem, aga ka siin oli maitset piisavalt. Samas ei sarnane etioopia toit minu arvates näiteks india toiduga, sest maitseained pole samad. Võib-olla tõmbab mind selle toidu juures just see teistest köökidest erinev maitse. Või siis hoopis võimalus kätega süüa ja näppe lakkuda? Ainuke negatiivne asi on see, et terve tänase päeva on mul olnud tunne, nagu oleks pomm kõhus, sest toit on suhteliselt raske. Alkoholi ei pakuta, aga püsiklientidel oli kõigil oma vein kaasas.

Meskel, 3. tänava ja avenüü B nurk.

Kui New Yorgis sajab

2007-03-02T22:46:00.000-05:00

Täna hommikul muudkui sadas ja sadas ja sadas...

Kui vihma sajab, käiakse siin värviliste kummikutega. Neid on roosasid, triibulisi ja täpilisi. Minu kummikud on kirssidega.

Blackberry tapab teie aju ja pereelu

2007-02-28T19:43:00.000-05:00

Delfi toimetajad oskavad vist mu mõtteid lugeda, miks muidu leidsin ma teadusuudiste rubriigist loo mulle nii südamelähedasel teemal, nimelt 'meilide lugemine teeb lolliks'. Lugu ise oli küll kahjuks delfilikult ära hakitud, nii et jäi veidi segaseks, aga kiire internetiotsing tuvastas, et tegemist on juba kaks aastat tagasi CNN-is kajastatud uudisega. Tegu on siis Inglismaal läbi viidud uuringuga, mille tulemusena selgus, et pidev e-maili kontrollimine ja mailidele vastamine väsitab inimesi, ei lase neil tööle kontsentreeruda, ja kahandab nende IQ-d rohkem kui marihuaana tarbimine. Kaks kolmandikku uuringualustest kontrollis e-maili ka õhtuti ja puhkusel olles ja pool töötajatest vastas e-mailidele hiljemalt tunni jooksul.

Mina lisaks veel nimekirja, et pidev e-maili kontrollimine võib mõjuda hukutavalt teie pereelule. Vähe sellest, et leiutati mobiiltelefonid, kellelgi oli vaja ka Blackberry välja mõelda! Kui mobiili puhul on inimesed enamasti piisavalt viisakad, et nädalalõpul tööasjus mitte helistada, siis e-maili võib ju igal ajal saata. Ja tundub, et mees pole veel Blackberry off-nuppu üles leidnud, seega on tal vaja pidevalt seda ekraani passida ja igale e-mailile kohe vastata. Pole just eriti meeldiv tänaval kõndida, restoranis einestada või vestlust arendada inimesega, kes pidevalt silmanurgast ekraani passib. Tõesti, mõnikord tahaks selle värgi lihtsalt aknast välja visata. Seetõttu saatsin CNN-i artikli muidugi kohe mehele edasi, aga tundub, et isegi IQ kahanemine ei hirmuta teda. Või ei mahtunud artikkel lihtsalt Blackberry ekraanile ära...

Söök vs sport

2007-02-26T21:45:00.000-05:00

Zone dieet! Ameerika ainuke viietärnidieet! kisendab postkastist leitud voldik (nimeliselt mulle adresseeritud, nagu suurem osa rämpsu - küllap on nad mind salaja jälginud ja ülekilod üle lugenud...). Suurepärane pakkumine - $39.99 päevas ja sulle tuuakse igal hommikul kella viieks koju kätte kolm tasakaalustatud söögikorda. See teeb siis $1200 kuus ühele inimesele, tõesti suurepärane pakkumine.

Sellest veidi väiksema raha eest saab kogu meie pere spordiklubi liikmeks terveks aastaks.

Valisime spordi.

Õpime eesti keelt vol. 2

2007-02-26T19:26:00.000-05:00

Täna õhtul. Laps istub ja loeb raamatut, ninast nagu tilguks midagi. Mees: "What is this? You have some nuuska coming out of your nose"

Õpime eesti keelt

2007-02-25T13:08:00.000-05:00

Kakskeelse lapse kasvatamise juures on minu jaoks üks probleeme see, et põhiosa kodusest jutust lapsega kipub meil ikka olema selline tule sööma - mine magama tasemel jutt ja seega on lapse eestikeelne sõnavara suhteliselt piiratud. Siinkohal meenub Kristi Luige meenutus tema "Veidrike printsessist", kuidas ta suure lapsena ikka rääkis "ma lähen nüüd potile" - no nii hull meil ikka asi pole ;) Lasteraamatute lugemine ja filmide vaatamine aitab kindlasti mingil määral sõnavara arendada, eks näis, kas õnnestub edaspidi suunata laps eestikeelseid õpikuid/entsüklopeediaid lugema.

Kuigi mees pole kunagi proovinud eesti keelt õppida, on ta pereelu kõrvalt siiski omandanud järgmised enamkasutatavad väljendid:
"kõtt välja!" - see oli esimene eestikeelne väljend, millega ta mu ema üllatas (ärge kohe halvimat arvake, meil olid kunagi õuekoerad...)
"ma armastan sind"
"tule palun siia"
"tule sööma"
"mine hambaid pesema"
"lõpeta ära"
"head ööd!"
"kurat küll" (mitte lapse kuuldes...)

Haldjas, palun ära hammast võta

2007-02-19T16:30:00.000-05:00

Käisime täna lapsega hambaarsti juures piimahammast eemaldamas, mis polnud lapse sõnul üldse valus (kohaliku tuimestusega). Mind saadeti kabinetist välja, kuigi ma ei ilmutanud üldse närvilisuse tundemärke. Laps arvas, et ma võiksin ikka jääda, et ma saaksin talle pärast rääkida, kuidas see ikkagi TÄPSELT välja nägi. Aga arst arvas, et võib ise rääkida.

Teel koju küsis laps minu käest, miks mõned tema klassikaaslased arvavad, et jõuluvana ja hambahaldjas on tegelikult hoopis nende vanemad. Mina ei osanud selle peale midagi arvata. Laps ütles, et meie ei ole kindlasti mitte jõuluvana, sest ta oli jõulu ajal meil silma peal hoidnud ja kingid ilmusid kuuse alla siis, kui meid kuuse läheduseski polnud.

Lapse padja alt leidsin hamba ja kirja (inglise keeles): kallis hambahaldjas, palun ära vii hammast ära, aga jäta mulle raha. Aitäh!

Jazz ja meeste mängud

2007-02-17T16:23:00.000-05:00

Valentinipäeval käisime mehega jazzi kuulamas, mängisid Dave Koz ja sõbrad. Dave Koz on meil juba vana tuttav. Kuus aastat tagasi kuulasime iga nädal tema raadioshowd, aga see oli eelmises elus, kaugel siit, ja ma ei mõelnud kunagi selle peale, et Dave Koz on päriselt ka olemas, mitte ainult raadiohääl. Sõbrad olid David Benoit, Jonathan Butler ja veel üks mees, kellel oli pagana hea hääl, aga nimest ma ei saanudki aru.

Igatahes pani see show mind mõtlema, et meestel on ikka oma mängud ja jazz on üks neist. Kui mehed koos mängivad, siis mängivad nad nii pühendunult, nagu poleks maailmas mitte kedagi ega midagi peale nende ja muusika, ja nende vahel tekib selline tugev side, mis on vist ainult meeste vahel võimalik. Neid mehi laval vaadates jäi selline tunne, nagu oleksid nad ära unustanud, et saalis publik ka on. Nad hingasid ühes rütmis ja mõistsid üksteist sõnadetagi. Oli ainult muusika ja nemad. Ja neil oli hea olla, ja nad naersid koos, ja patsutasid üksteisele õlale. Tõeline male bonding. Ehk teen ma naistele liiga, aga mulle tundub, et suurem osa naisi on lihtsalt liiga tõsised ja korralikud, et ennast täiesti vabaks lasta.

Ettevalmistused valentinipäevaks

2007-02-13T21:37:00.000-05:00

Igasugu pühad ja tähtpäevad saabuvad teatavasti alati ootamatult, seetõttu olin ma väga uhke oma ettenägelikkuse üle ja küsisin lapselt juba reedel, kas ta kavatseb sõpradele valentinikaarte ka teha. Laps teatas, et sel aastal pole klassis postkastegi üleval ja tema ei taha teha. Õnneks teatas õpetaja koolis juba eile, et kõigile klassikaaslastele tuleb kaardid teha, seetõttu oli mul võimalik täna lõuna ajal poes käia ja osta valged kaardid, klepsud ja muu vajalik. Laps vehkis õhtul kolm tundi kaarte kaunistada-kirjutada.

Siiski oli lapse koolikotis ees ootamas üks üllatus, nimelt teade homse bake sale'i kohta, mille ma olin täiesti unustanud. Õhtul kell seitse suhteliselt väsinult töölt koju tulles on uuesti poodi minek ja muffinite küpsetamine küll viimane asi, mida tahaks teha. Bake sale on tegelikult veidi naljakas üritus, sa küpsetad küpsetisi ja saadad need kooli ja annad lapsele raha kaasa, et laps saaks neid küpsetisi osta. Ja raha läheb koolile, et kool saaks midagi toredat osta. Igatahes on need Ameerikas väga populaarsed. Üldiselt olen ma selliste asjade suhtes väga kohusetundlik, aga mitte täna. Õnneks on neid küpsetajaid piisavalt.

Kui idee kohaselt peaks valentinipäev olema armastajate päev, siis siin on sellest saanud tavapärane kommertsüritus. Kaarte ja shokolaadi kingitakse mitte ainult kallimale, vaid ka sugulastele, töökaaslastele ja kellele iganes. Ameerikas on selliste kommertspühade kohta käigus termin "Hallmark holiday", mis on nime saanud Ameerika suurimalt kaardifirmalt, kes igaks elujuhtumiks suures valikus kaarte toodab. Esimesel aastal pärast siiakolimist olin ma üsna üllatunud, kui laps sai klassiõelt kaardi, millele oli kirjutatud "you are my tootsie roll"... (tuntud iirise-taoline maiustus) Selgus, et sellel siiski mingit tagamõtet pole ;)

Tee endast karikatuur

2007-02-12T20:41:00.000-05:00

Millega ma siis eile õhtul tegelesin... proovisin tükk aega, aga ei ole neil valikus ei minu juukseid, silmi ega kulme. Lõpuks jõudsin sellise tulemuseni:

Olin sellega juba üsna rahul, aga siis tuli mees ja teatas, et see pole absoluutselt minu nägu.
Proovisin siis uuesti, aga sellega ta ka rahule ei jäänud:

Aga proovige ise järele...

Brunchisõltuvus

2007-02-11T20:22:00.000-05:00

Meil on üks kauaaegne sõltuvus, millest oleme korduvalt püüdnud vabaneda, aga seni tagajärjetult. See sõltuvus on nädalalõpubrunch Café Orlinis East Village'is. Brunch on New Yorgis tüüpiline nädalalõpueine ja tavaliselt serveeritakse seda kella kolme või neljani pärastlõunal, et ka hilja magama läinud klubitajad nälga ei jääks ;)

Esimest korda sattusime Café Orlini üle aasta tagasi. Käisin kõrvaltänavas juuksuris ja küsisin temalt, kas ta ei oska mõnda mõnusat kohvikut soovitada. Juukselõikus polnud just suurem asi, aga kohvikusoovitus tabas otse naelapead. Ei oskagi täpselt öelda, mis selle kohviku juures kõige rohkem võlub. Üks asi on kindlasti maitsvad toidud ja tavalisest omletist-peekonist natuke huvitavam menüü. Teine asi on atmosfäär. Teenindajad on väga sõbralikud ja kuidagi inimlikud. Klientuur koosneb põhiliselt noorematest inimestest, seal käib palju üliõpilasi ja kunstnikutüüpe. Mulle meeldib selline melu, pole just eriti hubane tunne, kui oled kohvikus ainuke klient...

Café Orlini populaarsusega kaasneb kahjuks ka negatiivne külg, nimelt järjest sagedamini tuleb meil ukse taga järjekorras lauda oodata, mis pole külma ilmaga just eriti meeldiv. Ausalt öeldes olen ma paar korda vastu võtnud kindla otsuse, et enam sinna ei lähe, pärast seda, kui meile on öeldud, et ooteaeg on 15 minutit, aga tegelikult oleme 25 minutit oodanud. Aga kaks-kolm nädalat hiljem on eelmise korra kogemus juba ununenud ja seame jällegi sammud sinnapoole... Sõltuvusest vabaneda pole nii lihtne.

Peldikusein

2007-02-11T20:00:00.000-05:00

Lapse koolis tüdrukute tualeti seinal on kiri Painu helvettiin pässi.

Inimene õpib kuni elab

2007-02-07T21:12:00.000-05:00

Viimastel päevadel erutab ameeriklasi lisaks mähkmeid kandvale naisastronaudile veel üks teema: kuidas Bush rängalt Barack Obamat solvas. Mis oli siis see jube solvang, mille Bush kuuldavale tõi? Ta ütles, et Obama on "attractive and articulate" ehk siis umbkaudses tõlkes "atraktiivne ja oskab kõnes oma mõtteid selgelt väljendada". Oot-oot, aga kas ei kõla see mitte pigem komplimendina kui solvanguna? Ei, sest tuleb välja, et "articulate" võib küll öelda valge inimese kohta, aga afroameeriklaste jaoks tähendavat see "räägib nagu valge inimene". Rassiteemadel lihtsalt ei ole võimalik võita. Kõige õigem on lihtsalt suu kinni hoida, sest iga asja annab solvanguna tõlgendada.

Hiireke ründab

2007-02-07T19:37:00.000-05:00

Täna sai töö juures jälle actionit. Meil on üks vaba töökoht ja olime just direktori kabinetis üht kandidaati intervjueerimas, kui järsku kostis kõrvalruumist kõrvulukustav kriiskamine. Küllap käisid kõigil peast läbi igasugu jubedad variandid. Tormasime siis kõik välja, ja mis selgus - ebastabiilsuse poolest tuntud naiskolleeg oli oma kabinetis pisikest hiirekest silmanud! Tema nõudmisel otsisid kaks nooremat meeskolleegi ruumi läbi, aga hiirekest ei õnnestunudki leida. Läks päris mitu tundi, enne kui naisterahvas jälle nõustus oma kabinetti sisenema. Mis mulje intervjueeritaval sellest kõigest jäi, pole teada.

Hiirtega on meil varemgi probleeme olnud. Tavaliselt nad ennast päeva ajal ei ilmuta, küll aga jätavad öösiti maha mitmesuguseid märke. Tõeliseks hitiks kujunes hiirte poolt pooleldi ära söödud Always, mis ühel kolleegil sahtlis oli vedelenud.

Minu kõige traumaatilisem kogemus hiirtega oli umbes 10 talve tagasi Eestis, kui hakkasin pika säärega (ja ilma lukuta) saapaid jalga tõmbama ja tundsin saapaninas midagi sooja ja pehmet. Ma pole sellest ajast saadik suutnud üle saada umbusaldusest pika säärega saabaste vastu.

Tunnistuste aeg

2007-02-03T15:48:00.000-05:00

Neljapäeval saadeti koju selle kooliaasta esimene tunnistus. Meie koolis saavad lapsed tunnistused kaks korda aastas: jaanuari lõpus ja juunis enne kooliaasta lõppu. Numbrilisi hindeid veel ei panda, selle asemel on iga õpetaja poolt kirjeldus, mida lapsed on õppinud, ja siis hinnang, kuidas laps õppetööga toime tuleb, kui hoolas ta on ja kuidas käitub. Tunnistused pannakse vanemate jaoks kinnikleebitud ümbrikku. Meil muidugi oli laps selle lahti kakkunud ja tunnistuse läbi lugenud. Kui ma küsisin, miks ta ümbriku lahti tegi, siis vastas laps süütu näoga, et aga eelmine kord ta tegi ka ja ma ei öelnud midagi... Mina muidugi ei mäleta sellest midagi, äkki oligi nii. Mitte et seal nüüd mingit suurt saladust oleks...

Suuri üllatusi tunnistusel ei olnud, õppimisega pole seni probleeme olnud ja tundub, et ülbamine on ka veidi vähemaks jäänud, õpetaja lausa kirjutas, et rõõm on kuulda, kuidas laps on viisakusväljendid selgeks õppinud (palun, tänan ja muud keerulised sõnad). Muusikaõpetaja kurtis endiselt selle üle, et laps kipub tundi segama. Vanemad kipuvad teadagi negatiivset üle tähtsustama, seetõttu rõhutab koolijuhataja oma iganädalases kirjas vanematele enne tunnistuste saatmist alati seda, et lapsega tuleb kõigepealt rääkida positiivsest ja teda tunnustada saavutuste eest. Kahjuks on see ju enamasti tõsi, et head käitumist peetakse loomulikuks ja selle eest ei kiideta, kuigi tegelikult soovitatakse hea käitumise puhul kiita ja halba käitumist ignoreerida.

Siin koolis üldiselt õppimist ja õpetajaid ikka austatakse ja selle üle on mul hea meel. Ei kujuta küll ette sellist olukorda klassis, nagu youtube'is levivates videoklippides. Kas Eesti koolides on tõesti olukord nii hull või on see ainult valitud koolides nii, et õpetajat ei peeta kellekski? Eks meie ajalgi oli igasuguseid õpilasi, aga lausmöla tunni ajal või õpetajatele vastuhaukumist küll meelde ei tule.

Uuest kodukorrast

2007-02-03T15:28:00.000-05:00

1. veebruarist rakendus meie uus ja rangem kodukord, millest eelmisel pühapäeval veidi kirjutasin, ja olgu selle külaliste registreerimisega kuidas on, aga üks aspekt selle kodukorra juures häirib mind küll. Nimelt peavad elanikud nüüd ka uksehoidja juures asuva ukse avamiseks oma uksekaarti kasutama. Eelnevatest infolehtedest olin ma aru saanud, et kaarti läheb vaja ainult keldrikorrusel sisenemisel, kus uksehoidjat pole, aga ei. Absurdne ju, uksehoidja tunneb ja tervitab meid kõiki nimepidi, aga kui meil uksekaarti kaasas pole, siis on ta sunnitud meilt dokumenti küsima ja meie nime kirja panema. Eks näis, kui rangelt seda tegelikult järgima hakatakse. Täna juhtus hoopis nii, et kui ma poest mitme kotiga tulin, siis tegi uksehoidja mulle ukse lahti ja ütles, et kui keegi tuleb suurte pakkidega, siis võib uksehoidja talle ukse lahti teha. Absurd ju. Kui ma ilma pakkideta tulen, siis uksehoidja ei tunne mind ja kui mul uksekaarti kaasas pole, siis küsib dokumenti. Kui ma pakkidega tulen, siis teeb ta mulle ukse lahti ega küsi midagi. Tuumajaam, ma ütlen.

Ameerika apteegid

2007-01-31T17:13:00.000-05:00

Siin on nii, et lähed retseptiga apteeki, ravim on neil apteegis kenasti olemas ja midagi pole vaja kokku segada vms, aga nad mitte ei ulata sulle riiulilt seda karpi, vaid ütlevad, et tunni aja pärast võid järele tulla. Ma tahaks tõesti teada, mida nad tund aega teevad?

Edit: pärast ravimi äratoomist saan aru, millega nad tund aega tegelevad. Inimestele tuleb ju kõik ilusti läbi nämmutada, et poleks vaja liigselt pead murda. Ravimit ei antud mulle mitte originaalpakendis, vaid apteeker oli pannud vajaliku arvu tablette ilusti purki, millel peal lapse nimi ja aadress ja kiri, et ravimi edastamine teisele inimesele on seadusevastane. Kaasas polnud mitte tavapärane väikses kirjas kümnel lehel infoleht, vaid ainult üks paber, millel suures kirjas kõige olulisem info: võtta kaks korda päevas, allergia puhul mitte võtta, ja kui on rohkem küsimusi, siis pöörduda arsti poole.

Telli toit autosse!

2007-01-30T18:49:00.000-05:00

Nägin teel koju huvitavat vaatepilti, tänava ääres seisis politseibuss. Bussi juurde sõitis jalgrattaga mees hiina restoranist, toidupakid kaasas. Ilmselt oli politseinikel käsil tähtis operatsioon, mille juurest lahkuda ei saanud. Aga miskipärast tuli mulle silme ette pilt, kuidas ma helistan restorani ja palun endale toidu tuua 27. tänava ja 3. avenüü nurgale punasesse Mazdasse. Ei noh, New Yorgis on ju kõik võimalik.

Murphy seadus ja uitmõtteid korea matuselt

2007-01-29T18:14:00.000-05:00

Eile õhtul olime me varakult riides ja kammitud, aga Murphy seaduste vastu ilmselt ei saa. Algas see sellest, et lapsehoidja pidi eile õhtul tulema kell viis. Kuna tavaliselt on tal kombeks tulla viis minutit varem, siis olime väga üllatunud, kui teda viis minutit pärast viit ikka kohal polnud. Helistasime ja selgus, et tema arvates olime me kokku leppinud, et ta tuleb poole kuueks. Õnneks elab ta kõrvalmajas, nii et varsti oli ta kohal. Otsustasime siis, et hüppame ruttu takso peale ja sõidame Grand Centralisse, et number 7 metrooga Flushingisse sõita. Paari minuti pärast tuligi takso, jõudsin juba mõelda, tore on, jõuame siiski õigeks ajaks, ja kujutage ette, ma olin vihast täiesti sinine, see jobu sõitis lihtsalt 34. tänavast JA 35. tänavast mööda. Ja kuigi me kohe kisa tõstsime, siis pole mitte midagi teha, kui sa juba sõidad mööda FDR drive'i põhja poole, siis ei saa sealt mingi nipiga maha enne kui kuskil 63. tänaval alles. Kui eelmistest juttudest on kellelegi mulje jäänud, et New Yorgi taksojuhid jagavad kõik naeratusi ja paberlilli, siis ei, see ei ole nii, pooled neist on just siia saabunud ja ei tea üldse, kuhu ja kuidas sõita, ja teine pool teab küll, kuhu sõita, aga ei viitsi sellega eriti pead vaevata ja sõidab sinna, kuhu juhtub. Ah ma ei või. Loomulikult jäime veel mitu korda autoderivi taha toppama, ja iga nurga peal oli punane tuli.

Igatahes jäime me 20 minutit hiljaks sellisele üritusele, kuhu mitte üldse hiljaks ei taha jääda, nimelt matusetseremooniale. Või ma ei teagi, kuidas nimetada sellist tseremooniat, kadunuke oli küll kohal, aga matmine/tuhastamine toimub hoopis teisel päeval. Nimelt juhtus selline kurb lugu, et mu sõbranna ema suri ära. Sõbranna vanemad kolisid siia Koreast, aga sõbranna ise on New Yorgis üles kasvanud ja korea keelt ei räägi. Kui me siis kohale jõudsime, oli terve saal täis ainult korealasi, välja arvatud sõbranna mees. Ja tseremoonia toimus kõik ainult korea keeles, kuigi mu sõbranna ja tema õde-vend sellest eriti aru ei saa.

Minu jaoks on see täiesti hämmastav, kuidas siin elab igasuguseid rahvusi nagu omaette maailmas. Näiteks need korealased, kelle vana-vanemad on kunagi siia saabunud, elavad mitmendat põlve kõik pundis koos, käivad Chinatownis kimchid ostmas, räägivad omavahel korea keeles ja suhtlevad ja abielluvad ainult korealastega. Sõbranna on mulle rääkinud, et need korealased suhtuvad temasse üsna negatiivselt, sest ta ei abiellunud korealasega ja ei räägi korralikult korea keelt. Tegelikult on mu sõbranna maailma toredaim ja lahkeim inimene, ma arvan, et tunduvalt toredam kui see ülejäänud punt kokku.

Igatahes räägiti pikad jutud maha ja lauldi korea keeles. Lõpuks võtsid kõik rivvi ja avaldasid järjekorras pereliikmetele kaastunnet, käesurumine ega embamine ilmselt pole kombeks, piirduti vaid jäiga kummardusega.

Puhka rahus.

Elagu jalgpall!

2007-01-28T13:17:00.000-05:00

Aasta algusest märtsi lõpuni mööduvad meie pühapäevad nüüd jalgpalli tähe all, kool pani huvilistest võistkonnad kokku ja igal pühapäeval on mängud. (Jutt on ikka 'päris' jalgpallist, mitte ameerika jalgpalli nimelisest käsikähmlusest.) Kui muidu on raske last arvuti juurest ära saada, siis jalgpall meeldib talle väga. Tema lemmikpositsioon on väravavahi oma. Kui mingil ajal oli mul väike kahtlus, et ta lihtsalt ei viitsi platsi peal joosta, siis nüüd olen ma aru saanud, et ta on tõesti hea väravavaht. Üks õige ameerika ema ütleks siinkohal, et jah, minu poeg on maailma parim väravavaht! Tõesti, oleks juba aeg üle saada sellest suhtumisest, et mis nüüd mina...

Eelmisel nädalal võitis lapse võistkond 6-3 ja täna jäi viiki 3-3. Üldiselt on minu arvates jalgpalli ise mängida huvitavam kui näiteks maailmakarikat telekast jälgida, aga neid koolimänge on küll põnev vaadata, sest actionit on rohkem kui maailmakarikal. Mõned vanemad lähevad lastest rohkemgi hasarti, vaata et jooksevad ise platsile. Laste hulgas on ka paar tõelist ladina-ameerika tähte, üks poiss näiteks pandi endast kaks aastat vanemate võistkonda, et vastastel ka ikka mingi võimalus oleks. Mind hakkas see väga huvitama, kas tõesti on see talent geenidega kaasa antud või on asi selles, et juba beebipõlves antakse mõnele lapsele kõristi asemel jalgpall kätte?

USAs sünnivad lapsed muidugi hoopis pesapallikinnas käes, 'euroopa' jalgpall siin eriti populaarne pole. Kui isad lastega nädalalõpul parki lähevad, siis on neil kaasas pesapallikinnas ja -pall, mitte jalgpall.

Lemmikkunstniku lemmikpilt

2007-01-22T22:21:00.000-05:00

Selline on tulemus, kui koolis antakse karm käsk joonistada troopikalind. Kui lasta kunstnikul endal valida, siis valmivad eranditult ainult musta pliiatsiga kritseldatud miniatuursed koletised ja võitlusstseenid (Runescape!). Kas anda kunstnikule vabad käed või püüda teda suunata vastavalt vanemate ilumeelele?

Kodusõda

2007-01-21T19:57:00.000-05:00

Meie korterikompleksis on käimas väike kodusõda üürnike ühenduse ja kompleksi juhatuse vahel. Nimelt on juhatus välja tulnud plaaniga muuta elanikele kohustuslikuks pikaajaliste külaliste registreerimine. Üürnike ühenduse reaktsioon sellele on väga valulik. Tänagi pisteti ukse alt sisse järjekordne lendleht, millest võis lugeda, et osa üürnikke võrdleb juhatuse plaane ‘eluga Gulagis’ või viibimisega ‘piiratud ligipääsuga tuumajaamas’. Ühelt poolt tõesti, me maksame korteri eest üüri ja edasi peaks olema juba meie enda asi, keda, millal ja kui kauaks me siia korterisse lubame. Teiselt poolt, ehk jääb mul midagi lihtsalt kahe silma vahele, aga what’s the big deal?

Täpsustan, et külaliste registreerimine puudutab neid, kes jäävad mitmeks päevaks, seega võime iga päev korraldada õhtusööke 12 inimesele või lapsele pleideite ja ei pea külaliste nimesid kellelegi teatama. Seega, kui sulle tulevad Eestist kaheks nädalaks sugulased külla, siis tuleb management office’isse nende nimed teatada ja külalistele antakse ajutised kaardid, mis annavad majja sisenemise õiguse. Loomulikult ei tähenda see seda, et neil oleks mingit õigust dikteerida, kes võib sulle külla tulla. Näiteks eelmisel suvel, kui ise Eestis olime, elasid meie korteris sõbrad, kes olid Genfist kaheks nädalaks siia sõitnud. Pidime lihtsalt office’isse teatama nende nimed ja saabumiskuupäevad. Minu meelest on see elanike enda turvalisuse huvides, kui iga tundmatut uksest sisse ei lasta. Ja vaevalt, et management office neid nimesid FBI-le või CIA-le edasi saadab.

Tegelikult tekkis meil isegi kahtlus, et osa üürnikke tegeleb millegagi, millega nad ei peaks tegelema. Nimelt on osa kortereid siin rent-controlled, mis tähendab turuhinnast tunduvalt madalamat üüri (riigi poolt subsideeritud programm vaesematele). Selliste korterite puhul pole lubatud neid edasi üürida ega kaasüürnikku omada. Loomulikult ei taha keegi sellist lepingut käest anda, seega juhtub mõnikord, et lepinguomanik elab ise mujal, aga üürib korterit ebaseaduslikult edasi.

Siis tuli mul veel meelde kunagi New York Timesist loetud lugu mehest, kes oma korteris ebaseaduslikult bed-and-breakfasti pidas. Igatahes pole siin mitte nagu Eestis, et oma tuba, oma luba. Igasuguseid reegleid on palju. See aga ei tähenda, et inimesed keelatud asjadega ei tegeleks. Kes teab, mis saladusi meie maja endas peidab.

Ilmast, jällegi

2007-01-20T11:49:00.000-05:00

Uudistest võis kuulda-lugeda, et USA kirdeosas möllas sel nädalal kole lumetorm, ja saime ka paar e-maili, kus uuriti, kuidas me selle tormi üle elasime. Raporteerin, et New Yorgi linnas pole mingit tormi olnud, isegi korralikku lumesadugi mitte. Hetkel on majaesine plats kohati kaetud õrna lumekirmega.

Hommikul helistasid sõbrad kõrvalmajast ja kutsusid lapse "lumega mängima". Õnneks pole lastel rõõmuks palju vaja, ka seda vähest annab kühvliga edasi-tagasi ajada ja suhu toppida. Mul on muidugi hea meel, et sai jälle (vist juba kolmandat korda) käiku lasta kaks aastat tagasi lapsele ostetud lumepüksid, mis järgmiseks aastaks kindlalt väiksed on. Sel aastal jätsin esimest korda talle talvesaapad täiesti ostmata. Kooli neid niikuinii jalga panna ei saa, sest vahetusjalanõusid ei kasutata. Tegelikult pole saapaid vajagi, sest lörts ja pori on siinsetel tänavatel väga harv nähtus. Nii et enamasti käivad lapsed talv läbi tossudega.

Taksolugu nr. 3: Jack the Hack

2007-01-13T10:41:00.000-05:00

New Yorgi juures üks toredamaid asju on see, et sa kunagi ei tea, kes või mis sind ees ootab. Sina mõtled, et lähed lihtsalt last sõbra sünnipäevapeole viima, aga taksos ootab sind Jack the Hack.

Taksojuht nägi välja nagu tavaline sõbralik vanapapi, kes oleks võinud arvata, et tegemist on kuulsusega? Esimene asi, mida taksosse istudes märkasin, oli koopia taksojuhti tutvustavast ajaleheartiklist ja sünnipäevakaardid. Aga ega taksojuhtki kaua suud kinni hoidnud. Noh, kuidas läheb? naeratas ta laialt. Edasi saime teada, et tema nimi on Jack, aga hüütakse teda ‘Jack the Hack’ (hack on kõnekeeles taksojuhtide hüüdnimi). Siis teatas ta meile, et ta on New Yorgi vanim taksojuht, kes on üle 55 aasta siin taksot sõitnud, ja et ta tähistas just oma kaheksakümnendat sünnipäeva! Muuhulgas kutsus ta meid oma 90. sünnipäeva tähistamisele. Edasi saime teada, et tema südameasjaks on iga reisija naeratama panna, sest taksojuhitööd alustades pani ta tähele, et New Yorgis on liiga palju tõsiseid ja murelikke inimesi. Sellepärast kingib ta igale reisijale lilli – tõsi küll, paberil. Lillepilte on lapsepõlvest saadik joonistanud tema tütar, kes on praegu üle 40 aasta vana. Lisaks lillepildile sain ma endale ka märgi kirjaga “have a happy day”. Ilmselt tundus Jackile, et ma polnud ikka veel piisavalt lõbus, seetõttu andis ta mulle ka pastaka kirjaga “have a happy day” ja lapsele õhupalli sama tekstiga. Selle peale ei suuda küll keegi tõsiseks jääda!

Aga see pole veel kõik, Jackil on rohkesti lugusid reisijate kohta, kellle hulka on 55 aasta jooksul sattunud nii mõnigi kuulsus. Meile rääkis ta jutu Bill Gatesist, kes palju aastaid tagasi tema tütre pilti nähes pakkus talle tütre eest miljon dollarit. Loomulikult vastas Jack, et tal on Billist kahju, sest Billil on ainult miljonid (see oli enne seda, kui tal pere tekkis), aga Jackil on midagi palju väärtuslikumat – tema naine ja lapsed. Arvate, et see ongi kõik? Sugugi mitte, järgmisena teatas Jack, et ta on vabamüürlane ja esindab New Yorgis Idaho loozhi. Iga aasta juunis korraldab ta vabamüürlaste majas New Yorgis suure peo, ja järgmisele peole oleme me kogu perega oodatud. Kui nüüd kõrvale kalduda, siis tundub, et vabamüürlus esineb maailma erinevates nurkades väga erineval kujul. Siin on tegemist suhteliselt avaliku asjaga, mida Eestis ette ei kujuta. Ja kui ma seda lugu rääkisin Keeniast pärit tuttavale, siis oli tema esimene reaktsioon, et pähh, vabamüürlased on ju kõik satanistid.

Aga kas ma pingviini juba mainisin? Mängupingviin sõidab Jackiga kaasa loodusfotograaf Bruno Zehnderi mäletuseks, kes oli üks tema püsikliente.

Kardan, et edaspidi tunnen juba väikest pettumust, kui taksosõiduga seiklust ei kaasne…

Taksolugu nr. 1
Taksolugu nr. 2

Müstilised lood

2007-01-13T10:36:00.000-05:00

Teisipäeval märkasime, et meie kodutelefon ei tööta. Helistasime siis Verizonile, nemad kinnitasid, et liin on korras, seega on probleem meie korteris ja telefoniparandaja peab kohale tulema. Kuna meil polnud tahtmist tööpäeval kodus passida, pidi parandaja tulema laupäeva hommikul 8 ja 12 vahel (nii mõnus ju, et lühemat ajavahemikku kunagi ei pakuta...) Mõtlesime siis, kas peaks kella kaheksaks end üles ajama või mitte. On ju selge, et kui me kell 8 üles tõuseme, siis tuleb parandaja kell 12. Ja kui me ei tõuse, siis on ta raudselt kell 8 ukse taga. Ja guess what, eile mingil ajal hakkas telefon iseenesest jälle tööle.